12
märts
09

Memphis Reigns & D-Mitch Present Skeleton Crew Diaries (2009)

Oli aasta 1996. Tupac ja Snoop Dogg šokeerisid televaatajaid, Biggie Smallsi paks salakaval naeratus oli inimeste meelel veel tähtis seos klubieluga, Kanye West produtseeris muusikat räpparitele kellest te kunagi ei kuule, Eminem töötas veel ettekandjana ja hip-hop oli kultuurina veel tugev ja tärkamas kõikjal üle maailma. See oli aeg, mil kõik tundus olevat võimalik ühtede, kahtede ja mikrofonide taga.

Ja sinna soovivad paljud ka jääda.

Üheksakümnendate hip-hop muusika oli toores ja hoolimatu. Teda ei huvitanud veel eriti, mis temast arvati ja oma arvamust paiskas ta avalikult näkku kõigile, kes juhtusid olema kohal. Teda ei olnud veel kodustatud massimeedia ega edetabelite poolt ja kuigi suured muutused olid teel, elasid hip-hopparid loomingulises vabaduses. Keegi ei paista isegi imestavat, et selle ajastu räppmuusikat nimetatakse kriitikute poolt parimaks ja üpris suur kuulajaskond otsib hädasti taga seda “tõelist”, mis viiks neid dekaadi võrra tagasi helimaastikele, kus amatöörlus ei olnud häbiasi kuniks asja tehti hingega. Skeleton Crew teeb just seda. Ja teeb seda hästi.

Skeleton Crew Diaries on loodud mõne eelneva kuu jooksul ja avaldatud tasuta levitamiseks selle aasta alguses. See on värske kraam, kuid kõlab nagu kümne aasta tagune põrandaalune väärismaterjal. Seda võikski mõelda, kui lüürikas poleks selliseid vihjeid nagu “I’ve been space and time like i was Hiro Nakamura”.

Täiesti juhuslikult on sel heliteosel esimesed viis lugu just need, millest mina sõltuvusse olen sattunud. Ja neid ma lühidalt ka tutvustaks.

It’s Raining Outside on just seda, mida nimi lubab: vihmasadu. Kaks minutit helisalvestust vihmasajust ja mõned ilusamad helid, millest kasvab välja kerglane kitarrimäng. Üks neist lugudest, mille saatel istuda pööningul, imetleda taevakaarele naelutatud tähti ja omaette vehkida põleva välgumihkliga nagu toimuks pisike privaatkontsert läbi kõrvaklappide.

City With No Name on pisut depressiivne algus muidu võrdlemisi energilisele albumile. Teemaks on reaalsuse hülgamine ja mõte, kas sul jagub julgust et hüpata rõdult alla. Nimeta linn on see, millest unistatakse. Utoopia? Või lihtsalt mõtterägastik kus ilmneb, et ükski linn pole nimeta.

Resurrection kõlab nime poolest kui midagi tumedat, kuid on tegelikult rõõmus ja energiast pakatav jazzine lugu, milles ennast tutvustatakse. Seda muidugi liialdades nagu: “From now until infinity, it’s up-up and away, I’m rocking “S” on my chest, ready to come and save the day”. Defre Baccara asetatud scratchid sel lool on eepilised. Juba selle saundi pärast tasuks Memphis Reignsist rääkida oma lastelastele.

Hypoetical’iga on Memphis Reigns samuti koos teinud terve albumi (nimega Mind Mechanics). Post Script To Mars’il läheb Hypetical’i mikrofonile liiga lähedalt sisse räpitud panus loo uneleva loomuga kokku nagu ketšup friikartulitega. Post Script To Mars on täpselt seda, mida nii palju räppmuusikat enam ei ole: vaba, loov ja luuleline: “As the world turns, let the drama begin, i’ve got soft skin that needs to thicken up. I’ve got soft skin that needs to thicken up… i’ve got soft skin that needs to thicken up…” Paljud räpparid kordavad ennast, kuid siinpuhul pole tegu oma nime või telefoninumbriga, vaid millegi palju palju sügavamaga. On meeldiv kuulda sellist haruldast abstraktsust albumil, mida jagatakse tasuta. Armsa ümisemise, flöödimängu ja valjude trummide saatel räägivad nad asjadest, mis panevad tõesti soovima, et oleks võimalik haarata kortsust aegruumis ja minna ajas tagasi või ehitada redel mis ulatuks Marsini, vaid selleks et näppudega riivata selle pinnast.

Jõululood, eriti hip-hop stiilis, pole mulle kunagi meeldinud. Kuid siin pole Night Before Christmas ka väga jõuluteemaline, vaid pigem laenab kontsepti vaikusest ja ootusärevusest, et võrrelda seda enda olekuga. “Maagiline” oleks sõna, mida ma kasutaksin selle loo kirjeldamiseks. Millegi pärast ei suuda ma ennast takistada ka laulusõnu kaasa sosistamast, kui vaikselt korratakse sõnu “Slide, slide, slippidy slide… Don’t you say shit, just get inside”. Sellised seosetud katkendid sobivad üldpilti, sest just need arusaamatud laused muudavad Skeleton Crew päevikud huvitavaks. Arusaamatused ja hea produktsioon.

Viis esimest lugu on need, millest ma vaevun kirjutama, kuid sellega ei lõppe albumi head lood. Ülejäänute seas on veel kaks imelist instrumentaalpala ja kaks lugu, mida samuti saab atmosfäärilise tausta tõttu nimetada maaliliseks. Albumi ainus nõrk koht on minutiline vahepala-laadne lugu “Mad Hatter”, mis on valju ja rõhuv. Kuid see pole ainus põhjus, miks see kogumik ei saa täisskoori – produktsioon on hea vaid seni, kuniks meelel on nostalgitsemine ja lüürika arusaamatus tundub huvitav. Peale selle on tegu endiselt amatöörliku teosega, mida ei saa võrreldagi teostega mille tegemine on maksnud sadu tuhandeid dollareid.

The Skeleton Crew Diaries on ülevaates hea, isegi nii hea, et kui seda ei saaks tasuta alla laadida, soovitaksin ma seda osta. Selliseid albumeid ilmub harva. Ja päris kindel olen ma selles, et seda albumit naudiksin ma ka vanaduses, kui sellist muusikat enam ammu ei tehta. Kasutage võimalust ja laske kõrvadel katsetada, kas Memphis Reigns ja D-Mitch sobib teilegi.

  1. It’s Raining Outside
  2. City With No Name
  3. Resurrection
  4. Post Script To Mars ft. Hypoetical
  5. Night Before Christmas
  6. $5 Shake
  7. Revenge Of The Puppets ft. Brian Moon
  8. Mad Hatter
  9. Nightmares
  10. Smile Of The Black Dahlia
  11. Eschaton
  12. Goldfishin’

Hinne: 8/10

Kuula lugu “Night Before Christmas” youtube’st
Tirige album tasuta alla siit.

Advertisements

0 Responses to “Memphis Reigns & D-Mitch Present Skeleton Crew Diaries (2009)”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements

%d bloggers like this: