Arhiiv: 8. märts 2009



08
märts
09

Project Lionheart – The Art Of Resistance (2008)

This is how you break free
This is how you learn to be.
This is how you know how to see fake things.
This is only one moment in time, just an instance,
the moment that you learn about the art of resistance.

Project Lionheart juhtub siis, kui üks indie-räppar võtab kätte ja paneb kokku live hip-hop bändi. Erinevalt tüüpilisest koostisest hip-hop albumi tarbeks, on koos mikrofoni-kätlejast Caleb Cunninghamiga selles projektis ka vahva nimekiri sealsest kohalikust muusikutevalikust, kellede žanrid ulatuvad punk rockist lääne-aafrika pärimusmuusikani. Et respekteerida ka neid inimesi, on siin ka kerge loend:

  • Tj Berry: Vokaal / Kitarr / Puhkpillid
  • Jarrod Keith: Basskitarr / Vokaalid
  • Steven Barci: Trummid
  • Thione Diop: Perkussioonid

Nagu võib arvata ka bändiliikmete instrumentide kohta, on Project Lionheart stiililine segapundar, millest paistab selgelt välja vaid see, et tegu on “tõelise” hip-hop muusikaga. Kõla järgi tunnen mina ära mõjutusi rokkmuusikast, reggea-muusikast ja mingi piirini isegi mõjutusi punkrokist. Muusikaliselt komplimenteerib pillimäng väga hästi Caleb Cunninghami räppimist. Mis on ka mõistetav, sest albumi teema on üpris radikaalne ja on ainult loogiline, et Caleb tahab mikrofoni lausutud sõnu kuulajate kõrvade läbi nende püsimällu salvestada, et need seal idanema hakkaksid ja tema austajate pähe tekiks ilus roheline lilleke nimega “Mina tean, et ma pole vaba ja ma unistan paremast maailmast.”

Kuigi The Art Of Resistance algab nii, nagu võiks alata üks revolutsiooniline hip-hop album (avaloo Introduction sõnad on ülevalpool kirjas) ja instrumentaalse muusika järgi võiks oletada, et tegu on millegi väga uudsega, on albumi üldine maitse üpris popine. Tõsi, Caleb seab sõnadesse vaid seda, mida ta peab tõeks ja tema sõnadel on võimu… Kuid on raske keskenduda tema sõnadele, kui lugu nagu näiteks My Eyes kõlab täpselt nagu midagi, mida võiks kuulda Justin Timberlake vanematel sooloalbumitel. Ma kahtlustan, et asi on nendes katkendlikes viiulitõmmetes, poistebändilikus laulmises või Blake Lewise beatboxis, mis minu kõrvale on äravahetamiseni sarnane Justini suuhäältele (Mitte, et see ilmtingimata halb oleks, kõla on hea ja professionaalne).

Ja kuivõrd albumi “popilikkusele” aitab kaasa ka kaheksas lugu, Handle That, mis kõlab nagu halb plagiaat süntesaatori-räpist, ei ole see album kohe üldse mitte populaarne. See album on isegi liiga eba-populaarne oma kvaliteedi kohta. Last.fm’i järgi on neil kõigest 45 kuulajat. Ja 15% kuulamistest kuuluvad hetkel mulle. Ka mina ei teaks sellest albumist midagi, kui semu Rootsist poleks mulle seda soovitanud, sest ta arvas, et see kõlab natuke nagu liivainimesed. Sellele ma vaidleksin vastu – mitte iga kristlik hip-hop kruu põhja-USA’st ei kõla sarnaselt.

Ehk parim asi selle albumi juures ongi see, et sõnad on religioossed (mitte ilmtingimata kristlikud, neh) ning mõeldud ergutama mõtlemist ja kuna nii paljud inimesed on aidanud pillimänguga, kõlab see album otsast lõpuni omapäraselt. Ja erinevalt albumitest, mis mängitakse otsast lõpuni täpselt samade instrumentidega, kõlab Project Lionheart’i esituses iga lugu eelmisest erinevalt.

Parimat lugu valida on võrdlemisi kerge. Selleks on kõige mahedam ja selgemini kõlavaim lugu, Burn Them Down. Raske on süveneda nendesse sõnadesse ja mitte mõelda, et Caleb TEAB, millest ta räägib:

This is a system. And if you didn’t know that, then listen.
Cuz this is the way they control how you living.
And even though they say that there’s a hope and a mission,
they use manipulation just to program the children.
Like when they sit back and turn on the television,
mind-control comes rap, with a bow and a ribbon.
They use music and fashion and street grammar
to reinforce stereotypes and sell you propaganda.
I made this song for the children on the backstreets,
for the prisoners, prostitutes and crack fiends,
for that unseen, try’na get to heaven,
for the soldiers in the war, taking bullets for the brethren.
I made this song for the middle-class zombies,
for all the dead-beat daddy’s and single mommy’s.
because there’s only one reason to live
but the truth is, nobody even knows what it is…

Project Lionheart’i probleem on see, et nad on liiga omapärased for their own sake. Neid on üpris raske liigitada ja müüa maha, kui selget toodet. See ei ole lihtsalt live hip-hop muusika, see ei ole lihtsalt religioosne räppmuusika ega ka kõigest kristlik muusika… Project Lionheart on astunud üle žanrite ja liigituste, mistõttu on teda ka üpris raske kellelegi soovitada. Keda ikka huvitaks mässumeelne, popine, keerukas, päris instrumentidega loodud hip-hop muusika Seattle’st, millest keegi ei tea. Project Lionheart on huvitav, kuid mitte piisavalt catchy, et meeldida massidele. The Art Of Resistance on see, mille tegemisest paljud räpparid unistavad, kui nad pead padjale toetades sulgevad silmad, kuid mille tegemiseni nad ei jõua, sest selline muusika lihtsalt ei müü hästi.

Tracklist:

  1. Introduction
  2. Clock Ticking
  3. Burn Them Down ft. Fama
  4. All Of My Love ft. Jacob Bain
  5. Get Down
  6. The Way We Live ft. Damon Kollar
  7. Spitfire
  8. Handle That ft. Damon Kollar
  9. Hell Yeah
  10. Signs Of Arrival
  11. My Eyes ft. Blake Lewis
  12. Snipers On The Roof
  13. Heart Of A Lion

Hinne: 7/10

Advertisements
06
märts
09

Meeldetuletus: Pigfarm Dancemassacre 2 TÄNA!

Tuletaks meelde, et juba täna õhtul klubis Tapper (Pärnu mnt. 158g) toimub selle talve/kevade(kui mitte aasta) suurim deathcore/hardcore üritus Pigfarm Dancemassacre vol.2.

Uksed 18:00

Pilet 250.-pigfarmdancemassacreiipigfarmplakat2

http://www.last.fm/event/849810

04
märts
09

Kings of Leon – Only By the Night (2008)

(RCA)

Kuningad defineerivad alternatiivrokki

Sex on Fire. Ma pakun, et sa tead seda lugu. Kõik su sõbrad samuti. Muidugi. Ema-ning isasõbralik punt on väga suure tõenäosusega oma uue albumiga teinud silmad ette nii mõnelegi rokisaurusele (las raadioedetabelid räägivad enda eest). 2008. aasta oli viljakas, uued plaadid lõid letti AC/DC, Guns N’ Roses, Coldplay ning The Killers. Olenemata müüginumbritest, ei kudenud ükski neist sellist hitti nagu Kings of Leon Sex on Fire‘ga suutis. Esimesel kuulamisel tundus plaat midagi sellist, mis võiks tulla U2 sulest (vihjan just eelkõige loole Crawl). Teistkordsel kuulamisel olin ma juba selles väites veendunud. Ometi ei teki juurde teatud odavat plagiaadimaitset, mis on kindlasti plusspunkt vaid Kings of Leonile.

Ostsin plaadi endale Stockholmi reisilt mõni aeg tagasi. Minu suureks üllatuseks ei võtnud suurt aega süveneda sellesse albumisse ning esimesed 6 kuulamiskorda olid väga meeldivad. Pole vaja ilmselt pikka seletust, miks, kuid paljudel minu vähem muusikahuvilistematel sõpradel on iPodides terve album (või vähemalt paar-kolm kuulsamat pala), mistõttu valmistab heameelt altrocki-lemmiklaste edukas käekäik ka mainstream ringkondades.

Pikemal süvenemisel, küll, muudab plaadi üldpildi ehk imalaks kaunite meloodiate ning isiklike sõnumitega küllastatud vokaal. Okei, ma suudan sellest mööda vaadata antud juhul, kuid erinevalt eelkäijatest on Only By the Night siiski ümbersõit tegelikust potentsiaalist. Rääkides meeldejäävatest radadest plaadil, siis soovitan üle kuulata lood Notion, Manhattan, 17 ning ka mõningast populaarsust kogunud plaadi esiklugu (ning õigustatult nii) Closer. Kurat, kuula siis juba terve plaat läbi.

Kahtlemata on Only By the Night isiklik plaat. Vokalist Caleb Followill väljendab end selgelt, lauldes ehk südamedaamile või lihtsalt… seksist? Sellegipoolest pole ehk tema kime hääl nö minu tass teed, vaid meenutab rohkem ärajoonud Nashville’i kantrirokkarit. Naised saunas arvavad küll, et seksikas, kuid ma jään eelneva juurde.

Väärt kraam.

8/10.

1. Closer
2. Crawl
3. Sex on Fire
4. Use Somebody
5. Manhattan
6. Revelry
7. 17
8. Notion
9. I Want You
10. Be Somebody
11. Cold Desert

———————————————–

Sex on Fire:


Use Somebody:


04
märts
09

another upcoming.

Senimaani on 2009. aasta muusikaalaselt vägagi tubli olnud. Ja aina paljulubavamaks läheb.

woot

Märts:

10. Cursive – Mama, I’m Swollen
10. New Found Glory – Not Without A Fight
17. MSTRKRFT – Fist Of God
17. Static-X – Cult Of Static
23. The Rakes – Klang
24. The Decemberists – Hazards Of Love
24. Papa Roach – Metamorphosis
24. Röyksopp – Junior
31. Peter Bjorn and John – Living Thing
31. Silverstein – A Shipwreck in the Sand

Aprill:

14. Silversun Pickups – Swoon
14. Metric – Fantasies
21. Depeche Mode – Sounds of the Universe
28. Madina Lake – Attics To Eden

Ning muidugi on mitmeid-mitmeid reliise, mille kuupäevad pole kindlad veel. ^    ^

04
märts
09

Scale The Summit – Carving Desert Canyons

Scale The Summit - CDC

Tere! Esimene sissekanne.

Sooviksin tutvustada bändi Scale The Summit, nende viimase üllitise Carving Desert Canyons põhjal. Ansambel, sai alguse 2004. aastal ja nüüdseks sõlminud lepingu maailmakuulsa Prosthetic Records’iga, nende alt on ka lastud välja Carving Desert Canyons. Kõige huvitavam fakt kvartetti juures on aga fakt, et poisid viljelevad instrumentaalset muusikat. Just nii, vokaal puudub täielikult. Tõsiasi, et instrumentaalbänd on saanud Prosthetic Records’i alla, on juba piisav faktor klaviatuuri veits kulutada ja nende myspace’i lehelt paar lugu kuulata.

Igakord kui kuskilt kuulen, et tegu on instrumentaalbändiga, siis suhtun ettevaatlikult asjasse kuid olen pea alati huvitatud. Alalõpmata tekib küsimus, et miks siis vokaali pole, on siis tõesti nii impro või proge või keeruline või mis? Tõsi, peab tõdema, et selle ansambli puhul on asi suuresti proge maiguline, minu armas muusikamängimisprogramm andis stiiliks Prog Tech Metal. Tegu ei ole otsese metalmuusikaga ja õnneks ei esine ka mitmeminutilisi teemaarendusi ja muud muidu jahumist. Kõik tundub kuidagi hästi tasakaalus, lugude ülesehitus ei ole klassikaline ja ei ole ka uisapäisa tehtud. Meloodilisus on plaadi puhul märksõnaks, kuid tegu on ka kohe kindlasti ühe väga tehnilise bändiga. Leitud on hea tasakaal popilike ja karmimate käikude vahel. Kohati tulevad mängu ka madalaks häälestatud kuuekeelelised ja loomulikult kardaan, aga mitte nii palju, et kedagi eemale peletada. Soovitan kindlasti kõikidel vähemalt korra asi üle kuulata, kui meeldib siis väga hea, kui ei siis ei, päris taustamuusikaks asi vist ikkagi ei sobi kuid mine tea. Minu poolt igatahes kaks kätt püsti ja kiidusõnad teele.

Kui olete otsustanud tõsta pöidla suunaga üles selle bändi osas, siis kindlasti külastage nende ametliku netipoodi, kust saab ulmeodavalt nende Prosthetic Records’I debüüti kui ka eelmist LP’d Monument soetada. Nii noore bändi kohta on neil ka suhteliselt mehiselt särgidisaine.

8/10

http://www.myspace.com/scalethesummit

http://www.scalethesummit.com

04
märts
09

Debaser – Crown Control (2006)

Debaserist olen ma alati mõelnud, kui räppmuusikast, mis sobib kõigekuulajale. Kahjuks aga esindab Debaser seda põrandaalust Põhja-USA hip-hop stseeni, millest vaene ‘kõigekuulaja’ ei pruugi kunagi teada saada.

Räpisõpradele tuntud kui “Debaser (of Sandpeple)” koosneb kahest emsiist/biidimeistrist, kelle nimedeks on Ethic ja Sapient. Nad mõlemad on ka liivainimeste kruu’s valjud hääled, kuid just Debaseri nime all on nende häält ja loomingut kuulda kõige valjemalt. Kõige lihtsamalt kirjeldaksin ma neid geniaalseid tegelasi kui neid “demand more from your mc” räppareid, sest just sellega tulevad nad lagedale sellel albumil: arenguga. Debaser ütleb, et nad ei too midagi tagasi, vastupidi, nad liiguvad edasi. Ja seda suurt sammu hariliku räppmuusika ja muusika vahel mida Debaser teeb, on elavalt tunda. Sapient ja Ethic ei ole hip-hop. Hip-Hop on see, mida nas söövad hommikuks, mille ajendil nad päeval kirjutavad riime, meisterdavad biite ja mida nad õhtul läbi mikrofoni pritsivad kuulajate pihta.

Pühendunud austajatele pole sellel albumil ühtegi halba lugu. Sest Debaser on õnnelik vaid siis, kui ka nende kõige halvemad lood on paremad, kui teiste räpparite parimad. Ja sel albumil on tõesti iga lugu omamoodi meistriteos; alates sissejuhatusest DBSR, milles lapsehääl ütleb kurjad sõnad “Debaser will crush you”, kuni selle viimas looni, milles klaverimäng peale pikka soolot lõpuks vaikib. Ainus asi, mis puudu on, on liivainimestele omane komme lõpetada iga viimane kui album aeglase häälega “Sääändpiiipoool…” millele järgneb vaikselt kõrge meeshääl: “…pitš” Harilikult paneb peale boonuslugusi alles see viimane märkus albumile punkti.

Et hoida ruumi kokku, üritan ma mitte laskuda detailidesse päris iga loo kohta, sest neid on kokku lausa 20. Võiks öelda, et kui mõni räpialbum on tõeliselt väärt oma hinda, siis tund ja 11 minutit mängiv Crown Control on väärt igat senti. Miks ma seda arvan? Sest on väga vähe räppalbumeid, mis algavad nii nagu seda algab Crown Control. Olete te kunagi kuulnud, et mõni põhivoolu räppar räägiks oma albumi avaloos sellest, kuidas kuulaja peaks nõudma temalt rohkem? Põhivoolu räpparid on liiga tegevus sellega, et väita kui head ja paremad nad on.
Ei saa salata, Debaser kiitleb samuti palju sellega, kuivõrd head nad on. Kuid erinevus on selles, et nemad kiitlevad põhjusega – neist osavamaid räppareid on keeruline leida. Sellele annavad tunnistust kasvõi albumi nimekad külalisesinejad. Näiteks Opio, kes kuulub väga austatud vanakooli akti Souls Of Mischief. Või Luckyiam.PSC, kes koos Mursi, The Grouchi ja muude vahvade tegelastega on pundis nimega Living Legends. Mitmes loos tõstab häält ka selline räppar nagu Illmaculate, kes mõned aastad tagasi pani esikoha kinni Scribble Jam friistailivõistlusel (värske veri). Väga lühidalt laenab albumile häält Step Cousins’i nime all räppar Macklemore, kelle sooloalbum vääriks samuti tähelepanu.

Muusikalist poolt väljendab kõige paremini see, et kui lood algavadki kurjakuulutavalt ja veidralt nagu näiteks Look what…, siis üsna kiiresti muudetakse viisike hoopis mänguliseks ja pritsitakse positiivsust rajale, mis esimestel sekundidel kõlas nagu kõrvavägistamine. Värvikaks teeb selle muusika huvitav sämplikasutus ja rohkete elav-instrumentide kasutus. Debaseri lugudes on klaver ja igasugused keel- ning puhkpillid taustades üpris harilikud. Puudu ei jää ka turntablismist, mis on meestel selgelt käpas.

Peale enesekiituse ja kavalate riimide, mille vahelt tarkuseteri saab nokkida, on neil komme ka häid lugusi vesta.
Sapienti produktsioonile omase variatiivsusega paistab silma lugu No Luck, mille jooksul biit muutub mitu korda. Loo esimeses pooles mängivad nad sõnadega muljetamiseks, kuid jätavad ruumi, et rääkida lugu poisist, keda lükatakse kuni ta murdub ja juhtub sama asi, mis kodumaises filmis “Klass” (“He’s always been the rubber-band, ‘bout to snap back”). Kuula pooleminutilist katkendit.

Debaseri omapärast riimiviisi demonstreerib hästi 25 sekundi jagu väljavõtet loost Less Human, mis selgitab, kuidas Sapientist sai hip-hoppar:

School’s boring.
I didn’t feel like it did anything for me,
so i didn’t like it.
I didn’t do poorly,
I just would have done a lot better
if i could have drawn for every assignment.
I turned my art into a bad habit.
I searched through my arm, a true black magic.
Made a name out of a graph and perceided to tag it
on paper and then graduated to fat cap tip.
From that point on
me and the rest of the world had begun
a lovely divorce.
From the walls that i bombed – i thought it was hip-hop
But graffiti was only my intoductory course.

Silma paistab ka eriti tumeda saundiga lugu Nothing But Silence, millest võtab osa latiino-trio Grayskul. Viimane on üks neist hip-hop aktidest, mis kuldkettide ja uhkete autode asemel räägivad õudusunenägudest ja mõrvarklikest nukkudest. Umbes sama rada käib vahel ka Debaser või üldisemalt terve Sandpeople ja Oldominioni kamp. Vahel on mul tunne, et kui need inimesed poleks hip-hopi otsa komistanud, teeksid nad gooti-rokki.
Meeste vaatepunktist jutustatud versioon The Vagina Monologue’st, ehk Sugar And Spice (A Song About Girls) on mänguline, kuid rõve analüüs litsakatest tüdrukutest. On raske mitte jätta meelde selliseid lööklauseid nagu “Your nickname is “bitch, get in the car”, ‘cuz you’ve had more dills inside you than a pickle jar”.

Albumi parim lugu on jäetud viimaseks. Thomas on poolmelanhoolne arutlus poisist, kes isa kombel hakkab heroiinisõltlaseks. Selle loo refrään on lihtsalt kuld. Ja kui seda mitte mõista loo kontekstis, siis võib seda võtta kui albumi väljajuhatusena. Kuula katkendit.

Tracklist:

  1. DBSR
  2. Crown Control
  3. Look What…
  4. Longlive (feat. Illmaculate)
  5. No Luck
  6. Rapper Advancement
  7. How It’s Made (feat. Opio)
  8. On Purpose
  9. Less Human
  10. Dead Lines
  11. Nothing But Silence (feat. Grayskul)
  12. Left Behind
  13. Skit
  14. Stem (feat. Sandpeople / Step Cousins)
  15. We Still Work You
  16. Silver Love
  17. Sugar And Spice (A Song About Girls)
  18. Trains of Though (feat. Illmaculate / Luckyiam (PSC))
  19. Plaice (feat. Sleep)
  20. Thomas

Hindeks saab minult see album kümnest punktist maksimumi. Ja ootama jään ma Debaseri järgmist üllitist, mis peaks kuulduste kohaselt ilmuma sel sügisel. Head kuulamist.

03
märts
09

Interpol – Fukd ID #3 (2000)

Fukd ID #3 – Chemikal Undergroundi poolt reliisitud New Yorki post punkarite Interpoli teine EP ja ühtlasi ka teine reliis.

f31440cwdzi1Koosev neljast loost, millest 2 jõudsid ka produtseerituna 2 aastat hiljem reliisitud bändi ülimenukale ja üheks parimaks post – punk revival albumiks loetud albumile  “Turn On the Bright Lights”.

EP aega ei raiska ja kohe esimene lugu “PDA” algab kiire trummikäiguga millele järgnevad koheselt ka Paul Banksi vokaal ja teised instrumendid. Lugu on pea 5 minutit pikk ja väärt iga oma sekundit, üks populaarsemaid Interpoli repertuaarist läbi aegade ja hiilgav oma kaasakiskuva vokaali ja breakdownide poolest. Loo parimaks kohaks peetakse just 03:30 algavat breakdowni, mille käigus lugu hoopis unelevama ja eklektilisema jam formaadi võtab. Loole järgneb “PDA” -le sarnaselt rohkete breakdownidega ja vägagi tehniline “Precipitate” , mis bändi debüütalbumile ei jõudnud, kuid see – eest bändi kolmandale Precipitate EP -le. Ep kolmas träkk “Roland” on ideaalne lugu kuulamiseks vihasena ja sooviga kellegil pea maha raiuda. Lugu on kiire ja vali, ja lüürika “my best friend’s a butcher, he has sixteen knives ” lisab loole veel enam mõrvarlikku maiku juurde! EP võtab kokku neljas ja ühtlasi ka viimane lugu “5” , mis kandis originaalselt nime “Get the Girls” . Lugu on instrumentaalne, kui välja arvata bändi kitarristi Daniel Kessleri poolt loole isegi vahest koomilist maiku andvad karjed, mida ta loo alguses ja keskel julgelt demonstreerib.

Interpoli teine EP on rariteet ja fännide seas väga populaarseks ja väärtuslikuks peetud. EP demonstreerib väga hästi Interpoli võimeid ja tugevaid bassiliine. Kõiki lugusi on võimalik ka bändi järgnenud reliisidel kuulata ja kui minu arvamust küsida, on need isegi paremad kui antud reliisil, mis Interpoli fännibaasi suuresti avardas.

PDA

Roland




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements