08
märts
09

Project Lionheart – The Art Of Resistance (2008)

This is how you break free
This is how you learn to be.
This is how you know how to see fake things.
This is only one moment in time, just an instance,
the moment that you learn about the art of resistance.

Project Lionheart juhtub siis, kui üks indie-räppar võtab kätte ja paneb kokku live hip-hop bändi. Erinevalt tüüpilisest koostisest hip-hop albumi tarbeks, on koos mikrofoni-kätlejast Caleb Cunninghamiga selles projektis ka vahva nimekiri sealsest kohalikust muusikutevalikust, kellede žanrid ulatuvad punk rockist lääne-aafrika pärimusmuusikani. Et respekteerida ka neid inimesi, on siin ka kerge loend:

  • Tj Berry: Vokaal / Kitarr / Puhkpillid
  • Jarrod Keith: Basskitarr / Vokaalid
  • Steven Barci: Trummid
  • Thione Diop: Perkussioonid

Nagu võib arvata ka bändiliikmete instrumentide kohta, on Project Lionheart stiililine segapundar, millest paistab selgelt välja vaid see, et tegu on “tõelise” hip-hop muusikaga. Kõla järgi tunnen mina ära mõjutusi rokkmuusikast, reggea-muusikast ja mingi piirini isegi mõjutusi punkrokist. Muusikaliselt komplimenteerib pillimäng väga hästi Caleb Cunninghami räppimist. Mis on ka mõistetav, sest albumi teema on üpris radikaalne ja on ainult loogiline, et Caleb tahab mikrofoni lausutud sõnu kuulajate kõrvade läbi nende püsimällu salvestada, et need seal idanema hakkaksid ja tema austajate pähe tekiks ilus roheline lilleke nimega “Mina tean, et ma pole vaba ja ma unistan paremast maailmast.”

Kuigi The Art Of Resistance algab nii, nagu võiks alata üks revolutsiooniline hip-hop album (avaloo Introduction sõnad on ülevalpool kirjas) ja instrumentaalse muusika järgi võiks oletada, et tegu on millegi väga uudsega, on albumi üldine maitse üpris popine. Tõsi, Caleb seab sõnadesse vaid seda, mida ta peab tõeks ja tema sõnadel on võimu… Kuid on raske keskenduda tema sõnadele, kui lugu nagu näiteks My Eyes kõlab täpselt nagu midagi, mida võiks kuulda Justin Timberlake vanematel sooloalbumitel. Ma kahtlustan, et asi on nendes katkendlikes viiulitõmmetes, poistebändilikus laulmises või Blake Lewise beatboxis, mis minu kõrvale on äravahetamiseni sarnane Justini suuhäältele (Mitte, et see ilmtingimata halb oleks, kõla on hea ja professionaalne).

Ja kuivõrd albumi “popilikkusele” aitab kaasa ka kaheksas lugu, Handle That, mis kõlab nagu halb plagiaat süntesaatori-räpist, ei ole see album kohe üldse mitte populaarne. See album on isegi liiga eba-populaarne oma kvaliteedi kohta. Last.fm’i järgi on neil kõigest 45 kuulajat. Ja 15% kuulamistest kuuluvad hetkel mulle. Ka mina ei teaks sellest albumist midagi, kui semu Rootsist poleks mulle seda soovitanud, sest ta arvas, et see kõlab natuke nagu liivainimesed. Sellele ma vaidleksin vastu – mitte iga kristlik hip-hop kruu põhja-USA’st ei kõla sarnaselt.

Ehk parim asi selle albumi juures ongi see, et sõnad on religioossed (mitte ilmtingimata kristlikud, neh) ning mõeldud ergutama mõtlemist ja kuna nii paljud inimesed on aidanud pillimänguga, kõlab see album otsast lõpuni omapäraselt. Ja erinevalt albumitest, mis mängitakse otsast lõpuni täpselt samade instrumentidega, kõlab Project Lionheart’i esituses iga lugu eelmisest erinevalt.

Parimat lugu valida on võrdlemisi kerge. Selleks on kõige mahedam ja selgemini kõlavaim lugu, Burn Them Down. Raske on süveneda nendesse sõnadesse ja mitte mõelda, et Caleb TEAB, millest ta räägib:

This is a system. And if you didn’t know that, then listen.
Cuz this is the way they control how you living.
And even though they say that there’s a hope and a mission,
they use manipulation just to program the children.
Like when they sit back and turn on the television,
mind-control comes rap, with a bow and a ribbon.
They use music and fashion and street grammar
to reinforce stereotypes and sell you propaganda.
I made this song for the children on the backstreets,
for the prisoners, prostitutes and crack fiends,
for that unseen, try’na get to heaven,
for the soldiers in the war, taking bullets for the brethren.
I made this song for the middle-class zombies,
for all the dead-beat daddy’s and single mommy’s.
because there’s only one reason to live
but the truth is, nobody even knows what it is…

Project Lionheart’i probleem on see, et nad on liiga omapärased for their own sake. Neid on üpris raske liigitada ja müüa maha, kui selget toodet. See ei ole lihtsalt live hip-hop muusika, see ei ole lihtsalt religioosne räppmuusika ega ka kõigest kristlik muusika… Project Lionheart on astunud üle žanrite ja liigituste, mistõttu on teda ka üpris raske kellelegi soovitada. Keda ikka huvitaks mässumeelne, popine, keerukas, päris instrumentidega loodud hip-hop muusika Seattle’st, millest keegi ei tea. Project Lionheart on huvitav, kuid mitte piisavalt catchy, et meeldida massidele. The Art Of Resistance on see, mille tegemisest paljud räpparid unistavad, kui nad pead padjale toetades sulgevad silmad, kuid mille tegemiseni nad ei jõua, sest selline muusika lihtsalt ei müü hästi.

Tracklist:

  1. Introduction
  2. Clock Ticking
  3. Burn Them Down ft. Fama
  4. All Of My Love ft. Jacob Bain
  5. Get Down
  6. The Way We Live ft. Damon Kollar
  7. Spitfire
  8. Handle That ft. Damon Kollar
  9. Hell Yeah
  10. Signs Of Arrival
  11. My Eyes ft. Blake Lewis
  12. Snipers On The Roof
  13. Heart Of A Lion

Hinne: 7/10


0 Responses to “Project Lionheart – The Art Of Resistance (2008)”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


populaarsus.

  • 48 308 musi me blogile.

%d bloggers like this: