Arhiiv: 30. jaan. 2009

30
jaan.
09

Converge – Jane Doe

albumArt

albumArt

Converge on mingisugune seletamatu üllitis hardcore pungi ja metali vahel. Nende parim teos on 13-looline kisamisooper, Jane Doe.

Albumi esimesed kaks lugu on geniaalselt kokku seotud märkamatuks tervikuks. Concubine kisab, lõugab, raiub ning kergitab tilli. Fault and Fracture võtab tempo veidi maha, kuid lõpeb täiesti kaootilise trummimisega, kus loogikat nagu poleks, aga samas on ka.

Homewrecker on Jane Doe pealt arvatavasti kõige catchym lugu. Lihtsad akordid, parajas rütmis trumm ning lüürika… noh, lüürikast aru ei saa. Muidugi võib osta originaali ning saada kaasa booklet, aga seal on lüürika umbes sama hästi välja loetav, kui laulust kuuldav. Kõik muidugi disaini mõttes – bänd peab jätma ju endast ülimalt badass mulje!

Phoenix In Flight on arvatavasti kõige unisem lugu, aga mainin seda puhtalt selle pärast, et järgnev Phoenix in Flames pakub vähem kui minutiks täielikku eargasmi. Lihtsalt enneolematu.

Thaw jookseb tasa tasa ning kulmineerub dramaatilise “Today I thaw”‘ga, mis saadab igale mõtetes eksinud poisikesele judinad mööda selga. Muidugi ei räägi ma enda kogemustest.

Albumi nimilugu on 11 minutit pikk ning aeglane, ent ometi üks parimaid. Kuulake seda interlude või misiganes asja ja ärge vaielge. Kui ma poleks nii laisk, siis ma häälestaks oma kitarri drop C-sse puhtalt Jane Doe mängimiseks. Aga ärge teie olge laisad, tõmmake see album netiavarustest alla!

Advertisements
27
jaan.
09

In Rainbows + hip hop = Rainydayz Remixes

AmpLive on üks väike dj/produtsent ookeani tagant. Radiohead on üks mõjuvõimsamaid alternatiivrokigruppe. AmpLive ilmselgelt teadis seda, kui valis endale eelmisel aastal remiximiseks albumit. Rainydayz Remixes koosneb kaheksast loost, kusjuures kõigi puhul on muusika instrumentaalne osa Radioheadi lugude tükkidest kokku liimitud. Natuke on ka vokaale laenatud, aga üldiselt täidavad seda rolli vähetuntud räpparid. Mulle isiklikult muusika taustal “rääkimine” ei istu, aga pean tunnistama, et siin on see nii hästi sisse sulatatud, et ei häiri. Lood saavad loomulikult täiesti uue kõla ja tähenduse, mõni sobiks ehk tantsumuusikaks, mõni teine jällegi XXL pusaga, kapuuts peas, kaasa nõksutamiseks. Väga huvitav on näha, millise pildi on teine inimene samu värve kasutades maalinud.Inimesele, kes on In Rainbowsi tüdimuseni läbi kuulanud, soovitan kindlasti seda kogumikku. Ja ka inimesele, kellele ei meeldi vanade, igavate, kulunud sämplitega hiphop.

Parimad palad on
Nudez, mis on üpris räpine (ning väga mõnusa videoga) ja  15 stepz, mille algus on mõnusalt rokiseks tehtud.

Nagu In Rainbows, on ka Rainydays Remixes veebist tasuta ja legaalselt allalaetav.
Minge lihtsalt sellele lehele.

22
jaan.
09

Seba & Krazy – Arsenic / Finola

Eelmise aasta teisel poolel tuli välja meie põhjanaabrist Seba ja minu jaoks tundmatu Krazy poolt Liquid / Jump Up plaat, mille vinüülil on 2 poolt, ühel Arsenic ja teisel Finola.

Esiteks ütlen, et mõlemad lood sellel plaadil on minu jaoks peaaegu perfektsed: rahulikud, meloodilised ning kaasatõmbavad. Olen lisaks muusikale ka suur kunstiarmastaja, seega märkasin ka sellel üht parimat plaadikujundust, mida ma eales näinud olen.

Arsenic (6:33) – Selle träki esimesed mõnikümmend sekundit võivad olla küll pisut tuimad ning ei ahvatle, kuid bassline’i pealetulekul hea süsteemiga on see lugu lihtsalt niiiiiiiii mahe ja suhteliselt catchy võrreldes Finolaga. Sobib suht ideaalselt ka mixidesse.

Finola (7:06) – Lugu algab vääääga meeldivalt. Kui ma kunagi eales peaksin ise midagi produtseerima, siis oleks see üpris sarnane. Pooleteise minuti möödudes tuleb taustaks veelgi meeldivaid elemente ehk siis meloodiline bass, kui ma nüüd seda õigesti nimetan.

Seega, see plaat on ideaalne nendele, kellele meeldib tšillida drum’n’bassi saatel.  Peace.

9.6/10

21
jaan.
09

OK Computer + reggae = Radiodread

Radiodread

Easy Star All-Stars – Radiodread

Mis juhtub, kui kokku panna maailma enimhinnatud alternatiivrokialbum ning lõunamaised reggae-artistid. Sellest tuleb üks ägedamaid täielikult ümbertõlgendatud plaate. Ma ei hakka tulemust arvustama, sest originaaliga ei saa seda võrrelda, need on kaks täiesti eineva tähendusega kogumikku, ning kõiki neid lugusid olen ma kümneid (sadu?) kordi kuulnud ja see oleks sama, nagu oma ema välimuse kümnepunktiskaalal hindamine. Seepärast ma lihtsalt reklaamin seda kaunist CD’d, eelkõige kõikidele Radioheadi ja/või reggae austajatele, aga ka inimestele, kel kummagagi kokkupuuted puuduvad. Ehk hakkab üks või teine meeldima.

Karma Police

Paranoid Android

20
jaan.
09

Thom Yorke – The Eraser

The more you try to erase me
The more the more
The more that I appear

Radioheadi liider võis nende sõnade all mõelda globaalprobleeme või keerulisi inimsuhteid, aga see käib ka tema muusika kohta. See kasvab iga korraga kuulajasse, tahad seda või ei. Kes vähegi Radioheadi loominguga tuttav on, saab plaati kuulates aru, kui suurt rolli Yorke bändis mängib. On ju teada, et eelkõige tema pärast võttis RH suuna minimalistlikule arvutimuusikale, kust nüüd vaikselt on hakatud tagasi pöörduma.
Kõik lood on minimalistlikes, nukrates toonides. Kindlasti leidub inimesi, kelle jaoks selline vaikne meditatsioon on igav, aga minu arust on täiesti üleloomulik tunne, kui võid silmad kinni panna ning muusikaga üheks saada. The Eraser on just selline kogumik. Sülearvutil tehtud tehishäälte ning Yorke’i üliinimliku vokaali sümbioos on kõhedusttekitavalt kaunis ja samas nii rahustav. Tõsi, kohati jääb nagu millestki puudu, muusika muutub liiga monotoonseks, liiga äärmuslikuks. Neil hetkedel tekib tõesti soov, et maagilise eesriide tagant astuvad välja bändikaaslased ning viivad mehe õigetele radadele. Õnneks pole selliseid olukordi palju, sest briljantne vokaal suudab instrumentide tagasihoidlikust korvata.
Kui teile meeldisid Kid A, Amnesiac ja/või Hail to The Thief, meeldib teile ka The Eraser. Mulle igatahes meeldis.

Lood, millele kindlasti võimalus anda:
Black Swan, Harrowdown Hill, The Eraser

80/100

16
jaan.
09

The Kooks – Konk.

The Kooks. Indie rock selle parimas ja otsesemas mõistes. Indie rock-im kui indie rock. Kui indie rock oleks riik, oleks sellel riigil neli valitsejat.

Bänd alustas oma tegevust 2004. ja tähelendu juba 2006. aastal. Seega on nad oma 4 teguderohke aastaga ääretult palju korda suutnud saata.

Konk on nende uuem kauamängiv, 2008. aasta oma.

Üks esimesi lemmikuid albumilt on minu jaoks Do You Wanna, mis lihtsalt on nii kuradi geniaalne, et seda kuulates ei saa külmaks kalaks jääda.

Kohe sellele järgnev Gap on midagi kergemat, aga samuti intrigeeriv.

Ja Sway.. õhh.

Kui iga lugu selle albumi pealt oleks üks inimene, oleks maailma parimad omadused neis ära esindatud.

Absoluutselt ühtki halba sõna ei leia ma nende briti meeste alles teise albumi kohta, impressive.

7.8/10

11
jaan.
09

The Postal Service – Give Up.

The Postal Service = Ben Gibbard’i kõrvalprojekt, mis sai alguse juba 2001. aastal ja tegi oma debüüdi 2003. aastal selle sama albumiga.

Järgmist albumit neilt oodata igatahes ei ole.

… a pretty damned strong record, and one with enough transcendent moments to forgive it its few substandard tracks and ungodly lyrical blunders.

Aga see on hea kauamängiv, tõesõna. Kui otsida electropop-i definitsiooni kuskilt teatmeteosest, peaks Give Up-i viide seal seisma.

Ma olen selle albumi juba niivõrd ribadeks kuulanud, et kõik lood on praktiliselt peas. Tahtsin veel oma mälu värskendada ja kuulasin igast loost natuke.

Parimad lood asuvad albumi esimesel poolel, vähemalt minu arvates. Kuigi teisi ei saa kuidagi halvustada. Gibbard’i hääl kõlab taas nii nostalgiliselt ja nii.. mahedalt.

Igatahes, te peate seda ise kuulama, et aru saada, mida ma silmas pean.

There’s just Nothing Better!

7.5/10




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.