Arhiiv: 29. märts 2009

29
märts
09

radioboots

Kui teile meeldib juba natukene populaarsust kogunud Five Step Radioheadi ja Dave Brubecki esituses, huvitab teid kindlasti ka terve kogumik selliseid mashupe.

rainboots

rainboots

Need kuus lugu saate soovi korral kätte siit. Kel aega on, võib seda lehte lähemalt uurida, peidab see endas peale radioheadi mashupide muudki.

Head kuulamist.

Kehv sõna see mashup.

16
märts
09

A Tribe Called Quest – The Low End Theory

Back in the days when I was a teenager
Before I had status and before I had a pager
You could find the Abstract listening to hip hop
My pops used to say, it reminded him of be-bop

… ma armastan seda, sest tänapäeva hip-hop on sama köitev, kui kohaliku torumehe persepragu. ”The Low End Theory” kuulamine on süütuse kaotamine, kui mitte midagi muud. Q-Tip, Phife ja Ali Shaheed olid aastaks 1991 suuremaks ja tugevamaks kasvanud ning vahetasid oma paipoisi ilme millegi natuke karmima vastu (musid, muidugi mängisid rolli selles ka lääneranniku pätipoisid). Kõik see töötas nagu kellavärk minu vanaisa ülessekeeratavas. ”The Low End Theory” tõi ATCQ raadiotesse, telekasse ning inimeste plaadikogusse (mida noormehed oma eelmise albumiga saavutanud polnud).

Bass mürtsub tugevamini. Keeled, keeled, keeled. Phife tuleb Kamaali varjust välja. Q-tip on rahu ise. Ali produtseerib nagu Dre. Alternatiiv kõlab lõpuks ometi hästi. Jive Recordsi füürer Barry Weiss oli albumit kuulates lausunud, et album kukub läbi igal rindel. Plaadid jäävad riiulitesse ning kriitikud piitsutavad. Sai ta ikka õige demo? ”The Low End Theory” on Ameerika raudtee. ”Excursions” on intro nagu rusikas silmaauku ning Edgar Allan Poe luuletus lõpusekunditel ainult avab südameid, mitte ei sulge neid. ”Buggin’ Out” ja ”Butter” avavad tee Phife Dawgi maailma. Jazz (We’ve Got) tõestab veel kord jazz-hopi tugevust. ”Scenario” on 18 aastat hiljem see sama laul, mis käivitab näotu peo orbiidile. ”Scenario” lükkas käima ka maailma kiireima mehe karjääri (“raow! raow! Like a dungeon dragon!”). Need, kes teavad, teavad.

atcq-thelowendtheory2

”The Low End Theory” on minu orgasm üheksakümnendatest. Loomulikult juhtus palju toredaid asju, aga ”The Low End Theory” on see, mis meeles mõlgub. Kogu kupatus kõlab nii värskelt, et tekib tunne tänapäeva mobiilihelinaräpp jalaga musta auku peksta. Täis silmakirjalikke poosetajaid ja 15-minuti produktsiooni. Atmosfäär, mis kümnendik tagasi nii kohal oli, on kadunud, aga mälestused jäävad.

Here we go yo, here we go yo
So what so what so what’s the scenario
Here we go yo, here we go yo
So what so what so what’s the scenario

12
märts
09

Memphis Reigns & D-Mitch Present Skeleton Crew Diaries (2009)

Oli aasta 1996. Tupac ja Snoop Dogg šokeerisid televaatajaid, Biggie Smallsi paks salakaval naeratus oli inimeste meelel veel tähtis seos klubieluga, Kanye West produtseeris muusikat räpparitele kellest te kunagi ei kuule, Eminem töötas veel ettekandjana ja hip-hop oli kultuurina veel tugev ja tärkamas kõikjal üle maailma. See oli aeg, mil kõik tundus olevat võimalik ühtede, kahtede ja mikrofonide taga.

Ja sinna soovivad paljud ka jääda.

Üheksakümnendate hip-hop muusika oli toores ja hoolimatu. Teda ei huvitanud veel eriti, mis temast arvati ja oma arvamust paiskas ta avalikult näkku kõigile, kes juhtusid olema kohal. Teda ei olnud veel kodustatud massimeedia ega edetabelite poolt ja kuigi suured muutused olid teel, elasid hip-hopparid loomingulises vabaduses. Keegi ei paista isegi imestavat, et selle ajastu räppmuusikat nimetatakse kriitikute poolt parimaks ja üpris suur kuulajaskond otsib hädasti taga seda “tõelist”, mis viiks neid dekaadi võrra tagasi helimaastikele, kus amatöörlus ei olnud häbiasi kuniks asja tehti hingega. Skeleton Crew teeb just seda. Ja teeb seda hästi.

Skeleton Crew Diaries on loodud mõne eelneva kuu jooksul ja avaldatud tasuta levitamiseks selle aasta alguses. See on värske kraam, kuid kõlab nagu kümne aasta tagune põrandaalune väärismaterjal. Seda võikski mõelda, kui lüürikas poleks selliseid vihjeid nagu “I’ve been space and time like i was Hiro Nakamura”.

Täiesti juhuslikult on sel heliteosel esimesed viis lugu just need, millest mina sõltuvusse olen sattunud. Ja neid ma lühidalt ka tutvustaks.

It’s Raining Outside on just seda, mida nimi lubab: vihmasadu. Kaks minutit helisalvestust vihmasajust ja mõned ilusamad helid, millest kasvab välja kerglane kitarrimäng. Üks neist lugudest, mille saatel istuda pööningul, imetleda taevakaarele naelutatud tähti ja omaette vehkida põleva välgumihkliga nagu toimuks pisike privaatkontsert läbi kõrvaklappide.

City With No Name on pisut depressiivne algus muidu võrdlemisi energilisele albumile. Teemaks on reaalsuse hülgamine ja mõte, kas sul jagub julgust et hüpata rõdult alla. Nimeta linn on see, millest unistatakse. Utoopia? Või lihtsalt mõtterägastik kus ilmneb, et ükski linn pole nimeta.

Resurrection kõlab nime poolest kui midagi tumedat, kuid on tegelikult rõõmus ja energiast pakatav jazzine lugu, milles ennast tutvustatakse. Seda muidugi liialdades nagu: “From now until infinity, it’s up-up and away, I’m rocking “S” on my chest, ready to come and save the day”. Defre Baccara asetatud scratchid sel lool on eepilised. Juba selle saundi pärast tasuks Memphis Reignsist rääkida oma lastelastele.

Hypoetical’iga on Memphis Reigns samuti koos teinud terve albumi (nimega Mind Mechanics). Post Script To Mars‘il läheb Hypetical’i mikrofonile liiga lähedalt sisse räpitud panus loo uneleva loomuga kokku nagu ketšup friikartulitega. Post Script To Mars on täpselt seda, mida nii palju räppmuusikat enam ei ole: vaba, loov ja luuleline: “As the world turns, let the drama begin, i’ve got soft skin that needs to thicken up. I’ve got soft skin that needs to thicken up… i’ve got soft skin that needs to thicken up…” Paljud räpparid kordavad ennast, kuid siinpuhul pole tegu oma nime või telefoninumbriga, vaid millegi palju palju sügavamaga. On meeldiv kuulda sellist haruldast abstraktsust albumil, mida jagatakse tasuta. Armsa ümisemise, flöödimängu ja valjude trummide saatel räägivad nad asjadest, mis panevad tõesti soovima, et oleks võimalik haarata kortsust aegruumis ja minna ajas tagasi või ehitada redel mis ulatuks Marsini, vaid selleks et näppudega riivata selle pinnast.

Jõululood, eriti hip-hop stiilis, pole mulle kunagi meeldinud. Kuid siin pole Night Before Christmas ka väga jõuluteemaline, vaid pigem laenab kontsepti vaikusest ja ootusärevusest, et võrrelda seda enda olekuga. “Maagiline” oleks sõna, mida ma kasutaksin selle loo kirjeldamiseks. Millegi pärast ei suuda ma ennast takistada ka laulusõnu kaasa sosistamast, kui vaikselt korratakse sõnu “Slide, slide, slippidy slide… Don’t you say shit, just get inside”. Sellised seosetud katkendid sobivad üldpilti, sest just need arusaamatud laused muudavad Skeleton Crew päevikud huvitavaks. Arusaamatused ja hea produktsioon.

Viis esimest lugu on need, millest ma vaevun kirjutama, kuid sellega ei lõppe albumi head lood. Ülejäänute seas on veel kaks imelist instrumentaalpala ja kaks lugu, mida samuti saab atmosfäärilise tausta tõttu nimetada maaliliseks. Albumi ainus nõrk koht on minutiline vahepala-laadne lugu “Mad Hatter”, mis on valju ja rõhuv. Kuid see pole ainus põhjus, miks see kogumik ei saa täisskoori – produktsioon on hea vaid seni, kuniks meelel on nostalgitsemine ja lüürika arusaamatus tundub huvitav. Peale selle on tegu endiselt amatöörliku teosega, mida ei saa võrreldagi teostega mille tegemine on maksnud sadu tuhandeid dollareid.

The Skeleton Crew Diaries on ülevaates hea, isegi nii hea, et kui seda ei saaks tasuta alla laadida, soovitaksin ma seda osta. Selliseid albumeid ilmub harva. Ja päris kindel olen ma selles, et seda albumit naudiksin ma ka vanaduses, kui sellist muusikat enam ammu ei tehta. Kasutage võimalust ja laske kõrvadel katsetada, kas Memphis Reigns ja D-Mitch sobib teilegi.

  1. It’s Raining Outside
  2. City With No Name
  3. Resurrection
  4. Post Script To Mars ft. Hypoetical
  5. Night Before Christmas
  6. $5 Shake
  7. Revenge Of The Puppets ft. Brian Moon
  8. Mad Hatter
  9. Nightmares
  10. Smile Of The Black Dahlia
  11. Eschaton
  12. Goldfishin’

Hinne: 8/10

Kuula lugu “Night Before Christmas” youtube’st
Tirige album tasuta alla siit.

12
märts
09

My Autumn klubis Rockstars 22.märts

myautumnplakat

Mitte just kõige uuem uudis, kuid meeldetuletus ühest loodetavasti mõnusast üritusest. 22. märtsil esinevad Tallinnas, klubis  Rockstars, vene deathcore “underground’i” üks suurimaid nimesid My Autumn, Eestist Burn Still, These Broken Remains ja Poetical Symbion.


Myspace’id:

My Autumn

Burn Still

These Broken Remains

Poetical Symbion


LastFm

11
märts
09

Pigfarm Dancemassacre vol.2 – TEHTUD!

Niisiis toimuski minu ja paljude teiste kauaoodatud üritus 6.märtsil klubis Tapper. Piletimüügiga venis natuke, aga ma küll ei märganud seal midagi negatiivset. Inimesed lasti siiski sisse ja mingit järjekorda polnud. Seega miinust selle eest ei saaks kuidagi anda. Esmapilgul, minule kui Tapperi-virgole, oli suureks üllatuseks ruum ja lava. Nagu –  “Vau, cool, siin on ruumi”. Istumiskohti jagus ning kõik mugevused olid olemas. Nagu öeldud, venis piletitemüük, seega hästi natuke ka kontserti algus. Aga ei midagi märkimisväärset.

Esimesena läks lavale üritust käima tõmbama meie oma poiste punt Burn Still. Nagu ikka, eestlastele omane, ei saa algul minema. Jäin enda isikliku lemmikbändi uusi laule rahus kuulama. Jah täpselt, uusi laule. BS’i live laulude nimekiri on tublisti uuenenud värske materjaliga. Tõsiselt hea oli. Kohe aru on saada, kuidas lugude kvaliteediga on vaeva nähtud, mitte ei ole põlveotsas poole päevaga harjutatud lood setti loobitud. Vennad on õigel teel, jään kauamängivat ootama, ja mitte vähe. Muidugi ei puudunud nüüdseks juba tuntumad Decaying Consumer ja  Sacrifice for Nothing. Viimasega võtsin ka käed taskust välja, asjad pihku ning tõstsin ühe jala veidi teisest kaugemale. Palun jätkake.
bs1

Peale umbes pooletunnist pausi alustas lavavallutamisega Soome hardcore scene hiiglane Worth the Pain. Mina, kui mitte-nii-väga-suur sellise hardcore muusika austaja võtsin koha kaugemale ning asusin seda show’d vaatama ja filmima. Pärast paari laulu läks selline moshpit tööle, et ise ka veel ei usu. Väga mõnus oli jälgida, sain loodetavasti ka mõned head kaadrid. Edukalt toimis circle pit ja rahvas põles. Rahus võime tõmmata linnukese ka teise esineja edukuse kasti.

Kolmandana taaskord kaasmaalased – These Broken Remains, keda ma pole pea aasta näinud. Poisid tulid letti uue ja üsna karmi materjaliga. Varasem, EP’l kuuldud metalcore on ära vajunud ning suure tüki bändi žanrikoogist on ampsanud deathcore. Mis on minu, kui veidi “jõhkrama” muusika austajale väga positiivne uudis. Noorsõdur Pent oli nagu ikka “omas elemendis” ja tegi töö ära. Kusjuures TBR’i see nö “breebree” on hellasweet. Lõpetuseks saime kuulda nende viimast purki mängitud lugu “Shut Down The Sun”, mis on ülimalt asjalik. Filmisin selle loo isiklikult linti ja loodan, et saadud materjal on rahuldav üleslaadimiseks. Selle bändiga ka kolmas linnuke puuris.

trb5

Kes nüüd arvab, et “äkki peaesineja rikkus kogu ürituse jooksu ära” võib kohe lage värvima hakata. Peaesineja – germaanimaa deathcore gigant War From A Harlots Mouth astub lavale. Rahvas nautis esimesest riffist alates, moshpit vorpis sõdureid, heli oli korras. Mida veel tahta? Peaesinejale kohaselt oli nende kava veidi pikem. Kui põhiset mängitud jättis bänd rahvaga hüvasti, ning kui friggin out-of-nowhere, samas pikkisilmi oodatud automaatrelva sämpel tuli (lauluks siis üks kurikuulsamaid If You Want To Blame Us For Something Wrong, Please Abuse This Song!”), oeh. Jeesus, on vaja sellest rääkida? Rahvas, vähemalt minu ümber, läks “suhteliselt” hulluks. Teiseks märkimisväärseks ja minu lemmiklooks oleva Uptown Girl, Uptown Girl, I Had A Crush On You, Oh Uptown Girl… ajal saime kõik huuled mikkri vastu panna ja sinna “romantiliselt sosistada” korduvalt Love…is my everlasting war! Vaatamata väidetatavale väiksele rahvahulgale tehti üle keskmise palju stagedive’e, enamasti härra Penti poolt, kuid oli ka teisi. Punktile pandi i ja tordile kirss. Linnuke kirja.

Kokkuvõtlikult saadi hakkama väga kõva üritusega, mille tühised miinused jäävad alla nendele suurele neljale eelmainitud plussile. Mina nautisin seda asja täiel rinnal ja veedaks iga öö Pigfarmis. Tõsiselt loodan, et selline üritus saab igaaastaseks traditsiooniks. Väärt ootamist. Suur kiitus korraldajatele. Hea koht, hea hind, imeline kontsert.

8/10

Vabandan, et ei leidnud kuskilt internetti lekkinud ürituse pilte, sealhulgas peaesineja omi. Neid väheseid, mis saadaval, saab näha siin.

11
märts
09

Múm – They Made Frogs Smoke ’til They Exploded

Múm on pehmete vokaalidega eksperimentaalmuusikagrupp Islandilt.
Maagiline muusika, otsige youtube’st lisa.

10
märts
09

lack of eoins – echo group

Seda plaati olen ma kaua oodanud. Esimest korda kuulsin ma Viljandi indie-rokkaritest umbes aasta tagasi, lugedes nendest ühest muusikaportaalist. Peale sellise lõigu lugemist nagu:

Oma eeskujudena loetleb bänd nii Joy Divisionit, Sonic Youthi kui ka Arctic Monkeyst, Bloc Partyt ja The Libertines’i. „Kui keegi nendest kuulnud pole, siis ei saa ta teha tõsiseltvõetavat ansamblit, vähemalt mitte meie mõistes.”

..armastasin ma seda bändi juba neilt ühtegi laulu kuulmata. Alguses arvasin ma, et äkki tuleb neist Eesti esimene korralik tantsuindikas, mida armastavad nii massid kui ka kriitikud, näiteks võib tuua Franz Ferdinandi, või siis sellised  pundid nagu Arctic Monkeys või The Strokes (ja vanad demod kõlavadki nii, kas pole mittemegastrokesilik?).

Echo Groupi ilmumist kuulutav pressiteadaanne kuulutas sarnastena välja juba sellised nimed nagu “Wire, Pixies, the Clash või the Jam.” Suve jooksul jõuti lisaks plaadi salvestamisele Coca Cola Soundwave’i bändidevõistluse kinni panna ja Children’s Society‘le üliäge video salvestada.

Nüüd eelmise aasta viimasel kuul ilmunud plaadi juurde. Juba avaloost Sonics (Sonics? Sonics Youths, pliis!) alates on selge, et lack of Eoins ei ole turvaline bänd selle sõna tavalises tähenduses. Nende laulud on laialivalguvad, muutuvad, nad on nagu vesi, mis võtab vormi vastavalt anumale, mille sees ta parasjagu on. Aga kui ta lihtsalt vabalt ringi voolab… siis, noh, temaga juhtub igasugu asju. Selles ongi lack of Eoins’i eripära, ühtlasi nii tugevus kui nõrkus. Plaati kuulates praktiliselt ei hakkagi igav, sest traditsioonilisi järgnevusi ja salm-refrään-salm-refrään-bridge-refrään-refrään tüüpi laule ei esinegi, vaid iga träkk paneb hinge kinni hoides mõtlema: “mis järgmisena?”. Aga samas takistab sedasorti hüplevus lugude kaasahaaravust. Ei, vale sõna, kaasahaarav on lack of Eoins küll, kaasahaarav ja hüpnotiseeriv, aga kuidas seda öelda, ei ole väga catchy. Sellelt plaadilt mõnda kaasahaaravat raadiohitti leida on raske, kui mitte võimatu. Samas ei ole see muidugi eesmärk, hea muusika on hea muusika, väga head ja samas väga catchyt lugu on ülimalt raske kirjutada.

Plaadi produktsioon on lausa super, kõik kõlab nii õhuliselt, et tunne on, nagu oleks see sisse mängitud kosmoses või siis päikeselisel võilillepõllul, äkki mängib sealjuures kaasa ka fakt, et viimane lihv on antud Abbey Road’il, Londonis. (jep, SELLEL Abbey Road’il), aga plaat tekitab oma meeleolu ja mis mulle eriti meeldib: MA KUULEN BASSI! Ja see bass, mida ma kuulen, rõõmustab, eriti loos I’ve Got Some Numbers, mis suudab plaadi pikima träkina vähemalt 10 korda oma kuju vahetada. Laulja Madis demonsteerib plaadi eelviimases laulus Anxious, But Shy, But Why oma toredat eesti aktsenti, mis üldse ei häiri, vaid kuulub lahutamatu osana bändi juurde, täpselt nagu Glasvegase või Sigur Rósi puhul see asi käib. Viimane lugu on minu ammune tuttav ja lemmik, She Was Bright (B), mis on lihtsalt ilus ja kerge ja noh, selline lugu, mis esimesest kuulamisest alates nõuab järgmisi kuulamisi.

lack of Eoins on selline bänd, mis tekitab mingi meeleolu ja mis kasvab külge, aeglaselt, kuid kindlalt. See ei ole selline bänd, mida sõbrale vahetunnis ühte iPodi kõrvaklappi laenates ja ühte lugu kuulata lastes kiita. See nõuab süvenemist, sobivat olukorda ja aega. Sellised bändid on üldiselt need, mis jäävad ja millest tüdida raske. Ja lack of Eoins’il on tohutu potentsiaal, sest kui nad juba debüütplaadil kõlavad nii hästi, siis millised nad veel tulevikus on? Ja arenguks on ka palju erinevaid suundi, äkki midagi diipi ja hämarat või siis veelgi mitmekihilisemat või siis…catchyt? Ja kui poiste kodulinnaks poleks mitte Viljandi, vaid näiteks Manchester, siis äkki oleksid nad praegu välismaa musablogide “big in 2009” postides ja NME haibi all? We can only guess…

minukosmos

kodukas

Children’s Society

9/10




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.