Arhiiv: 29. dets. 2008

29
dets.
08

Aphex Twin

Aphex Twin, pärisnimega Richard David James teeb väga varieeruvat elektroonilist muusikat, näiteks nagu ambient, breakcore, idm ja drum’n’bass. Minule meeldib temalt ainult mõned lood, samas kui tal endal on oma loomingut juba nädalates mõõta…

Minu jaoks on tal tohutult palju prügi, mida võib olla üpris raske sorteerida tervest tema diskograafiast, seega ma toon välja mõned tuntumad lood.

Üks kuulsamaid lugusid on Aphex Twinil (kunagi oli AFX) Windowlicker. See on esiteks väga funky meloodiaga, teiseks üpriski catchy vokaal ning kohati pisut seksistlikud hääled, mis lisab loole omapära. Kui vaadata selle loo videot, saab üsnagi hästi aru, et see mees ei ole tavalise mõttemaailmaga. Nii paljugi, mis meile tunduks vastik või imelik, viib tema sellised mõtted ellu ja neid on nii mõneski ta videos näha, kui ka muusikas endas.
Aphex Twin – Windowlicker

Teos, mis mind Aphex Twiniga juba mitmeid aastaid tagasi tuttavaks tegi, oli Come to Daddy, mis kuulub küll puhtalt dnb žanri, on siiski sellel suur omapära ning on mõjutanud selle looga ka pisut teisi artiste. Kusjuures,  Pappy mix sellest loost on pisut parem, mis annab talle jõudu juurde.
Aphex Twin – Come to Daddy

Ülejäänud lood temalt, mis mulle ka veel meeldivad, on rahulikumad, kui eelmised kaks.
Minu isiklik lemmik temalt on Nannou, mis näitab, kui hästi võib teha muusikat ainult väga minimalistlike elementidega nagu kraapimine, toksimine
jms. Hämmastav on ka see, et sellel pole absoluutselt bassi, mida peaaegu ta kõikidel teistel non-ambient lugudel eksisteerib. Video on ka sellel vastavalt maagiline.
Aphex Twin – Nannou

Päris kiire, kuid huvitavate efektidega ning vihma- ja tormihäältega lugu, mis on mulle meeldima hakanud on: Aphex Twin – On. Ise ma eelistaks seda lugu küll pisut rahulikumana, aga eks üldmassile läheb peale biit seal taga.
Aphex Twin – On

Ainult kaheminutiline klaveripala (mis on minu jaoks peale Nannou ta parim lugu), on Aphex Twin – Avril 12th. Leidsin peale selle ka vähem tuntud loo nimega Kesson Daslef, mis on ka päris hea ja ma arvan, et ta võiks rohkem sellist muusikat teha. Lisaks sellele on Philip Glass Orchestrationi abil saanud originaalist pisut parem lugu, mille nimeks on Icct Hedral, mis on üsna sünge ja sobib ka siia hulka, kuid Philip Glass oleks võinud pasunad ära jätta.
Aphex Twin – Avril 14th
Aphex Twin – Kesson Daslef

Aphex Twin – Icct Hedral (Philip Glass Orchestration)

Advertisements
27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.

25
dets.
08

joosepi 3 lõppeva aasta lemmikalbumit

Leidsin siis minagi endale mõned ühikud aega, et käesolevale aastale muusikaliselt küljelt tagasi vaadata. Ei ütleks, et miski eelmise aasta In Rainbows’ile vastu saaks, aga 3 ägedat albumit ma siiski leidsin.

3. The Ting Tings – We Started Nothing

Inglise popduo kinkis meile äärimiselt catchy plaadi, mille gruuvivas taktis on võimatu jalgu tatsumast hoida. Tõsiselt, kui keegi küsiks mult ideaalse popalbumi valemit, juhataksin neid selle plaadi juurde. See on seksikas ja särav. We Started Nothing on igast küljest parem, kui Britney/Madonna/kellegi kolmanda ookeanitaguse naisstaari igavad ja ajuvabad üllitised. Aitäh selle värskenduse eest.

2. Portishead – Third

Sellesse albumisse oli raske sisse elada, aga kui sellega hakkama saanud, on raske väljuda. Lood sellel plaadil rõkkavad pingest. Ja teisest küljest on ta nii ilus, lausa maagiline. See heliderikkus ning selle keskel hõljumine. See inglise trip-hopparite kolmas kauamängiv üllatas mind tõsiselt.

1. Beck – Modern Guilt


Alternatiivrokkar Becki kaheksandat stuudioalbumit on paljud nimetanud parimaks, mis ta selle aastatuhande sees on välja andnud. Ning tõepoolest, koostöös Danger Mouse’iga produtseeritud plaat ON hea. Becki ühiskonnakriitilised sõnad on fantastilised ja tõestavad, et tegu on ühe suurima poeediga tänapäeva muusikas. Meloodia on unikaalne ja loov. Ta häälele, mis on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, ei ole vanus (veel?) liiga tegema hakanud. DM on lugudele andnud müstilise, veidike tumedamates toonides lihvi. Kõik see kokku teeb Modern Guiltist ühe 2008. aasta parima albumi.

Lähen nüüd verivorste sööma, aitäh.

24
dets.
08

2008 aasta, jesjes

2008 oli hip-hopile hea aasta. Palju õnnestumisi, palju pettumusi. Õnneks oli kvaliteeti rohkem, kui kommertspaska (seda teist oli ka omajagu ja kahjuks isegi minu lemmikute poolt, pöidlad alla). Head uudised enne ikka.

Parimad

Q-Tip – The Renaissance

200px-therenaissance1Pärast ÜHEKSAT AASTAT ja ühte riiulite vahele kadunud albumit võttis Q-Tip ennast lõpuks kokku ning lasi välja oma ametlikult teise stuudioalbumi The Renaissance. Ütleme kohe ära – see album on parim see aasta. Mitte ainult sellepärast, et see oli ahjus ÜHEKSA AASTAT, vaid sellepärast, et see on tõesti hea. A Tribe Called Questi albumitelt tuntuks saanud jazzilik vaib (mees produtsseris suurema osa albumist ise) ning Q-Tipi kodune räppimine tungivad kahtlematta kuulajaile pähe. The Renaissance on album, mis on mõeldud kõigile – meeldigu sulle hip-hop või mitte. Bravo Q-Tip.

Black Milk – Tronic

200px-tronicProdutsent/släsh/Emsii. Eelmine aasta välja tulnud Popular Demand oli selge märk, et Black Milk on jõud millega arvestada. Tronic ainult kinnitab seda. Black Milk on oskuslik nii mikrofoni, kui ka sämpeldaja taga. Kuigi Tronic ei ole mitte mingil juhul perfektne ning kannatab kohati (ütleme väga harva) nõrga produktsiooni ja riimide all on tegemist siiski ühe parima albumiga aastast 2008.

Illa J – Yancey Boys

yancey-boysSelle sajandi ühe legendaarseima produtsendi J Dilla surmast on möödunud rohkem kui 2 aastat. Mälestused siiski jäävad ning Yancey Boys ainult kinnitab seda. Dilla vend John on ohjad haaranud ning seni kadunud Dilla biitidele helitausta peale ladunud. Dillale omasest neo soul saundist ning Johni Commoni laadsetest spirituaalsetest riimidest on saanud tänaseks haruldane nähtus ning sellepärast ongi Yancey Boys fantastiline austusavaldus legendile. Ärge mööda vaadake.

Halvimad

Murs – Murs For President

200px-mursforpresidentKroonimata underground kuningas sai sellel aastal maha lepingu Warner Bros. Recordsiga. 18 kuud ja pool miljonit dollarit hiljem on meie ees tema ametlikult 3. stuudioalbum ”Murs For President”. SEE ON MEELETU PETTUMUS. Ma mõistan, et artistid tahavad vahetevahel te midagi teistsugust, midagi erinevat. Mul pole sellega probleeme, aga… kui erinev tähendab Will.I.Ami ning Snoop Doggi oma albumil, siis mul on probleem. Need kaks meest on katk härra Nick Carteri kapsaaias. Üldiselt on MFP igav album, mis ei paku mitte midagi uut. Soovitan pigem MFP promomiseks välja antud 10-loolise tasuta promo Sweet Lord tõmmata. Murs peaks nalja tegemise lõpetama ja naasema… Making Underground Raw Shit… juurde.

Common – Universal Mind Control

200px-common-universal_mind_control1994. Resurrection. Common, mäletad ? Universal Mind Control on keskmise sõrme näitamine kõigele, mida Common varasemalt teinud on. Muidugi ütles mees, et tahab teha midagi, mille järgi annaks tantsida ja blablabla… Wrong! Universal Mind Control on lihtsalt halb album. The Neptunesi produtseering on hämmastavalt (see oli kompliment) nõrk ning laulud nagu Sex 4 Suga (Suga 4 Sex) ei väärigi kommentaari – nad räägivad enda eest. Kriitikud ja fännid nüpeldavad UMC’d korralikult ning loodame, et aastaks 2009 on Common teinud omad järeldused. This is shit.

Head uut aastat ja häid jõule musid. Peace, I’m Out.


21
dets.
08

Jeru The Damaja – The Sun Rises In The East

jeruthedamajaJeru The Damaja. Gang Starr Foundationi endine liige. 1994. aasta suurim üllataja ehk. 1993 lekkinud single ”Come Clean” sai otsekohe underground klassikaks. Arusaadav kuna idarannikul oli sel hetkel vähe sellist talenti nagu seda oli Jeru. Eneseteadlikud riimid ja laid back flow ning vaieldamatult parim hip-hop produtsent teda toetamas. Midagi head pidi sealt lõpuks tulema. Tuligi. Mitte ainult hea, vaid legendaarne. The Sun Rises in the East on vaieldamatult Illmaticu ja Ready To Die kõrval üks parimaid 90’ndate hip-hop albumeid idarannikult. Vale on öelda, et selle albumi teeb heaks Jeru kohalolek. Selle albumi teeb heaks Jeru ja Premieri kohalolek. Selle tõestuseks võib vaadata Jeru diskograafiat. Pärast seda, kui Jeru lahkus Gang Starr Foundationist ning astus sõjajalale Guru ja Premieriga langes ta plaatide müük ning kvaliteet. Premier produtseerib sellel albumil kõik 13 lugu (täispikke albumeid Premier eriti ei tee siiski). Inspiratsiooni on Premier saanud samal aastal ilmunud Wu-Tang Clani albumi produtseerinud RZA minimalistlikest klaverikäikudest. Säilib samuti ka Premierile omaseks saanud scratchitud refrään. ”Jungle Music” ja ”My Mind Spray” on vaieldamatult minu lemmikud siin albumil. Mõlemad lood toovad esile Jeru ja Premieri tugevamaid küljed (Jeru oskus rääkida lugu ning Premieri scratchid = orgasm kõrvadele). Tänaseks on Jeru karjäär hääbunud, ta albumid mööduvad meist, kui trollid Balti Jaamas ning ta pole suutnud meisterdada mitte midagi väärilist oma esimesele albumile. The Sun Rises in the East on nii lüüriliselt, kui ka muusikaliselt peatamatu jõud. Tegemist on albumiga, mis vaatamata kõigele on ja jääb. Big up. 10.

20
dets.
08

Break – Symmetry

See on esimesel detsembril, 2008, reliisitud plaat ühe minu lemmikuima dnb artisti poolt, mis sisaldab endas 18 lugu. Enamus neist on suhteliselt rahulikud ja mõned on isegi päris ambient žanrisse ennast sisse sulandanud, mis ei ole sugugi ebameeldiv. Seekord ma päris igat lugu detailselt läbi ei uuri, aga teen lühikokkuvõtte, mida tasuks kindlasti kuulata ja mida võib kõrvale jätta.

Album algab väga heade lugudega, esimeseks neist on Last Chance (feat. Kyo), millel on väga ilusad vokaalid ja on minu arvates parim lugu sellelt plaadilt.
Teiseks looks on Hooked Up, mis on ka väga hea ning ei tohiks nimetamast jätta.
Enne neljandat lugu on ambient träkk nimega In Between, mis on üsnagi mõnus, kuid ainult minutike pikk.
Reach Out on päris rahulik ja taustaks hea.
Peale seda on lugu nimega Too Hot To Hold (feat. SP), mis peaks olema üsnagi tavaline hip-hop lugu (parandage mind, kui eksin selles) ja selles pole midagi erilist. Ma ei tea üldse, miks see sellel plaadil on.
Kuuendaks looks on minu teisel kohal lemmik sellelt plaadilt ja mida tuleks kindlasti kuulata, Light Speed. Väga rahulik ja huvitavate elementidega.
Seitsmes träkk on meeldiva dark elemendiga, samas bassline on väga mõnus. Symmetrics.
Sellest järgmine lugu Recovery on palju aeglasema tempoga. Sellele tuleb otsa lugu In My Mind (feat. Kyo), millel on kitarri vägagi osavalt ära kasutatud ja ka tasuks proovida.
Viimaseks looks, mida ma kirjeldaks, on Is This What You Want? – sellel on väga super bassline, mille tõttu on see üks albumi meeldivamaid träkke.

Ülejäänud träkid plaadil olid ka üsna head, kuid ma ei leidnud neist midagi erilist, mida oleks võinud välja tuua.
8.3/10

20
dets.
08

The Paris Hilton Sex Tape – Maybeshewill

Maybeshewill on üks ägedamaid tegijaid oma žanris (instrumentaalne post-rock). Tänasel päeval on nad kohe kindlasti liiga vähe tähelepanu saanud, annan oma panuse selle parandamiseks.

The Paris Hilton Sex Tape’i puhul on tegemist hea ülesehitusega instrumentaalse post-rock teosega. Sisaldab see karme kidrariffe ja mõnusaid elektroonilisi elemente.

Millest ma aga tegelikult tahtsin kirjutada, on see geniaalne pealkiri. Ma oletan, et selle tuntud seltskonnapreilikese nimi on üks veebimaailma otsitumaid. Kuidas oleks veel lihtsam enda heale muusikapalale tähelepanu tõmmata, kui mitte nii? Tõsiselt, kui mina peaks kunagi geniaalse hittloo kirjutama,  oleks selle pealkiri midagi sarnast.

Nüüd teengi ma nii, et palun teil seda lugu kuulata ja kui meeldib, palun teil võtta Maybeshewilli album Not For Want Of Trying ning nautida tänapäeva instrumentaalpostroki parimaid palasid.

The Paris Hilton Sex Tape:
http://www.youtube.com/watch?v=qoUB61ZDfng

Ja nüüd tahan ma oma kõrget postitsiooni kasutada reklaamimiseks. Minu armsad klassikaaslased valmistasid suurepärase minifilmi nimega “Üksikrealist otsib kaaslast“. Miks mitte seda lumist nädalavahetust lõbusamaks muuta ning vaadata seda armsat videot.
http://www.youtube.com/watch?v=hWg6PlE2Ed8

Head puhkust kõigile, üritan siia ikka midagi kirjutada, aga tegelikult on jõuluajal arvutis olemine küll ikka täielik rumalus. No okei, õhtuti mitte.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.