It’s enough
It’s enough
radiohead + 8bit, nirvana + animal collective
through a systematically programmed trance
through the colors lighting the night brighter than the day
joey waronker, mauro refosco, flea, nigel godrich & thom yorke
September on sarjaarmastajatele õnnis kuu – järgnevate päevade jooksul jõuavad meieni taas kõik armastatud ja kaua oodatud sarjade uued hooajad. Lisaks jagati 21. septembril Emmysid – auhindu parimatele sarjanäitlejatele. Selles vaimus otsustasime välja kuulutada oma auhinnagaala! Aga selle asemel, et jagada auhindu näitlejatele, otsime meie parimaid tegelaskujusid.
Parimaid tegelaskujusid otsime kümnes erinevas kategoorias. Meie pakutud tegelastele võite ka teie oma lemmikuid lisada, kasutades selleks allolevat kommentaariumit.
Nominante ootame 27. septembrini – selleks ajaks on linastunud suurem osa season premiere’sid ning paljud unustuste hõlma vajunud tegelaskujud on värskelt taas teie ees.
Hääletamine algab esmaspäeval, 28. septembril ja kestab nädal aega.
Võitjad kuulutame välja 5. oktoobril!
Aga see pole veel kõik! Kõikide kommenteerijate ja hääletajate vahel loosime me välja auhinna – ühe vabalt valitud raamatu kirjastuselt Petrone Print (mine vaata nende valikut www.petroneprint.ee).
Hoolimata neile antud võimalustest pole Muse mulle kunagi südamelähedaseks saanud. Nende eelmine, tulnukapopprokkalbum oli kaasakiskuv ja äge. Peavoolu kohta üpris hea, aga see on ka kõik.
Nüüd, kolm aastat hiljem tulid nad tagasi ja kui kaks esimest lugu tekitavad tunde, et The Resistance on eelmise albumi koopia, järgneb neile terve rida üllatusi. Muse etendab elektropoppi, pompoosset staadionirokki, Chopin’likku klaverinokturni ning korraks ka pehmet poppindit. Nii uskumatu kui see ka pole, ei puudu ka hevirokilikud kitarririffid ja vägevad kitarrisoolod. Lugedes tundub see väga vahva, aga kõige kokkusobitamine on meestel ebaõnnestunud. Jah, muusikat on siin igale maitsele, kõik leiavad endale 1-2 meelepärast lugu (halvemal juhul vaid mõne kindla lõigu loost), kuid album tervikuna ei mõju usutavalt.
Plaati lõpetav kolmeosaline sümfoonia on tõesti võimas, minult saab see teistest lugudest eraldi kuulatuna kindlasti palju kuulamisi, ent see pole midagi sellist, mida ma Muse’i mängima pannes kuulda tahan.
Minu jaoks oli kõige parem osa The Resistance’ist (suhteliselt raadiosõbralikult) rokkiv MK Ultra. Eraldi videot ma sellest kahjuks ei leidnud, aga seda enam on põhjust postitada 30-sekundilistest lõikudest koosnev tutvustus.
Ühel augustikuuõhtul ütlesin msnis sõbrale, et tahaks hirmsasti muusikat teha. Kui ta žanri kohta küsis, ütlesin, et elektropopp oleks huvitav. Leppisime kokku, et läheme tema juurde, ühendame süntesaatori ja kitarri arvutiga ning vaatame, mis välja tuleb. Sinna jõudes tuli välja, et kummalgi meist polnud aimugi kuidas elektropopp kõlama peaks või kui oli, ei suutnud me seda igatahes piisavalt arusaadavalt defineerida. Alla me siiski ei andnud ja kahe õhtuga tegime lausa kaks lugu valmis. Näitasime neid sõpradele-tuttavatele ning ühele sõbrale meeldisid need lausa nii väga, et ta oli nõus heast südamest neile videod tegema. Tähendab, ta oli nõus proovima neile videoid teha, sest eelnevad kogemused tal selles osas puudusid. Lõpptulemus on igatahes siin, kukkus välja selline haiglane amatöörlik tilulilu.
Kui võimalik, kuulake kõrvaklappidega.
Üks mees, üks akustiline kitarr, 8 minutit ja 32 vähemal või rohkemal määral tuntud lugu.
L??r?, n?? h?? ?l? k??s ?ll?
kommentaarid, need värsked.