14
dets.
08

Still Haunts Me – Remains of Decay

4616537

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis andis Still Haunts Me välja debüütplaadi, EP millel nimeks Remains of Decay. Helikandjal on viis lugu ning muusikastiiliks võiks panna metalcore/deathcore segu. Viimast vaid vokaalse poole pealt kohati. Üllatavalt kombel ei ole sellel albumil introt, mis on minu arvates positiivne, sest introd on igavad.

Esimeseks looks Sight For Direction mis algab toreda trummimänguga, kuid jääb kuni refräänini keskpäraseks. Viimane õnneks päästab selle loo, kidrariff on korduv, kuid meeldejääv ja refrään suht catchy. Järgneb üpris mõnna  breakdown natuke karmima vokaaliga, millega üsna pea ka lugu lõpeb.l_38d824df05504a8684b678628d1cc194

Nüüd aga albumi parim lugu – Decisive Moment. Kiire ja keevitav algus läheb  üsna pea läheb üle massiivseteks ja brutaalseks. Tohutult meenutab The Juliet Massacre’t. Väga mõnus. Seejärel metalcore element kicks in, ja jätkub kõik vanaviisi. Enne refrääni veel väike breakdown ja siis megahea  “…Where do we stand, At a crossroad leading to nowhere” Ülimalt kaasakiskuv, kui aus olla. See algus, see refrään ja ongi albumi parim lugu läbi. Nüüd saab vist kõik ainult allamäge minna.

Point Blank läheb lahti mingi kiunumisega, mis mulle üldse ei sobi. Nagu oleks pigsqueal aga nagu pole ka, nõrk. 0:30 bassi drop on ülimalt mega, tõsiselt kaif. Teise minuti keskpaigas saab vähe paremat vokaali tunda, kui seda oli alguses. Üldiselt siiski, SHM scream vokaal on igati korralik, mulle lihtsalt ei meeldi need “brutaalsuse” katsed, kuigi Decisive Momenti alguses on kõik väge vinge, ei teagi, miks see kõikide lugudega nii ei õnnestunud.

Mõnusalt algav Desert Of Empty Hearts, on EP neljandaks looks. Võib julgelt öelda et üks tugevamaid radu sellel teosel. Minuti teisel poolel algav sweet drumming ning hea vokaal teevad asja mõnusaks. Samas, 1:21..mis asi see on? Ma ei mõista. Käes on refrääni aeg! Mis on hea, väga hea.

Ja viimane Phrenetic on hea kuulata, aga ta pole meeldejääv.

Kaks head laulu viiest on EP kohta ikkagi hea tulemus. Kuid ikka kipun ma võrdlema neid teiste taoliste Eesti bändidega nagu TBR ja BS. Olgem ausad, elemente on neist mõlemast bändist tunda ka SHM loomingus. Võrdlusmomendil jääb kahjuks SHM alla, arenemisruumi on, ja seda vaid heas mõttes. SHM on lives siiski mulle meeldivam ja hingelähedasem. Kahju ka veidi, et Under Soil of Guilt’i albumil polnud, see oleks tugevad punktid ikkagi lisanud. Lisapunkte annab ka asjaolu, et bändil on oma sound. Kindlasti tasub ka ära märkida, et album-art on viis pluss! Mulle väga meeldib.

Album saab tugeva 5/10

Advertisements

1 Response to “Still Haunts Me – Remains of Decay”


  1. 1 rasmus rasvatihane
    15/12/08, 15:15

    misasi see nüüd on? plaadiarvustus kurtidele vä? seljuhul võiks vist natukene detailsemat igat laulu kirjeldada, “viiekümnekuuenda sekundi juures olev kääksatus teeb mind pükstest rõõmsaks, aga viiekümneseitsmes sekund kuivatab ka kõige märjemad tuped”


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements

%d bloggers like this: