Arhiiv: 16. dets. 2008



16
dets.
08

The Black Keys- Thickfreakness

The Black Keys on kahemehebänd Ohiost. Viljelevad nad bluesisegust rokki, kõla poolest ehk natuke White Stripes’i sarnane, aga vokalist on bluesilikum. Kui aus olla, on Thickfreakness ainuke album, mida ma neilt kuulanud olen, aga mitte kauaks, sest see on nii kuradi hea, et lausa paneb enamat nõudma.

Tegemist on muusikaga, mis sõna otseses mõttes rokib. See paneb kaasa nõksutama ja teeb tuju heaks. Kui mõnes vanas ameerika muskelautos muusikat kuulaksin, siis just seda.

Okei, võib-olla laulusõnad ei peida endas geniaalset maailmapäästmissõnumit ning meloodiaid luues pole ka jalgratast uuesti leiutama hakatud, aga vaba, chilliv olek ning elektrikidra kräunumine lihtsalt ei lase sind peale kuulama hakkamist enam käest. fuck yeah, üks parimaid albumeid, mille otsa mul on õnnestunud viimasel ajal komistada.

84 punkti sajast võib julgesti anda.

14
dets.
08

Still Haunts Me – Remains of Decay

4616537

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis andis Still Haunts Me välja debüütplaadi, EP millel nimeks Remains of Decay. Helikandjal on viis lugu ning muusikastiiliks võiks panna metalcore/deathcore segu. Viimast vaid vokaalse poole pealt kohati. Üllatavalt kombel ei ole sellel albumil introt, mis on minu arvates positiivne, sest introd on igavad.

Esimeseks looks Sight For Direction mis algab toreda trummimänguga, kuid jääb kuni refräänini keskpäraseks. Viimane õnneks päästab selle loo, kidrariff on korduv, kuid meeldejääv ja refrään suht catchy. Järgneb üpris mõnna  breakdown natuke karmima vokaaliga, millega üsna pea ka lugu lõpeb.l_38d824df05504a8684b678628d1cc194

Nüüd aga albumi parim lugu – Decisive Moment. Kiire ja keevitav algus läheb  üsna pea läheb üle massiivseteks ja brutaalseks. Tohutult meenutab The Juliet Massacre’t. Väga mõnus. Seejärel metalcore element kicks in, ja jätkub kõik vanaviisi. Enne refrääni veel väike breakdown ja siis megahea  “…Where do we stand, At a crossroad leading to nowhere” Ülimalt kaasakiskuv, kui aus olla. See algus, see refrään ja ongi albumi parim lugu läbi. Nüüd saab vist kõik ainult allamäge minna.

Point Blank läheb lahti mingi kiunumisega, mis mulle üldse ei sobi. Nagu oleks pigsqueal aga nagu pole ka, nõrk. 0:30 bassi drop on ülimalt mega, tõsiselt kaif. Teise minuti keskpaigas saab vähe paremat vokaali tunda, kui seda oli alguses. Üldiselt siiski, SHM scream vokaal on igati korralik, mulle lihtsalt ei meeldi need “brutaalsuse” katsed, kuigi Decisive Momenti alguses on kõik väge vinge, ei teagi, miks see kõikide lugudega nii ei õnnestunud.

Mõnusalt algav Desert Of Empty Hearts, on EP neljandaks looks. Võib julgelt öelda et üks tugevamaid radu sellel teosel. Minuti teisel poolel algav sweet drumming ning hea vokaal teevad asja mõnusaks. Samas, 1:21..mis asi see on? Ma ei mõista. Käes on refrääni aeg! Mis on hea, väga hea.

Ja viimane Phrenetic on hea kuulata, aga ta pole meeldejääv.

Kaks head laulu viiest on EP kohta ikkagi hea tulemus. Kuid ikka kipun ma võrdlema neid teiste taoliste Eesti bändidega nagu TBR ja BS. Olgem ausad, elemente on neist mõlemast bändist tunda ka SHM loomingus. Võrdlusmomendil jääb kahjuks SHM alla, arenemisruumi on, ja seda vaid heas mõttes. SHM on lives siiski mulle meeldivam ja hingelähedasem. Kahju ka veidi, et Under Soil of Guilt’i albumil polnud, see oleks tugevad punktid ikkagi lisanud. Lisapunkte annab ka asjaolu, et bändil on oma sound. Kindlasti tasub ka ära märkida, et album-art on viis pluss! Mulle väga meeldib.

Album saab tugeva 5/10

14
dets.
08

Death Cab For Cutie – Transatlanticism.

Rolling Stone reviewed Transatlanticism and commented that it contained “melodic, melancholy songs about feeling both smart and confused, hopelessly romantic but wary of love.” Gibbard’s voice was described as “plaintive boy-next-door”.

Ma ei ütle küll, et see Death Cab’i parim album on. Aga iga album on omamoodi erinev teistest ja valisingi siis just selle alustuseks.

Ütleks, et seda kuulates võid unustusse vajuda. Kuulad, kuulad ja mõte läheb uitama, aga samas kuulad edasi. Ja see on nii huvitav — elaksid nagu muusika sees.

Esimeseks looks on New Year, mis on võrdlemisi kurva sõnumiga, konstanteerides fakti, et “so this is the new year and I don’t feel any different”.

Kolmas, Title And Registration, on üks mu lemmiklugusid. Hästi hea kõlaga, jääb kergelt kummitama.

Nimilugu on rahulik ning melanhoolne ning lause “I need you so much closer” korrutamine läheb millegi tõttu isegi hinge. Igatahes, see mõjub nii, nagu mõjuma peaks.

Ja.. vau.. Passenger Seat on veelgi kurvema kõlaga kui eelmine lugu. Ben Gibbard + klaver.

Viimane träkk aga võtab asja mahedalt kokku ja pealkirjaks sel A Lack Of Color. Ääretult ilus, tõesti nagu. Oleks nagu akustiline, aga nagu pole ka. Ja loo sõnum on armas. “I should’ve given you a reason to stay.”

Mis ma ikka kosta oskan. Hea plaat on, hämmastavad lood. Kohutavalt melanhoolse ja kurva meeleolu suudab see isegi luua. Aga vahelduseks ju tohiks. Death Cab on üldse väga mitmekesise mõjuga. Vahepeal tekitab sinus optimismi ja päikesekiired paistavad aknast sisse, aga vahel suudab sind kõigele halvale mõtlema panna.

8.2/10.

13
dets.
08

London Elektricity – Billion Dollar Gravy

Eks ma siis üritan siin metalheadide ja indiefännide vahel ellu jääda ja oma püüdlusega pisut teistsugust muusikat siia tuua.
Billion Dollar Gravy on  drum & bass album London Elektricity poolt ning valmis aastal 2003, alažanriks liquid funk. Valisin välja just selle albumi, et tutvust teha London Elektricityga, mis toodab üpriski meloodilisi ja harmoonilisi lugusid, selle loo lugudele lisaks veel  näiteks The Strangest Secret In The World ja Just One Second. Ülesehituselt on album päris muhe, kuid midagi erilist siiski ei ole. Album koosneb 11-st järgnevast loost:

  1. Billion Dollar Gravy (6:23) – üks albumi parimatest lugudest, kohati tühi, aga chill
  2. Different Drum (7:22) – lugu, mida kasutatakse väga palju erinevates mixides selle vokaalide tõttu, kuid ilma seda täiendava loota ei pruugi see just kõige parem olla
  3. Fast Soul Music (6:23) – väga meeldiv algus, hea flow, naisvokaalid sobivad sellele ideaalselt, eksisteerib ka ksülofon, mis annab sellele hea efekti, kindlasti tasuks kuulata
  4. To Be Me (6:19) – rahuliku elemendiga, pisut igav, kuid siiski üsna huvitav, sest sellel on üpriski kaasahaarav rütm taustal
  5. The Great Drum & Bass Swindle (7:08) – algab üsnagi elavalt võrreldes eelmisega, huvitavad vokaalid jällegi, kuid need eriti ei varieeru
  6. Cum Dancing (6:41) –  mulle meenutab see lugu Aphex Twin’i Donkey Rhubarb’i, kuid mitte midagi erilist ja liiga techno
  7. Main Ingredient (4:35) – üldiselt päris chill, aga vokaalid ei meeldi mulle
  8. Harlesden (5:44) – vokaalid on naeruväärselt mõttetud, lugu on pisut jazz’ilik
  9. My Dreams (7:24) – suhteliselt igav
  10. Born to Synthesise (6:42) – ja veelgi igavam, kui eelmine
  11. Syncopated City (6:28) – väga chill, kuid pole mulle

Seega neli esimest lugu olid vägagi kuulatavad, kuid teine albumi pool läks üsnagi jazziks kätte ja seda ma ei oleks tahtnud leida sellelt plaadilt, isegi kui mulle üldiselt selline stiil peale läheb.
6.8/10

13
dets.
08

House Vs. Hurricane – Forfeiture EP.

Appi. Kui ma märkasin wiki-st, et tegu on progressive hardcore bändiga, milles leidub ka elektroonika-, eksperimentaal- ja instrumentaalelemente, oli mu esimeseks mõtteks küll, et “MA PEAN SEDA KUULAMA JU.”

7 lugu, mille pikkus varieerub ühest minutist neljani.

Esimene lugu, pealkirjaga Introduction, on väga huvitav selle tõttu, et see pärineks nagu vanast mängutoosist, mis sama viisi pidevalt kordab. Hea, hea ja veel kord hea.

Edasi sujuneb see Forfeiture ‘ks, mis kujutab endast: hardcore + electronic ambience. Loo keskel on clean vokaali ka, mis tõestab, et see pole vaid üksluine raiumine.

Kui paar lugu vahele jätta, jõuame viiendani, mis kannab nime Colour Space. Mahedalt kena instrumentaal-vahepala.

Ja lõpeb asi väga ägeda Furious George ’iga, mis paneb i-le täpi oma vaimustava elektroonilise taustamuusikaga.

Totaalsed üllatajad. Ja kenad Austraalia poisid.

7.7/10 annaksin mina. Hea EP on ja album võiks ka kunagi tulla.

13
dets.
08

The Fall of Troy – Doppelgänger.

Album, mis on täis kuldaväärt The Fall of Troy lugusid. Jah, see on Doppelgänger.

Kohutav. Lihtsalt kohutav. Kõik lood, mis plaadilt järjest tulevad, on väga head ja lihtsalt peavad meeldima. Crazy ’d riffid ja mõnus vokaal ei vea neid kunagi alt.

Ainuke singel oli FCPREMIX, mida saatis hull menu, olles nii mõnegi mängu soundtrackiks.

Ja mis ma ikka öelda oskan, ma ei oska ühtki lugu spetsiifiliselt esile tuuagi, kuna see oleks teiste solvamine. Kui siis äkki Act One, Scene One, mis pole nii tempokas lugu kui mõni teine, aga tõmbaks peo käima küll. Eriti oma catchy refrääniga.

Mouths Like Sidewinder Missiles oleks veel üks, mida esile võiks tuua, just oma riffi poolest.

Erak on lihtsalt armastusväärne, nii vokaalselt kui musikaalselt.

Ja palade kaootilisuses peitub geniaalsus. Ja loode sõnumitega tahaks magada.

Ah, kuulake ise, mina annan 10/10 punkti.

11
dets.
08

Pink Floyd – Wish You Were Here

Pink Floyd on üks ülimalt huvitav bänd. Mind paelub nende juures eelkõige see, et nad teevad nii head muusikat, aga mina kuulan ikka ainult seda kuramuse viielaululist trippi.

Jep, viis laulu, aga peaaegu kolmveerand tundi pikk. Algab piiiiikaaa introga, Shine on You Crazy Diamond, Pts 1-5. Progressive rock on parimas vormis. Või vähemalt minu arvates, aga see ei mängi suurt rolli, sest tegelikult ma ei tea progerockist sittagi.

Lugu kestab pikalt ning vaikselt hakkab sealt selginema ka mingisugune arusaadav meloodia. Ülejäänu hindamiseks tuleb lihtsalt selili voodis lamada ja lakke vahtida.

Welcome to the Machine nagu eriti ei sümpatiseeri. Seitse minutit sünti ja Pink Floydi, mis seal muud.

Have a Cigar on tšill. Tekitab tahtmise umbses raamatutega täidetud toas sigaretti suitsetada ning krabisevaid vinüüle kuulata.

The band is just fantastic,
that is really what I think.
Oh by the way, which one’s Pink?

Wish You Were Here on see lugu, mida iga tubli kitarriõpilane oskama peaks. Algus on peaaegu täiuslik. Eriti see rögiselt köhatav mehehääl, millele järgneb kõrvapaitav soolo. Ülejäänud laul koosneb lihtsatest akordidest ning sobib hästi tüdrukute sebimiseks. Isegi siis, kui sa ei oska laulda.

Shine On You Crazy Diamond, Pts 6-9. Kõlab esimese viie osaga võrreldes minu jaoks kuidagi ebamaisemana, vähemalt alguses. Aga ta korjab jõulisuse hästi üles ning sobib suurepäreselt seda tripialbumit lõpetama. Kuulake!




populaarsus.

  • 48 329 musi me blogile.