Miksteibile sarnanev koostöö räppari Skyzoo ja biidimeistri Illmind-i vahel on 42-minutiline rännak uuekooli biitide ja tänavaräpi lainetel. Näiteks kümnendal palal, The Now Or Never, tsiteerib Styles P praeguseks umbes 15 aasta tagust Mobb Deep-i: “ghost (Styles P) on it, sticking up the stick up kids…” Illmind-i ebakorrapäraste trummirütmide, elektrikitarririffide ja autosignaalist bassiliiniks venitatud heli peale.
Esimese maitse Skyzoo loomingust sain mina 2006. aastal ilmunud debüütalbumiga Cloud 9: The 3 Day High, mille produtseeris täielikult tollane Little Brotheri liige 9Th Wonder. Parim pala nende meeste koostööst, Way to go, pälvis ka muusikavideo:
Illmind või !llmind jõudis minu kõrvaklappidesse aasta hiljem, läbi 2005. aastal ilmunud debüüdi The Art of OneMind, mille ta tegi koos Strange Fruit Project-i räppariga Symbolic One. Pala koos The Procussions-iga:
Skyzoo ja Illmind-i koostöö tuli mõneti üllatusena, kuna neil on erinevad taustad (üks elutseb New Yorgis, teine New Jersey-s). Samas on mõlemad sellised artistid, kes järjepidevalt vahetavad koostööpartnereid ja katsetavad uusi saunde. 5. oktoobril ilmunud albumi Live from the Tape Deck teine pala, Frisbees sai muusikavideo:
Albumi tipuks on Chicago räppari Rhymefest-iga koos tehtud Understanding Riley, mis sämpeldab heliampsu anime sarja Boondocks kolmanda hooaja osast The Fundraiser. Kui Friesbees-il kõlab Skyzoo flõu sarnaselt Detroiti räppari Finale oma, siis just Rhymesfestiga kahasse tehtud loos kõlab Skysoo nagu Skyzoo (vanemas loomingus). Rhymefest-i klaveriklimberdamist saatvad tänavariimid vajavad siin tsiteerimist: On the block still,
fuck how Barrack feel,
got the old lady set up,
plus the cop kill…
Thug motivation, drive-by shooting,
this is my gang bang drive-by music,
If you gon’ get shot, why try to do it?
If you can’t do time, why live through it?
Kokkuvõttes on Skyzoo ja Illmind teinud miksteibilaadse koostööalbumi, mis on justkui ettevalmistus mõlema artisti peatselt ilmuvatele sooloalbumitele. Skyzoo plaanib järgmisel aastal (2011) ilmutada teise stuudioalbumi, A Dream Deferred. Illmind-il on veel käesoleva (2010) aasta sees kavas välja lasta terve albumi jagu materjali pealkirjaga Behind The Curtain. Live From The Tape Deck-il ilmneb mõlema viljaka artisti sünergia: Illmind laotab 42-le minutile omanäolised biidid, millele Skyzoo koos tuntud Duck Down Recordsi artistidega (Heltah Skeltah, Buckshot) ja ka uute mängijatega (Duck Down Records-iga äsja liitunud Torae, lisaks mõned miksteibi-kangelased nagu Styles P ja Termanology). Selline väljaanne, mille tõeline väärtus selgub mõne aasta jooksul.
Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”). toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik www.urbandictionary.com ütleb: “[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60′s to the early 80′s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
“Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:
Kno räpib: I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.
Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks: cumulus – rünkpilv progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist: She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.
SputnikMusic-u arvustus: Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.
Täna öösel tuli kohutav Claire’s Birthay igatsus peale, aga et minu kodus pole ühtegi kollase karbiga kassetti, millele ‘Future is now’ on kirjutatud, otsustasin seda veebist otsida. Leidsingi, selle sissekande kommentaaridest, kõik kolm albumit. Võrratu.
Ahjaa, ostame nüüd kindlasti Malcolm Lincolni albumi ja kohe varsti ostame Lenna albumi ja Marteni albumi ka!
…ilmus ametlikult eile ja kui kogu plaat sama hea on, kui see lugu, meeldib ta mulle väga. ei tea kas laurile ka meeldib? vist ei meeldi, liiga radioheadilik.
Enam kui kolm aastat tagasi avaldatud albumil on mitmeid häid lugusi, mille härra Lif on mõne kaasräppariga kahasse teinud. Selle albumi peal on nii palju erinevaid hääli, et pea läheb sassi. Näiteks on sellel kogumikul IDM produtsent Push Button Objects koos elektro akustilise A-Trak’i, ühendriikide idaranniku Mr. Lif’i ja ühendriikide läänerannikult Del Tha Funkee Homosapien’iga. Lisaks kõikidele värvikatele nimedele teeb Mr. Lif koos sama ranniku härra Insight-iga koos loo Universal, mis kingib kuulajale taolisi abstraktseid mõtteid, millega on võimalik terve universum seisma panna ja saab albumi Sleepyheads II (Classic Combos) esimeseks palaks. Kõikide nende haruldaste helipärlitega kuulaja kõrvu rööviv album sisaldab ka lugu, millesse käesoleva kirjatüki autor armunud on. Kas või sel põhjusel, et sõnad on seatud selle klaveriklimberduskõlalise tausta peale sellise osavusega, et toovad kuulajale selguse. Mõni nimetab seda kvaliteediks. Kirjatüki autor nimetab seda heaks. Selgesõnalise härra Raw Produce-ga kahasse tehtud lugu I Am Myself kannab kapten ilmse välja mõeldud pealkirja, aga sisaldab tõtt, mille väljamõtlemine on võtnud tuhandeid aastaid ja taas inimeste teadvusesse jõudnud pärast valgustusaega, mis päästis kristliku dogmaatika käest. Olgugi, et kristlik dogmaatika on taas võimust võtmas samas impeeriumis, millest Mr. Lif pärineb, valgustab Raw Produce koos Mr. Lif-iga ikka veel. Selle valguse levimiseks, erinevatelt pindadelt põrkumiseks ja Teiegi mõtteisse jõudmaks tutvustan Teile seda lugu MP3 faili, ise ümber kirjutatud laulusõnade ja ühe lisaga.
Laulusõnad
[Raw Produce]
I see heads try’na be cool, thinking cool heads prevail
acting like the world is stage and there are tickets to sell.
There’s no suprises when the Krogan rises,
cuz everyone denies is that life is comprised of decisions and compromises
so I just try to speak clearly so you can understand,
put words together like conjunctions,
my only assumption is that I’ve got time to live life, see
and if I’m right when I’m finished, I’ll be the only one like me.
I never follow trends to get ins, I want the means,
I know what friends are, I’m not surrounded by fiends.
Can you feel this realness?
I’m not your typical tryna-be-down hanging around,
the orbit i travel in is elliptical.
I only take direction if i need direction,
I make selections go uplifted and wronged if I need a correction.
When i strive to perfection, It’s not for anyone else.
Never settle with being self-ish, I am myself.
[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]
[Mr. Lif]
It’s difficult as an individual to be an individual,
people with opposite views will try to envy you,
make you think your morals are wrong
when you’ve been walking on the right path all along.
Everyone’s got an opinion
about what you create in your dominion.
Claiming that they understand your vision.
Some may be convincing,
you’ve got to measure people’s motive
It’s quite essential to know if
the advice is sincere and true
analyze their investment in you.
As artists, we’ve got a lot at stake,
public eyes stay ready to raid,
this is to round with dreams braid,
and your hopes
are other people’s jokes.
You must be omnipotent to cope,
this is why I keep a steady scope,
scrive to refine my art endlessly,
study life to be one with this chemistry,
for every me
[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]
Pärast valgustusaega
Beliefs regarding intolerance of frustration are central to the theory of Rational Emotive Behaviour Therapy (REBT) and are hypothesised as playing an important role in procrastination. However, there is evidence that frustration intolerance may involve several dimensions. To investigate the relative contribution of these dimensions, a multidimensional measure of frustration intolerance beliefs was employed in a student sample (n = 86). The Frustration-Discomfort Scale included four sub-scales: discomfort intolerance, emotional intolerance, achievement frustration, and entitlement. Since REBT distinguishes frustration intolerance beliefs from those relating to self-worth, this was separately assessed using the Rosenberg Self-Esteem Scale. Results indicated that self-esteem, the discomfort intolerance and emotional intolerance sub-scales were correlated with the severity of procrastination. However, only discomfort intolerance and self-esteem remained unique predictors in a regression analysis. The emotional intolerance and achievement frustration sub-scales were correlated with lower procrastination frequency. The research supported the validity of the Frustration-Discomfort Scale and the usefulness of distinguishing self-esteem from frustration intolerance as well as between the dimensions of frustration intolerance.
Lingid
Download – 10-mr._lif-i_am_myself_feat._raw_produce-ftd.mp3 – Sharebee.com, the one and only online file hosting distribution service.:
Mr. Lif on MySpace Music – Free Streaming MP3s, Pictures & Music Downloads
Raw Produce – Discover music, videos, concerts, & pictures at Last.fm
Push Button Objects – Wikipedia, the free encyclopedia
A-TRAK on MySpace Music – Free Streaming MP3s, Pictures & Music Downloads
Del tha Funkee Homosapien – Wikipedia, the free encyclopedia:
ScienceDirect – Personality and Individual Differences : It’s too difficult! Frustration intolerance beliefs and procrastination
Mr. Lif – Sleepyheads II CD – Access Hip Hop
Various – Mr. Lif – Sleepyheads II (Classic Combos) (CD, Album) at Discogs
Raw Produce Feat. Mr. Lif – Official Artist Page on iLike – free music, pictures, videos
Tulge selle postituse sisse ja näete, mida ägedat eelmisel aastal juhtus. Kui täpsem olla, puistan teile noppeid oma kirkaimaist kokkupuuteist välismaa muusikaga.
2008. aastal tegin tobeda edetabeli, aga pärast seda, kui ma möödunud aastal avastasin, et kõik hea muusika oli minu eest peitu pugenud ja otsustas alles aasta hiljem välja tulla, ma enam seda teed minna ei julge.
Aga mis me siin ikka keerutame, alustame parem algusest. Eelmine aasta algas 20. jaanuaril, mil kõikide kriitikute ja lihtsalt endast lugupidavate inimestel lemmikansambel väljastas oma maailma kõige poppmuusikasema albumi. Animal Collective ja nende Merriweather Post Pavilion kuulutati miljardite ajakirjade ja blogide ja teiste lahedate asjade poolt juba aasta esimesel päeval parimaks asjaks, mis inimkonnaga 2009. aastal juhtuda võib. Paljude inimeste jaoks see ehk vastaski tõele, aga mina olen nõme ja tahaksin neilt rohkem veidrust ja rohkem peitusemängu (või olen ma liiga laisk otsija?). Hoolimata minu kapriisitsemisest on siiski tegemist vaieldamatult hea albumiga, ja eriti hea on see nende inimeste jaoks, kel varasem kokkupuude AC’ga puudub. MPP kehastab endas täiuslikku väravat maailma kõige ägedama indibändi võlumaailma.
Nagu te juba teate, suutsin ma 2008. aasta muusikast palju häid asju tähelepanuta jätta. Üks neist õnnetutest(või õigemini mitte õnnetutest vaid minu õnnetukstegijatest(või õigemini mitte õnnetukstegijatest vaid minu õnnetuse põjustajatest)) oli Justin Vernon, kelle „bänd“ Bon Iver oli üleeelmise aasta vaieldamatult parim indi-uustulija. Animal Collective’iga samal päeval tuli lettidele tema EP, mis sisaldab eneses nelja lugu, mis debüütplaadilt välja jäid kuid kindlasti mitte vähem head on. Selle kauni EP nimi on Blood Bank.
Jaanuar oli väga lahke kuu, ta andis meile veel vähemalt ühe märkimisväärse albumi. See, mida mina silmas pean, on Red Hot Chili Peppersi (viimaste uudiste põhjal tuleb vist kahetsusega öelda, et endise) kitarristi John Frusciante’i sooloplaat. The Empyrean on Frusciante’i käekirjale iseloomulikult intiimne, temale iseloomulikult kutsub ta sind endaga teekonnale salapärasesse alternatiivmaailma, temale iseloomulikult on see album laotud geniaalsele kitarrimängule. Siiski ei saa ma ütlemata jääda, et sellel albumil on täiuslikkusest midagi puudu. Oma intiimsuses muutub Frusciante liiga enesekeskseks, pole saladus, et ta teeb muusikat endale ja kuigi kunsti ülesanne ongi rahuldada esmajärjekorras kunstnikku ennast (ja see on meie arvates täiesti loomulik ja normaalne), on kuulajale kõnealuse albumiga üheks saamine tehtud liiga keeruliseks. Ka tema signatuurkitarrimäng võib mõnele melomaanile üksluiseks ja igavaks muutuda, aga võib-olla ka mitte, sest kui inimene seda ei armastaks, ei oleks ta ka sellele albumile võimalust andnud.
Jätame nüüd sujuvalt 90 päeva vahele, aastat ei ole ju viisakas liiga pisikesteks tükkideks kiskuda.
Mai lõpus tulid indifolkarid bändist Grizzly Bear avalikkuse ette oma kolmanda albumiga, tema nimi on Veckatimest. See plaat on suurepärane näide art-rockist, mis suudab oma piirideta ambitsioonid peaaegu stiilselt välja mängida (vaata ka Muse – The Resistance). Ma olen neile oma muusikakuulamisaega ebaõiglaselt vähe jaganud ning seetõttu ei julge ma muud öelda, kui et tegu on ühe selle aasta lahedaima albumiga, mis nõuab tuhat kuulamist, et temast täiesti aru saada. Ja te kõik olete kohe kindlasti vähemalt üht nende lugu kuulnud: mu daamid ja härrad, „Two Weeks“.
Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka progrokkareid ansamblist The Mars Volta, kelle lugusid esitab The Mars Volta Group. Nad said 2009. aastal valmis kaks albumit. Üht neist, nimega Octahedron, saame me kõik ka kuulata. Teine peideti meie kurvastuseks või rõõmustuseks avalikkuse eest ära. Minu treenimata silmale/kõrvale on nad armastusväärselt keerulised ja huvitavad ning mõni hetk hiljem liiga aeglased ja venivad, aga lõpuks siiski rohkem huvitavad kui igavad. Ma pole küll nende varasema muusika ekspert, aga nii palju kui ma lugenud/kuulnud/youtuubinud olen, olid nad varem vähemaeglased ning rohkempöörased.
Kool algab septembris. Muse’i kõige uuem stuudioalbum tuli kah septembris välja ning tänu septembrile omasele energiajoovastusele suutis muusikane blogi ka sellest natukene kirjutada. Õnneks. Nüüd ei jää mul muud üle kui lihtsalt sellele viidata ja muud ei midagi! http://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/15/muse-the-resistance/
September ja Oktoober olid kohe kindlasti eelmise aasta maailma parimad kuud.
22. septembril saime me ametlikult (piraadid ja Chuck Norris ja muud hardcore friigid on väljaspool arvestust) teada, et on olemas selline lahe duo nagu The Big Pink kes tegi ühe aasta parima albumi ja kes on mitmel põhjusel üks igavesti lahe bänd. Mina armastan neid juba sellepärast, et nende eeskujuks ja iidoliks on paljude teiste seas ka Pink Floydi leiutaja, Syd Barret. Ja armastusväärsust lisab ka fakt, et nad ei oska eriti mitte ühtki muusikainstrumenti mängida ja ka tõsiasi, et hoolimata sellest, et album räägib peaaegu ainult armastusest (albumi nimi on „A Brief History of Love“), ei kõla nad üldsegi nõmedalt vaid täielikult lummavalt, kuulajat elusalt mattev müra(mitte lärm vaid müra!) on täiuslik.
Big Pinki albumiga samal päeval ilmus üks teine, veelgi parem (uskumatu, ma tean) kauamängiv (vähemalt minu playlistis ehk mängunimekirjas mängib ta veel kaua) „Unmap“. Selle valmimises mängib suurt osa ka minu poolt juba varem nimetatud Justin Vernon, kes koos bändiga Collections of Colonies of Bees tegid hoopiski uue ansambli. Praegusel hetkel võin (käsi südamel) väita, et Volcano Choir’i album on 2009. aasta parim asi minu muusikamaailmas. Kihiline ja laialivalguv, see on nagu jäätisetort mille sünnipäevalised on tagaaeda valgele lauakesele unustanud ning mille kallale mind kui mesilast tõmbab mingi seletamatu tung.
Tegelikult polnud Muse’i album sugugi ainukene, millest see maailma lahedaim blogi viimase aasta jooksul kirjutas. Oktoobris kirjutasime aasta parimast debüütalbumist. Pitchfork tegi meid nendega tuttavaks ja meie võtsime nad pöörase joovastusega vastu. The xx ja nende xx.
„Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.“ http://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/22/the-xx-xx/
Kõikide Nirvana fännide ning Courtney Love’i rahakoti rõõmustuseks ilmus sel aastal ka 1992. aasta Readingu kontsert (oma täies pikkuses ning kõikvõimsuses) täiesti laheda dvd’na välja. Rahamasin töötab, juhuu! Aga ikka ja jälle on tore vaadata, kuidas Nirvana enda üle nalja visata oskas:
Lõpetame selle toreda seikluse samamoodi nagu me teda alustasime. Animal Collective, kelle tähemärgi all muusikakriitikud 2009. aastal elasid, üllatas meid novembris ühe ilusaa EP’ga. Fall Be Kind on palju ägedam näide maailma kõige kirjuma muusikamaastikuga bändi võimetest. Eks veenduge ise. Igatahes on sobib see suurepäraselt lõpetama üht võrratut aastat.
Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.
Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.
1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up
Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n'b laulja; kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n'b laulja; kultuslik indiebänd; …
Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.
Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.
Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.
‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.
‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.
the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga. the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.
Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.
kommentaarid, need värsked.