Arhiiv: 25. nov. 2008



25
nov.
08

Klaxons – Myths of The Near Future.

Selle aasta üks parimatest albumitest, vähemalt minu jaoks. Avastasin selle bändi puht juhuslikult. Arutasime sõbrannaga britpop’i bände ja Klaxons tuli jutuks. Tahtsin kuulata, millega tüübid siis tegelevad ja vastuseks oleks, et.. tüübid on äärmiselt üllatavad.

klaxons

Muidugi pole nende puhul tegu nii väga britpop’i kui nu-rave’iga. Või.. ma ei oskagi seda täiesti liigitada, kõik oleneb loost endast. Ma ei hakka kõiki lugusid eraldi välja tooma, kuna see kipuks ehk liiga pikaks ja üksluiseks wall of text’iks. Aga..

album algab looga Two Receivers, mis on kui esimene amps heast tordist. Ja see paneb sind lihtsalt juurde tahtma. See on fantastiline lugu, mis jääb lihtsalt meelde.

Järgmine lugu Atlantis To Interzone tõestab, et Klaxons’it saab siiski nu-rave’i alla liigitada.

Aga järrrrrgmiseks on bändi menukaim lugu üldse pealkirjaga Golden Skans. Algab see hella puudutusega ja muutub edasi lihtsalt väga catchy refrääniga superlooks.

Järgmised lood on kuidagi kahvatud, kuni Isle Of Her ’ini, milles on põimunud kokku süngus ja sõjaväelaadne marssimismuusika. Aga see kõlab siiski klaksonlikult (jah, ma mõtlesin selle omadussõna välja).

Ja minu jaoks viimane plaadi hiilgemoment on seotud looga Forgotten Works.

Albumi tipphetkedest kahjuks kõik, aga siiski annaks albumile üsnagi kõrge skoori. Näiteks 6.8/10.

Kui nad uue albumi välja annaks, ei jõuaks ma isegi silma pilgutada, kui et juba see plaat mul kuulamisraadiuses on.

Advertisements
23
nov.
08

iamerror – Trout Yogurt.

18 minutit nintendocore’i, ohjaa!

trout yogurt

Algab kogu ilutulestik looga Main Screen Turn On. Väga sümpaatne lugu ja ma ei valeta. Instrumentaalne, ilma vokaalita, rahulik ja seda kuulates ei oskaks küll aimata, mis sind ees ootab. Väga õnnestunud albumi alguse lugu.

Järgmiseks Forest of Fellatio, mis on üks mu lemmiklugudest üldse neilt. Meloodia on väga catchy ja see scream ei häiri absoluutselt. Kahju ainult, et sõnadest aru pole saada, aga see on põhimõtteliselt iga looga nii. :D

Snap Kracko Pop. Algab hästi, aga pärast esimest minutit hakkab kuidagi tüütavaks muutuma. Ja siis lõpeb järsku.

Ohohohoo, Do A Br00tal Roll. Üks mahedamaid lugusid albumilt. Esimesed 37 sekundit on vägagi nauditavad koos oma instrumentaalkäikudega, siis läheb aga karmimaks.

Pealkirja Jeffree Star Road nähes hakkasin kohe muigama, sest ei osanud oodata, kas see on mõnitav või ülistav. Millegi tõttu ootasin ja lootsin, et oleks mõnitav. Lugu ise on aga tegelikult pettumuseks vokaalita ja hästi rahulik, meenutades mingi rnb loo algust.

Metapod Probably Kicked Your Ass When You Were A Kid on vastandiks eelmisele loole – hästi vali ja kohutavalt kiire. Praktiliselt melooditu ja lõpeb täiesti ootamatult.

Müstiline K.K. DGAF. Ja müstiline igas mõttes.

The Iceclops Cometh on taaskord midagi uut võrreldes eelnevatega. Loo keskel on nagu midagi electrotaolist, mida ei oskakski täpselt defineerida. Hea lugu siiski, eksju.

Geniaalseima pealkirjaga lugu mitte vaid sellelt albumilt, vaid.. üldse? The Reason We Vomit Is To Show How Dedicated We Are To Weight Loss algab mingi naise monoloogiga.

I’ve looked at these women, these.. perfect, beautiful.. just unbelievable skinny women. I just couldn’t.. ahh, I couldn’t understand why I didn’t look like them. I.. I just didn’t get it so, umm.. so I.. I became.. more..

..bulimic. (You can read minds)

Paneb mõtlema. Ja siis hakkab “raiumine” pihta, mida saab mõne looga võrreldes juba liiga tavaliseks isegi  pidada.

Kümnes lugu ja Fuck Your Sanctuary, I’m Heading For A Bomb Shelter. Albumi üks pikimatest lugudest, ei jää aga kahjuks millegagi meelde.

Ja ongi viimane. Ja pealkirjaks HP/MP Restored… But No Taco Bell In Sight. Ja vokalist teeb huvitavat scream’i. Ja alates 1:15 läheb huvitavamaks.

Ning nii kiiresti need lood läksidki. Keda huvitab, võib kuulata.

Minule, kui nintendocore’i fännile istus iamerror perfektselt, seega ka 8.9/10

23
nov.
08

upcoming ehk mis meid siis ees ootab.

Nii, olen vapper hiireke ja teen esimese uudistelaadse postituse ära, täpsemalt siis lähima nädala aja jooksul ametlikult välja antavate albumite kohta. Kuigi neid on üpriski vähe, ei raatsiks kõigi artistide kohta rääkida, seega valin vaid need, mis mind ennast huvitaks, sorri.

24. november

1. Coldplay annab uue EP välja pealkirjaga “Prospekt’s March”.

25. november

1. The Killers’i uus kauamängiv “Day & Age”

2. xDeathStarx ja “The Triumph”

Vot.

23
nov.
08

Orchid – Dance Tonight! Revolution Tomorrow!

Kui ma peaks nimetama ühe skriimobändi, kellest kunagi ei väsi, siis on selleks kahtlemata Orchid. Bänd tegutses aastatel 1998-2002, lasi välja mitu haruldast splitti, mõned albumid ning muidugi läks peatselt ka laiali. Minu jaoks parim on Dance Tonight! Revolution Tomorrow! ning sellest kirjutan ka lähemalt.

Kokkuvõtvalt on tegu 15 minutit ja 35 sekundit kestva meloodilise kaosega.  Kõik laulud pole küll märkimist väärt ning tunduvad kohati lihtsalt sissejuhatusena paremale, aga algusest lõpuni kuulates nad eriti ette ei jää.

Albumi esimene lugu on ka üks paremaid. Destination: Blood! algab lihtsa kitarrikäiguga, millele lisanduvad lihtsad trummid. Poole pealt läheb põrgu lahti ning kõik saab läbi enne, kui kuulaja üldse midagi märkab. Sellele järgnev To Praise Prosthesis on üks nendest vahepaladest, mis suurt midagi ei lisa. Lights Out’i bassine intro võib tunduda esialgu täiesti arusaamatu tempomuutusena, aga laul korjab aja jooksul paraja tempo üles. Anna Karina on nagu 14-sekundiline tikuvõileib.

I Am Nietzsche võtab tuurid üles ning alustab albumi tugevamat teist poolt. Lugege välja, misiganes sõnumit välja lugeda tahate, kokkuvõttes kõlab see ikka kõrvulukustava raiumisega. Aga see ongi ju hea, eks? Victory Is Ours – jälle keskpärane albumitäide. Aga siis tuleb Don’t Rat Out Your Friends.

See minutiline üllitis algab tasa, plahvatab kõiksugu instrumentide seguks ühtlase karjumisega ning lõppu ei suuda ma enam sõnadesse panna. Kuulake ise, äkki teie suudate. Sellele järgneb Black Hills, mis võiks ka olemata olla.

Ja ongi viimased kaks lugu käes. Show Delay At The Frankfurt School jaguneb kolmeks osaks. Intro, veel introt ning parim 20 sekundit, mida minu kõrv sellest žanrist kuulnud on. Algab albumi viimane ja kõige pikem lugu. Tõesti pikk, moodustades veerandtunnisest elamusest lausa kolmandiku (!). And The Cat Turned To Smoke. Ainuke, millel saab eristada minisugust salmi, refrääni, vahepala ning muud jama, mida kommertsbändid harrastavad.

Khm.

22
nov.
08

Black Star – Black Star

black-star

Breathin in deep city breaths, sittin on shitty steps
We stoop to new lows, hell froze the night the city slept.

90’ndate lõpp oli aeg, mil hip-hop vaevles mustas masenduses. Tupac ja Biggie olid leidnud oma otsa ning paistis, et Idarannik ja Läänerannik ei matagi oma sõjakirvest. Black Stari võib kutsuda ka küünlaks pimeduses. Mos Def ja Talib Kweli olid need mehed, kes mängisid tähtsat rolli hip-hopi enda kaevatud august välja saamisel.

Koostöös produtsent Hi-Tekiga nägi 1998 ilmavalgust Black Stari samanimeline ja kauamängiv (rõhutan sõna kauamängiv, sest teist albumit oleme nüüdseks oodanud juba 10 pikka, pikka, pikka aastat) album. See album tervikuna on kui serenaad mõtlevale inimesele.  Sõnaakrobaatika teeks ka Kreeka filosoofidele silmad ette. Olgu see siis ”Definition”, mis on kui lepitushümn kahe sõdiva poole vahel või ”Brown Skin Lady”, mis käsib naistel moeajakirjad kinni lüüa ning mõista, kui ilusad nad tegelikult on.

Plaat väldib kõiki räpi enimarenenud klišeesid. Relvad, Naised, Autod, Raha – seda siit ei leia. Tegemist on niiöelda filosoofilise albumiga. Poliitika, päevakajalised probleemid ning elu Ameerika suurlinnas New Yorgis on kõik omal kohal.

Album on otsast lõpuni kvaliteet. Ometigi on ühed lood paremad, kui teised. Plaadi tipphetkeks pean ma isiklikult seda, kui kõrvu hakkab hellitama ”Respiration”. ”Respiration” on mulle meelde jäänud, kui üks kõige eneseteadlikumaid hip-hop lugusid, mis iial loodud.

So much on my mind I just cant recline
Blastin holes in the night til she bled sunshine
Breathe in, inhale vapors from bright stars that shine
Breathe out, weed smoke retrace the skyline
Yo how the bass ride out like an ancient mating call
I cant take it yall, I can feel the city breathing
Chest heavin, against the flesh of the evening
Kiss the ides goodbye, Im on the last train leaving

Plaadil löövad kaasa Common (”Respiration”), Vinia Mojica (”K.O.S.”), Jane Doe, Punchline, Wordsworth (”Twice Inna Lifetime”). Mos ja Kweli teevad seda nii mängleva kergusega, et ausalt öeldes ei lisa külalisesinejad plaadile mitte midagi muud peale paari nime tagakaanel. Produktsiooni eest vastutab Hi-Tek, kes on mitteametlikult Black Stari kolmas liige. Nagu ilma vundamendita poleks maja, poleks ilma temata seda albumit. Produtksioon on kaasahaarav, tungib sügavale pähe ning on kui mänguväljak kahele räpparile instrumentaalil mängimiseks.

”Black Star” on album mõtlevale inimesele. See on üks nendest plaatidest, mis mõlgub meeles veel kaua  pärast seda, kui oled selle plaadiriiulile tolmu koguma jätnud. Geniaalne lüürika ning kaasahaarav intrumentaal kulmineeruvad millekski, mida on meeliülendav kuulata ja raske unustada.

You think you the shit
Somebody in the wingsll force you to quit
It could be your crew or click
Or some random kid you smoked buddha with
Consider me the entity within the industry without a history
Of spittin the epitome, of stupidity — livin my life
Expressin my liberty, it gotta be done properly
My name is in the middle of e-kweli-ty
People follow me and other cats they hear him flow
And assume Im the real one with lyrics like Im cyrano

21
nov.
08

Nirvana – Bleach

“A bleach is a chemical that removes colors or whitens, often via oxidation.”

Grungeroki lipulaev Nirvana on eelkõige tuntud oma läbilöögialbumi “Nevermind” ning sellele järgnenud paljude inimeste lemmiku, “In Utero” poolt. Tutvustan veidike nende (ebaõiglaselt) tahaplaanile jäänud debüütalbumit.

Kõigepealt eristab Bleachi ja teisi Nirvana albumeid trummar. Kaasa teeb Chad Channing, kelle teenetest otsustati 90. aastal loobuda. Ja teine asi, mis selle albumi eriliseks teeb, on lihtsalt hämmastav amatöörlikkus. Väga suur osa meloodiatest loodi vaid kahenädalase perioodi jooksul, enamus sõnadest kirjutati vaid mõned tunnid enne lindistamist. Stuudios veedeti kogu albumi peale kokku vaid 30 tundi. Ja ikkagi ei ole see halb.

Cobain told Spin in 1993, “With Bleach, I didn’t give a flying fuck what the lyrics were about”, and claimed that eighty percent of the lyrics were written the night before recording.

Aga uurime siis seda albumit lähemalt.

Üldiselt jagunevad lood kaheks. Aeglaseks rajuks muusikaks ning, üllatus-üllatus, kiireks rajuks muusikaks. Kiired lood on enamuses ja need kujundavadki albumi üldise pildi. Teadlikult on kõrvale heidetud sõnade ning meloodia täiuslikkuseni viimine. Mindi lihtsalt stuudiosse ning rokiti, endast kõike andes, täiega.

Enamik sõnadest on kuuldamatud, kidrariffid on harilikult paariakordilised (A-B-AA-B-C) ja see kõik on kaetud suure hulga distortioniga ning sellepärast võivad kõik lood tunduda ühetaolised, aga (mitte halbade) kohatäitelugude seast eristuvad mõned pärlid selgesti.

Ülimaheda refrääniga Blew näitab juba esimese minuti lõpus kogu albumi suuna ette.
Kolmas lugu About A Girl, oli legendaarse Unplugged albumi avalugu. Üks meeldejäävamaid ja kuulsamaid laulukesi sellelt plaadilt, aga minu arvates jääb ta albumi üldist pilti vaadates liiga lahjaks.
Järgmine roos selles tulbipõõsas (?) on ainuke cover sellel albumil, Robbie van Leeuweni Love Buzz. Kui aus olla, on see üks võimsamaid lugusid sellel albumil. Juba esimene kitarrikäik on sõltuvusttekitav, aga õnneks kuuleme seda loo edenedes veel ja veel.
Kuues lugu, Paper Cuts on järjekordne “Bleachi keskmise” stiilis. Ja ka Negative Creep.
Võrratu kaasarokkimiselugu on Scoff. Võimas, catchy ja sisaldab vana head Cobaini röökimist, mis sobib sinna kui rusikas. Silmaauku.
Number 11 ja Sifting on aeglasemas tempos, palju kitarri sisaldav mõnus muusika.
Ja kogu album lõppebki põhimõtteliselt samas augus, kus ta algas. Tähelepanematul kuulamisel võivad isegi lugude vahetumised märkamatuks jääda.

Aga see kõik ei ole üldsegi oluline. Tähtis on see toores jõud, mis Bleachil igast ilmakaarest välja purskub. See laks on lihtsalt nii võimas, et albumi lõpus tahaks ise kitarri kätte võtta, suvaliselt tinistada ja lihtsalt röökida. Ja see on mõnus.

70% mõnus.

21
nov.
08

Bloc Party – Intimacy.

Nii, Bloc Party selle aastane album siis.

kaver

Kui aus olla, siis esimesel kuulamisel ei jäänud mul sellest kauamängivast mitte mingit arvamust. Isegi olin pettunud, et tüübid oma stiili muutnud on võrreldes eelnevate albumite ja eelkõige Silent Alarm’iga.

Aga. Mida rohkem ma seda kuulanud olen, seda enam see ka meeltmööda suudab olla. Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et mulle “peab” BP meeldima. Kui need lood oleksid halvad, siis ma neid ka ei kuulaks.. eksole.

Olgu ka öeldud, et BP vokalist ütles mingis intervjuus, et kuna neil on plaadifirmaga leping neljale albumile, sai iga liige ühe albumi nö “enda teha”, ehk siis panna kõige rohkem enda mõjutusi sinna. Intimacy on väidetavalt Matt Tong’i (trummari).

Algab kogu asi siis looga Ares, mis loob juba selle õige meeleolu oma rütmikusega.

Järgneb Mercury, mida sai bändi Myspace’st kuulda juba enne albumi ilmumist ja oli äärmiselt edukas. Lugu on huvitav, tegelt ka, ja selles kasutatakse palju elektroonilisi elemente.

Halo on väga meeldiv oma refrääni poolest. “Paralyze me.. with your kiss. Wipe those dirty hands.. on me.” Ja loo riff on oh-kui-kaasahaarav. Samuti saab tänu sellele loole mõelda tagasi selliste hittide nagu “Banquet” või “Helicopter” olemusele ja kõlamisele.

Nii, järgmine on Biko, mis tähendab mingis Nigeerias räägitavas keeles “kallis”. Lugu on aeglane, võrreldes eelnevatega. Aga see annabki võimaluse just sõnadele keskenduda, jah.

Järgnevad – Trojan Horse && Signs – on kuidagi.. keskpärased.

Seitsmes lugu ja One Month Off. Võtab taas selle meeleolu üles, mis albumi alguseski oli ja siis läheb asi väga instrumentaalseks tänu loole pealkirjaga Zephyrus, millel on ka koorilaadne taustavokaal.

Kui Talons’ist sujuvalt mööduda öeldes, et tüübid suudavad stiilipuhtust hoida, jõuame kümnenda looni. Täpsemalt Better Than Heaven. Lugu on taaskord tugevate elektrooniliste elementidega, aga samas ei annaks seda mingi ime läbi electronicaks liigitada.

Ion Square on ametlikult albumi viimane lugu, mis on alguses veidi lihtsakoelisem, kuid lõpu poole läheb ikka asi erinevate instrumentide kooskõlaks.

Boonuslood:

Letter To My Son – mulle meeldib selle loo “fade” ’iv vokaal. Muud ei oskagi öelda

Your Visits Are Getting Shorter – mõnusalt elektrooniline pala kohutavalt catchy refrääniga. Seda kuulates võid lausa tunda laulu maitset. Ja see maitse on äärmiselt magus.

Flux – juba 2007. aastal välja antud singel, mis nüüd ka albumile jõudis. See kuulub vaieldamatult Bloc Party parimate lugude sekka, vähemalt minu arust.

Kogu albumi skooriks annaks 8/10.

“Halo” – http://www.youtube.com/watch?v=udCMNn4kvEQ

Jah, just nii hea see ongi.




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements