Arhiiv: 30. nov. 2008

30
nov.
08

Modest Mouse – This is a Long Drive for Someone with Nothing to Think About

[lols]
Modest Mouse on hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea indiebänd võib muutuda kommertslikuks jamaks, mida MTV igapäevaselt trenditeadlikele neiudele ja noormeestele müüa üritab.

Aga iga tark ja tubli indiepoiss teab, et bändi loomingu headus on pöördvõrdeline selle väljastamisaastaga. Ehk siis mida vanem kraam, seda parem kraam. Modest Mouse kinnitab selle üleüldiselt snoobiliku reegli paikapidavust. Kuna albumil on 16 lugu ning nad kõiki ei pea kindlasti mainima, räägin tähtsamatest. Samuti lisan lingid juurde oma kahele suurele lemmikule ja käsin teil kõigil neid kuulata.

This is a Long Drive… algab maailma parima alguslooga. Tõsiselt ka. Dramamine pole mingi teab-mis keeruline lugu, aga sellel on südant. Esimesed kaksteist nooti reedavad juba ära, et tegu on tipptasemel looga igale tujule ja igale olukorrale.

Custom Concern on rahulik lugu. Meenutab laiska pühapäeva. She Ionizes & Atomizes on üks ülimalt abstraktne. Meeldiva trummitööga. Tundra/Desert ei ütle oma algusega ööd ega mütsi. Aga pärast minutit läheb asi huvitavaks.

Siis minu teine suur-suur lemmik Long Drive’i pealt: Talking Shit About a Pretty Sunset. Algab nagu kurb lugu ikka, kuid poole peal vahetub teema drastiliselt ning see ajab mulle siiamaani judinad peale. Teine pool laulust on tunduvalt rõõmsam ja instrumentaalsem. Kohe järgneb ka Make Everyone Happy/Mechanical Birds, mis särab oma ilusate harmoonikate ja sarnaste viperdustega.

Ma ei hakka numbrilist hinnangut andma. Kuulake ise. Soovitatavalt bussis kuskile kaugemasse Eesti nurka sõitmise ajal.

Khm.

Advertisements
30
nov.
08

Väike motivaator

30
nov.
08

65daysofstatic – One Time For All Time

65daysofstatic esindab muusikastiili, mida nimetatakse post-rockiks. Või siis täpsemalt öeldes instrumentaalseks post-rockiks ja minu hinnangul on tegu oma stiili ühe parima ansambliga. Heli ehitatakse üles käredale kitarrile ja trummisämplitele, aga väga palju annavad ka juurde klahvpillid. 65dos on välja andnud 3 täispikka albumit, mina harutan nendest keskmise lahti.

Esimene lugu loob tänu klaverile, kajale ja särinale väga mõnusa, maagilise atmosfääri. Kui see lugu meeldib, tasub kindlasti edasi kuulata ja kui ei meeldi, tasub sellegipoolest edasi kuulata. Aa, ja loo nimi oli Drove Through Ghosts to Get Here.
Await Rescue on kiire, rütmikas, jõuline rada, vaikne-vali-vaikne ülesehitusega. Need sõnad kehtivad tegelikult kõikide lugude kohta sellel albumil.
23kid algab rahulikult nagu mingi vanade rokipeerude ballaad (ta kõlab sellest loomulikult paremini), aga loo areng on nagu graafikul kujutatud Eesti majanduse 10 viimast aastat ja enne lõppu saavutab ikka päris korraliku vägevuse. Ja lõppeb siis vaikselt.
Järgmine mainimist väärt lugu on Mean Low Water, mis on üldjoontes teistega sarnane, aga tema kõlapilt on siiski huvitavam ja pidevas muutuses.
Climbing On Roofs tekitab lõpus küll sellise tunde, nagu mingi dnb ässad oleks lavale lastud. Sarnasus Pendulumi viimase albumiga on vähemalt minu mitte-nii-asjatundliku kõrva jaoks olemas, kusjuures 65-poisid tulid sellega varem välja.
Radio Protector, albumi lõpulugu, on hea. Klaver, mida tänapäeva muusikas teenimatult vähe kasutatakse, on siin täiesti omal kohal. Väikesed kellukesed on ka kohal. Ja vahepeal külastab neid kitarr. Kordan, see on hea.

Oleks tahtnud albumil näha rohkem lugusid ning just isesuguseid lugusid. Praegu jäi paratamatult mulje, nagu vaataks karja kloonitud lambaid, kellele on lihtsalt erinevat värvi sokid jalga pandud. Aga meie õnneks on kloonitud ilusat lammast ning üldjoontes võib rahule jääda. Kui oleks lugusid eraldi kuulanud, hindaks veidike kõrgemini, aga kogu albumi eest saavad 65punktisajast.

29
nov.
08

Coldplay – Prospekt’s March EP.

Kui ma teada sain, et Coldplay’l uus EP välja tuleb, polnud ma just vaimustuses, kuna.. praegune Coldplay pole kaugeltki enam see sama, mis ümardatult 10 aastat tagasi, and that’s a shame. Aga se’s mõttes on hea, et nad ikka veel aktuaalsed on. Aga hakkame kuulama.
Esimene, Life in Technicolor II. Algab minutise introga, kõlab nagu midagi keskpärast, lähme parem järgmise loo juurde.
Pealkirjaks Postcards From Far Away ja lugu on.. huvitav ja pehme ja klaverine. Ja kestab 48 sekundit. Ja ma kujutaks seda väga hästi ette mingi filmi algusena. Nagu.. algsubtiitrite ajal kõlamas.. vau.
Kolmas, Glass of Water. Wikist lugesin, et see sai väga populaarseks iTunes’is, kuulakem siis. Alguses pole taas nagu midagi erilist, aga refrään on juba veidi parem. Kokkuvõttes siiski halb. :(
Rainy Day ‘l on huvitav algus, mis paneb juba midagi ägedat lootma. Kohati meenutab aga Viva La Vidat. Ja kohati jälle mitte. Ütlen kohe, et ma ei jaksanud seda lugu lõpunigi kuulata, vaid läksin kohe järgmise juurde.
Nimilugu ja Prospekt’s March. Nii.. akustiline algus. Akustiline = hea. Akustiline keskosa. Hea, rahulik ja meeldiv.
Ohohohoooo, Lost+ ja lugu koos Jay-Z ‘ga. See tüüp jõuab ka ikka igale poole. Algus on väga tuttav kohe, tundub isegi.. catchy, vau. Teine minut käib juba ja Jay Z vokaalist pole ei kippu ega kõppu. OH. 2:23 võtab ta sõna. Ja polegi nii halb, kui alguses arvasin. Lõpeb mingi oreli(?)soologa, jee.
Eelviimaseks looks on Lovers In Japan (Osaka Sun Mix). Ma usun, et mulle meeldiks originaal rohkem, sorri.
VIIMANE ja Now My Feet Won’t Touch the Ground. Hea pealkiri muidu. Akustiline, taas. Aga seekord akustiline = halb. Lõpulooks sobib küll. ehk.
Ja otsa see saigi. Suht pettumus, jah. Coldplay oskaks olla omanäoline, aga hetkel nad vist seda küll enam ei harrasta.
Paar lugu olid head, seega annaks 3/10.

27
nov.
08

These Broken Remains – No Forever After

215Mõtlesin, et kirjutaks millestki huvitavast, mis pärineb kodumaalt. TBR sobib selleks täiuslikult, kuna neil on juba nii mõnedki tegutsemisaastad seljataga. Ma ei hakka vikipeediat ka nüüd kopeerima, aga bänd tegutseb 2005. aastast ning on välja andnud ühe EP, millel nimeks No Forever After (2007). Muusikastiiliks on vana hea metalcore, kuid kes viimaseid livesid näinud, julgevad öelda, et see on muutumas deathcore poole. Igatahes on tegemist väga hea tantsubändiga, mille lived on tõeliselt mõnusad ning ma pole veel tühja lavaesist näinud. Kindlasti veel teeb asja rajumaks see, et lives ei kuule me puhast-vokaali, nagu seda räägitaval EP’l. Nii peabki.91b647ab114cf14bf3278847e0648b85

Enola Gay on introloona paljulubav ning mahedalt meloodiline. Aga mitte mulle, ma tahaks juba hoopi saada ning sujuvalt lähebki see pea minutiline lugu üle palaks, mis on üks parimaid. It Dosent A Mastermind To Spraypaint A Ceiling on laul mille ajal olen näinud tantsupõrandat täitumas. Hea tempo, kaasakiskuv meloodia, say no more. Refrään on täpselt selline nagu vaja, et rahvas seda kaasa karjuks. It doesn’t take…A Mastermind. Sellele järgev breakdown võiks küll olemata olla. Siiski, ei pea just geenius olema, et leida, kui hea see laul on. Kolmandana läheb peale Fears To Devour – selle albumi totaalne hitt? Jah, eelmine laul on hea lives, seda on ka Fears to Devour, kuid albumiperspektiivis on viimane hands down parim. Tervet lugu läbiv kidrariff ning vokaalne rütm viib meid ühel hetkel kohale kus saab vaid öelda There will be no kisses. Sellele järgnev hullus ning siis maharahustav clean vokaal teevad selle loo selleks, mis ta on. Järgmise loona hakkab väga rahustav ning meloodilisema näoga 200 Tons Of Patience. Iseenesest on lugu hea ning teeb albumit mitmekesisemaks.    Empire of Lies alustab kenasti tempo kogumisega, kordan, mis teeb TBR’ist hetke parima tantsubändi Eestis.  Selle laulu refrään on igatahes päris kindlasti kohe terve albumi parim, kui mitte Eesti-metalcore maastiku parim. Võibolla on asi minus, aga lihtsalt –  väga catchy.  Kuuendaks ja viimaseks looks on Chlorine For Our Gene Pool, mis algab sämpliga. Hea rütm, tempo. Albumiloona keskpärane, põrandal aga hea 4 minutiline võimlemisharjutus.

Võtaks selle asja kokku nii, et tegemist on Eesti metalcore parima reliisiga, siiani. Kuigi, mul mõttes üks bänd mille LP tahaks ära kuulata, enne kui sellise raudkindla väitega siin lagedale tuleks. Kui ma peaks leidma nüüd miinuseid selle albumi juures, siis kindlasti märgiks ära helikvaliteedi. Samas annab see TBR’ile selle “õige” hõngu ja saundi. Üldiselt siiski on tegemist hea ja ühtse albumiga. Patt on jätta see album kuulamata, olles eestlasest metalcore austaja.

7/10

TBR last.fm

TBR myspace

26
nov.
08

Postmortem Promises – Postmortem Promises

postmortempromiseslogo

Teen ka enda esimese sissekande sellesse muusikat külvavasse blogi ning seda juba millegi teistsugusega. Lisaks veel, et ma pea end mingiks muusikaarvustajaks ega teadjaks, kirjutan lihtsalt, mis tundeid antud muusika minus tekitab. Täna ohverdan ma siia sellise bändi nagu Postmortem Promises (edaspidi PMP) ning lahkan lähemalt nende viimast EP’d, mis ilmus 2007 aastal. Teen ma seda sellepärast, et just sellelt bändilt on oodata varsti täispikka ning EP’de näol võin isiklikult öelda – on mida oodata. Enne siiski, bändist lähemalt.

PMP näol on tegemist noorte tüüpidega kes viljelevad muusikazanri, mil nimeks deathcore. Enne PMP avastamist oli mul igatahes räigelt kopp ees sellest popistžanrist ning olin juba tagasi minemas good ‘ol death metali peale, kuid õnneks tõid need poisid mingit värskust mu pleilistidesse. Tuntust on nad saanud enamsti kodumaal kui ühe UK juhtivama underground dxc bändina.
Siiski, ei ole PMP omanimeline EP nende esimene. Sellele eelnes ka “We Play Weddings” nimeline lühialbum, millest räägiks võibolla teinekord.
PMP

Vajutame siis “Play” nuppu, eks. Albumi lööb lahti Self Righteous mis on minuaravtes halb valik esimeseks looks. Vokaalse poole pealt jätab külmaks, kuid on siiski kohati kaasakiskuv ning piisavalt “brutal” et hoida kuulajat albumi juures. Saime üle sellest loost ning toreda kidrariffiga algav Yeah Man paneb meile laksu küünarunukiga hambasse 18. sekundil. See on lugu, mida kuulates hakkab jalg tatsuma ning käed ei taha enam paigal seista. Eepiline deathcorele omane vokaal ning yeah man breakdown lihtsalt kutsuksid lives tantsupõrandale. Poole loo peal lihtsalt ei viitsi enam normaalselt arvutitaga istuda ja kuulata seda, see pole õige. See on muusika, mis näitaks enda jäämäe alumist osa alles lives. Loo teises osas olev “My god i hate you..” jne breikdaun lihtsalt kammib oma olemuselt ning lõpus bassiga.  Tegemist on arvatavasti albumi parima looga. Kuid järgnev Slaughtered in Your Sleep ei jää ka kaugele maha. Esimesel sekundil on juba silmeees potensiaalne raundhauss ning “porgandite korjamine”, seega väärib enda kohta ilusti kõige karmima loona albumil. Hämmastavalt sweet kõrge vokaal teise minuti poole peal viib koos squealidega loo kenasti lõpuni. Lõpuminuti saaks isegi lavaees emosteppi lasta. Neljanda loona võtab tuurid üles Empalement of the Martyr, mis on siiani suhteliselt külmaks jätnud ning on mu jaoks “albumitäide”. Märkisväärt on siiski vokaal, mis on tasemel nagu PMP’le omane. Lõpp on ka fun. Albumile paneb punkti Koko Massacre, mis oleks võinud olla minuarvates vahetuses esimese looga. Koko Massacre lööb ennekõike jõuga, ning laseb edasi hea tempoga. Teisele minutile lähendes tuleb eriti massivne breakdown. Taaskord üks hea lugu, kus on vokaalide vahelduvus ja üldine mitmekesisus.
PMP-PMP puhul on tegemist väga hea bändi saundi ja hambaid näitava EP’ga, mida peaks kuulama iga deathcorest lugupidav inimene. Jääb üle vaid pöialt hoida, et nad ei muudaks oma kõla ning stiili, minnes plaadifirma käpa alla.

8/10

Vanemaid, teemaks oleva albumi ning uusi lugusi saame kuulata PMP myspace’st
http://www.myspace.com/postmortempromises

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.