Arhiiv: 28. veebr. 2009

28
veebr.
09

Burn Still – Let the Skies Turn Black (2006)

oohkuiagepilt

Kas tõesti olen ma võtnud julguse kokku, et tõesti kirjutada Sellest bändist. Bändist, mille kontsertitelt ei taha ma kunagi puududa? Oh jaa, ma pean seda tegema.

Burn Still loodi 2006 aasta jaanuaris. Mina isiklikult saingi vist nende esimese loo käppade vahele sel aastal. Rate.ee vahendusel kusjuures, ma ei tea miks see levis seal postkastides nagu kulutuli. Aga nii oli. Lool oli nimeks Day of Darkness, millest nüüd on saanud, kuidas nüüd õige oleks öelda – Burn Stilli klassika. Kontsertitel me seda enam kahjuks ei kuule, kui ma ei eksi oli viimane kord 2008 aasta sügisel Tartus, millal nad lubasid, et see jääb selle loo viimaseks korraks. Aga olgu, tagasi ajalootundi. Bänd on saanud mitmel korral esineda ka välismaal, märkimisväärsemad juhtumid oleks vast Parkway Drive soojendamine Helsinkis ja Deadfest Rootsis. Mina nägin neid esimest korda 2007 aastal Hard Rock Laagris, avabändina. Sellel etteastel kõlanud DoD ‘ist kuni Waking the Cadaveri kaverini, juurutas Burn Still end mu südamesse ning ajab oma vääte seal vaid pikemaks.img_1084-vi

2006 aastal anti välja esimene EP – Let the Skies Turn Black.  Mille ostmisest ei suutnud ma keelduda HRL’il. Kogumikul on viis laulu, mida saavad kõik edukalt kuulata või allalaadida last.fm‘ist.

1. Black Wings
2. Day Of Darkness
3. My Sweet Destiny
4. Vengeance
5. Reflection

Albumi parimaks looks, olgem ausad, valivad enamus vist Day of Darkness’i. See lihtsalt on. Ükskõik kui kopp ees bändiliikmetel endil sellest. Aga eks lives peab andma ruumi uuele materjalile, ei saa vana rasva peal elada. Kuigi tulnud uusi laule nagu Sacrifice for Nothing või Decaying  Consumer, on siiski vana hea DoD jäänud lemmikuks. Loo ehitus on lihtsalt nii magus, ja see lõpp. Rebime kõik maha, kaasa arvatud käed ning meil on hands down, parim laul leitud. Kunagi väiksemana sai kuulatud ka Black Wingsi ikka mõnuga, just selle massiivsuse tõttu. Kui paljud lood ikka algavad põhimõtteliselt breakdowniga? Nendel lugudel on ka kahjuks miinus, nad võivad olla ülimalt maitsvad kodus kuulates, kuid kontsertil tantsimine on väikeste puhkepausidega. Õnneks, õnneks löövad kampa nüüd My Sweet Destiny ning Vengeance, mis balansseerivad albumi täiuslikult. Kiired trummid ja tempo – täiuslik.  EP lõpetatakse Vengeance lõpust algava outro’ga mil nimeks Reflection. See meloodia jääb lihtsalt kummitama tunde pärast seda kui plaadimängija on lõpetanud töötamise, see viis peegeldub ja kordub su peas lihtsalt edasi. Nad naelutasid selle.img_9999_37-vi

Tänu sellele albumile ning emotsioonidele, mida ma laivis selle esitamiselt saan, on BS olnud aastaid mu lemmikbänd Eestis ja ma kahtlen, et see lähiajal muutub.

Uute lugude näol, mida laivis ning myspaces kuulda võime, julgen ma öelda, et Burn Still on suutnud hoida endas värskust, selles närtsivas deathcore laines. Ma loodan tõsiselt, et LP tuleb nii hea kui me Sacrifice ja Consumeri näol ennustada võime. Proovige ainult mul Sludge City Pigfarmil mängimata jätta. Lihtsalt tehke seda, mida te teete, sest see tuleb teil nii kuradima hästi välja.

8.5/10

http://www.myspace.com/burnstill

Advertisements
27
veebr.
09

SikTh

Võtsin südameasjaks kirjutada ning avaldada postuumset respekti selle nüüdseks tegevuse lõpetanud ansambli vastu. Unustuse hõlma vajunud Inglise progresiiv-eksperimentaalmetallistid tegutsesid aastatel 2001-2008. Esimene reliis anti välja aastal 2002, milleks oli 3-rajaline EP Let the Transmitting Begin, teine EP-gi veel samal aastal How May I Help You?, mille nimiloo animeeritud muusikavideo saavutas edu MTV UK edetabelites, tõustes sealmail esikohale. Pidevas rotatsioonis oli laul ka muide MTV Asia playlistis. Gut Records lasi aastal 2003 välja bändi esikplaadi The Trees Are Dead and Dried Out & Wait For Something Wild. Plaat saavutas suurt edu, müües korralikke numbreid Ameerikas kui ka brittide seas. Plaadi jaoks tuuritati ka Killswitch Engage’i soojendusena Jaapanis ning astuti üles Download & Fuji Rock festivalidel. Album sisaldas ehk SikThi avalikkusele kõige tuntumat lugu Peep Show, mille videot saab näha siin. 2006. aastal nägi ilmavalgust teine kauamängiv Death of a Dead Day, oomenliku väljalaskekuupäevaga 06.06.06. Plaadilt leiab lood Bland Street Bloom, Part of the Friction ning Sanguine Seas of Bigotry, mis tabelitesse ei jõudnud, kuid suutsid saavutada cult-like staatuse lojaalsete fännide seas.

2007. aastal otsustasid bändist lahkuda mõlemad vokalistid, Mikee Goodman ning Justin Hill, põhjusteks kõrvalprojektid ning produtsenditööd. Et ei suudetud leida sobivaid asendusi ning kõigil härrastel olid käsil kõrvalprojektid , leiti parimaks viisiks lõpetada üleüldine tegevus. Kahju küll.

SikTh:
Mikee Goodman – vokaalid
Justin Hill – vokaalid
Dan “Loord” Foord – löökriistad
Dan Weller – kitarrid
Graham “Pin” Pinney – kitarrid
James Leach – basskitarr

Bland Street Bloom

27
veebr.
09

Queens of the Stone Age

Queens of the Stone Age, tuntud kui ka QotSA on Kalifornia hard rock bänd, mis on tegutsenud tänaseks juba üle 12 aasta.  Üle aastate on olnud QotSAs ~34 liiget, sealhulgas Joshua Homme, kes on vokalist, kitarrist kui ka selle algne looja.  Alguses pandi bändi nimeks Gamma Ray, kuid mingi saksa power metal bänd oli neid ähvardanud kohtuga, kuna see oli võetud. Peale seda oli produtsent neile väitnud, et nad näevad välja nagu Queens of the Stone Age ja nimeks see võetigi. Kings of the Stone Age oleks olnud liiga macho.

The only element of the audience I want to get rid of is the shirtless, sweaty, maxi-mullet jock dudes. We want sex to bleed into the music. At our shows, we want to see half boys and half girls in a utopian world, dancing and drinking.

Queens of the Stone Age on praeguseks välja lasknud 5 plaati, kuunda informatsiooni pole veel avalikustatud. Kõik olemasolevad albumid on minu arust väga head:

Välja lastud Album
September 22, 1998 Queens of the Stone Age
June 6, 2000 Rated R
August 27, 2002 Songs for the Deaf
March 22, 2005 Lullabies to Paralyze
June 12, 2007 Era Vulgaris

Isegi, kui ma polnud esimese albumiga eriti tuttav, nüüd blogi tegemisel uuesti kuulates sain aru, et sellegi 11 träkki on väga catchy’d ja head. Siin kohal tooks välja loo You Would Know.

Rated R plaat on aga midagi sootuks erinevat ning isegi veel parem. Väga hästi tuleb välja see, mida iseloomustab QotSAt vägagi edukalt: sõnad. Need on tihti naljakad või iroonilised, vahel ka tõsisemad. Sellele albumile on tohutult juurde annud oma vokaalide kui ka basskitarrioskusega Nick Oliveri, kelle hääletoon on üsna muhe. Hea näide tema hääle võimsusest on Quick and to the Pointless. Väga erilise maigu annab albumile juurde Lightning Song, mida mul teile hetkel kuulata lasta ei ole.

Kolmas plaat, Songs for the Deaf on omakorda parem, kui Rated R. See on elavam ning sisaldab huvitavaid vahepalasid/hääli lugude vahel. On ka täiesti ehtne The Real Song for the Deaf, mis üllatavalt on isegi kuulatav. Sellel albumil on neilt minu jaoks ühed parimad lood:  You Think I Ain’t Worth a Dollar, But I Feel Like a Millionaire ja Go with the Flow. Viimane neist on videoga, mis näeb lihtsalt ülihea välja, kuid tänu autorikaitseseadustele ei saa ma korralikke videosid teiega jagada. Träkklistingus on ka teisi häid lugusid, näiteks nagu enamustele tuntud No One Knows.

Praeguseks eelviimane album, nimega Lullabies to Paralyze on koos viimase albumi Era Vulgarisega samal tasemel kolmanda plaadiga, kuna nad on lihtsalt kõik nii erinevad üksteiset.  Lullabies to Paralyze olen ma kõige rohkem kuulanud. Plaat algab vägagi võimsate lugudega näiteks nagu Medication, jõudes kõigile jälle tuntud hitini In My Head, millele järgneb minu üks lemmikutest Little Sister. Kusjuures, selle plaadi enamuste lugude tempo on pisut aeglasem, kui varasematel plaatidel, kuid ma ikkagi armastan seda sama palju, kui teisi, sest QotSA geniaalsus säilib. Üks aeglasematest lugudest on The Blood is Love mida ma olen korduvalt kuulanud selle sügavuse tõttu. Siin pole enam Nick Oliveri oma vokaali kuhugi kahjuks panustanud.

Viimane album, Era Vulgaris, erineb väga palju eelmistest. Üks tuntuim lugu on küll Sick, Sick, Sick, millel on suhteliselt jälk video,  kuid minu jaoks üks parimaid träkke plaadil peale 3’s & 7’s on I’m Designer, millel on ülihead sõnad:

My generation’s for sale
Beats a steady job.
How much have you got ?
My generation don’t trust no one
Its hard to blame
Not even ourselves
The thing that’s real for us is: Fortune and Fame
All the rest seems like work.
Its just like Diamonds
In shit

Läheks vist liiga pikaks, kui ma räägiks täpsemalt QotSAst. Pooled videotest jäid puudu ning enamus asendasin kontserdisalvestistega kuna youtube on peaaegu ainuke koht ning autorikaitseseadused ei luba mul neid teile jagada ega endalgi vaadata. Kui võimalus tekib, vaadake kindlalt ära Go with the Flow ja 3’s & 7’s video, mis on perfektselt tehtud. Kindlasti parima ülevaate asjast annab tegelikult ise kuulates kõiki nende plaate: see on väärt proovimist.

Artikli kirjutamiseks läks 2h 30min. Hehe.

9.4/10

27
veebr.
09

muusikavideo = sõnad

Tere, minu poolt tuleb järjekordselt lühike ja tobe sissekanne.

Tublid inimesed on teinud tuntud muusikavideotest versioonid, kus laulusõnadeks on videotes toimuv. Tulemus on enamikel juhtudest päris naljakas. Viimaseks “ohvriks” on langenud briti punkrokkar Billy Idol, kelle loost White Wedding on tehtud oma versioon.

Billy Idol – White Wedding

Mu isiklik lemmik on loomulikult Radioheadist tehtud cover sõnadega “why am I singing in a fishtank?…”

Radiohead – No Surprises

Ja ülejäänud.

27
veebr.
09

Placebo – Sleeping With Ghosts.

sleeping-with-ghosts1

Ma ei saagi kindlalt väita, miks me Placebo-t veel arvustanud pole. See on ilmselgelt üks kohustus. Ja ma üritan selle ette võtta.

Nii, Sleeping With Ghosts album. Kuigi see on nüüdseks juba 6 aastat vana album, leian, et see pole selle aja jooksul oma väärtust absoluutselt minetanud vaid pigem juurde võitnud. Puhas kuld isegi, kui nii võib öelda.

Albumi põhiideeks on kõikvõimalikud suhted. Enamasti armusuhted. Aga mitte inimeste vahelised vaid pigem need suhted, mis meil minevikuvaimudega on ning mis ei kao ehk eal.

Asi tundub juba algusest peale nii õige, kui instrumentaalpalaks on Bulletproof Cupid.

Järgmisena? English Summer Rain. Meeldiv viis, realistlik sõnum.

Always stays the same, nothing ever changes.
English summer rain, seems to last for ages.
I’m in the basement, you’re in the sky.
I’m in the basement, baby, drop on by.

Järgmine meeletult melanhoolne ning mõtlemapanev pala oleks albumi nimilugu, milles rõhutatakse hingesugulaste olemasolu. Ei või jah? Vähemalt on nemad selles veendunud.

Nüüd siis aga The Bitter End ning jah, te kõik teate seda lugu, raudselt. See on siiamaani üks meeletu hitt, mida raadiotes ja kaubakeskustes aeg-ajalt lastakse.
Ning mis siin parata — see on hea lugu. See on rütmikas, arusaadavate sõnade, kaasahaarava refrääniga. Mida ikka ühelt popilt loolt tahta eksole. See saab kuidagi kiiresti otsa vaid. Või äkki mul’ vaid tundub.

Something Rotten järgmise träkina suudab tempo maha võtta. Lugu kõlab äärmiselt sensuaalselt ja võrgutavalt.. ühesõnaga paeluvalt. Ja tüütuks muutumisest pole juttugi.

Niisiis, kätte jõuab Plasticine. See oli millalgi-kunagi mu totaalne lemmiklugu, seega ma ütlen seda küll üsnagi subjektiivselt, aga see lugu rokib lihtsalt.
Ja lugu ise käsib meil kõigil iseendaks alati jätta ja mitte plastiliin olla.

Don’t go and sell your soul for self-esteem,
don’t be.. plasticine.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.

Nii, siis aga Special Needs, arvatavasti albumi kõige kurvem lugu. See on kohati nii minimalistlik ja ometi on sellest täpselt küllalt. Ääretult meeldiv, mis ma ikka ütlen.

Kui nüüd paarist loost üle hüpata, mis niiväga muljet ei jätnud, jõuame Protect Me From What I Want palani. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või kõlaski see prantsuse keeles veidi-veidi paremini. Aga ma ei mõista seda absoluutselt mitte hukka — hoopis vastupidi. Üks parimaid lugusid sel albumil, tõepoolest.

Ning kogu selle meeldiva kompoti kaane sulgeb Centrefolds. Piisavalt aeglane, et olla meeldejääv. Piisavalt müstilise meloodiaga, et unustusse vajuda.

Ja siis ongi see läbi.

9.8/10

___

Special Needs.
This Picture.
The Bitter End.

26
veebr.
09

Lamb of God – Wrath (2009)

(Sony/BMG Music)

Vihased Richmondi kutid teevad seda, mida oskavad – viiendat korda.

Lamb of God on kahtlemata nooremapoolse ning modernsema raskemuusikasõbra Slayer. Raske, kiire, vihane ning peavoolu mööda suplev. Oma esimese albumiga, New American Gospel (2000), kinnitasid härrad kanda metalmaastikul. Nende järjekorras 4. album, Sacrament (2006), kandideeris Grammyle parima metalesituse eest (kes nende eest selle napsas, jätan teile välja uurida). Kindel see, et Lamb of God on saanud nautida edu vilju ning raskemuusika lipulaevastiku eesotsas nad tüürivad siiamaani. Ootuses suutsin kujutada ette vaid üht küsimärki selle kauamängiva ümber tiirlevat – kas suudab see kvintett maksimaalselt ponnistada välja enda viljadest kõik mahlad ning toimetada kuulaja kätesse üks tervik, nagu seda oli Sacrament või Ashes of the Wake?

Wrath, järjekorras viies LP, on oma kõlalt toorem, kohati agressiivsem ning tehnilisem, kui seda on olnud kõik varasemad üllitised. Oma kinnise rusikaga üritab LoG lüüa ikka samasse kohta – näkku. See album räägib läbi enda ikka sellest samast ängistusest, vihast ning pissed-off-at-the-world suhtumisest, mida mööda on tampinud mehed esimesest plaadist saadik. Wrath on jumalatallede siiani kahtlemata kõige universaalsem ning sügavaim album. Lüürikat sirvides pole muutunud frontman Randy Blythe’i irooniliselt kritiseeriv alatoon, kuigi sel korral on ta võtnud rohkem isikliku lähenemise kui Sacramentil. Pean mainima, et see album on suures osas trummar Chris Adleri töö, kelle ülesandeks on jällegi juhtida rongi, nimega Lamb of God.

Wrathi ajaks toodi pardale produtsent Josh Wilbur, kes on laenanud oma kõrva veel Atreyule, Hatebreedile ning Fuelile, ning viidi sisse tuntavad muudatused. Plaadi introlugu, instrumentaal The Passing, triivib Lamb of Godi soundist nii kaugele kui võimalik, arenedes akustilisest kitarrist välja masterofpuppetslike kitarriharmooniateni. Dünaamikaga on julgemalt eksperimenteeritud, mistõttu leiab plaadilt veel mitmeidki üllatusi. Loomulikult pole Lamb of God jätnud kõike juhuse ning katseeksitusmeetodi hoolde (olgugi, et see siin plaadil nii mitmelgi puhul õnnestub). Just seetõttu pole nad unustanud oma heavy-hitteri valemit. Just sellised lood on Set to Fail (plaadi esiksingel), Black Labelile saluteeriv Everything to Nothing ning vaieldamatult jalga tatsuma panev Contractor. Grace on kitarristide Mark Mortoni ning Willy Adleri tähetund haakuvate riffide ning soolodega ja 7-minutiline plaadi lõpplugu Reclamation võtab kantrivõtmes enda alla piltlikult öeldes kogu sita, sülje, higi ja pisarad.

Pinnuks silmas on aga mõningane fillerite rohkus plaadi peal, mis takistab plaati kuulamast kui terviklikku meistriteost. Võib-olla on riffid ära kulunud?

7/10

1. The Passing
2. In Your Words
3. Set To Fail
4. Contractor
5. Fake Messiah
6. Grace
7. Broken Hands
8. Dead Seeds
9. Everything To Nothing
10. Choke Sermon
11. Reclamation

————————————-

Set to Fail:

24
veebr.
09

Cut City – Exit Decades (2007)

exitdecades-front_big7 Oy oy, esimene ja loodetavasti mitte ka viimane sissekanne minu poolt. Siitsamast mitte-just-kaugelt Rootsist pärit post – punk revivali kuttide esimene LP on tugevasti mõjutatud  ühest genre loojast Joy Divisionist ja veidi uuema aja bändist Interpolist, eriti just nende madala ja monotoonse vokaali pärast. Andekas lüürika, mahe ja kaasakiskuv vokaal, sitaks head bassiliinid, tume meeleolu ja palju palju muud on kõik esindatud albumil, millest keegi midagi kuulnud pole. Juba esimese loo poole kuulamise pealt saad aru, et oled millegi väga hea ja meeldejääva peale sattunud.

Suureks plussiks albumil on see, et ükski lugu pole filler – iga lugu on sama hoolikalt sisse mängitud nagu iga teine ja lood on kõik omanäolised, mõni rohkem, teine vähem. Välja tooks kindlasti kõige tempokama ja kõige geniaalsema bassiliiniga loo “Such Verve” , mille refrään on ühtlasi ka kaasakiskuvaim, mida albumil kuulete. Eelnimetatud loole väga heaks vahelduseks on just plaadi viimased kaks lugu: “the Dull Miles” ja “Just Pornography” , mis on teistest lugudest tunduvalt pikemad ja rahulikumad.  Albumit väga hästi lõpetav ja kokkuvõttev “the Dull Miles” hiilgab samuti oma suurepärase Interpol – esque bassiliini ja meeldejääva refrääni poolest.

Kuigi mitte just kõige originaalsem ja innovatiivsem bänd post – punki ajaloos, täidab antud album vägagi hästi oma ülesannet milleks on 1970 – datest alguse saanud genre uuesti massideni toomine!




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.