Arhiiv: 19. apr. 2009

19
apr.
09

Chelsea Grin

cg

Ühel päeval avastasin, et lastfm’i on loodud mingi vinge žanrite kirjelduse lisa, ning dxc alt sai siis uustulnukate alt “avastatud” selline bänd nagu Chelsea Grin. Ning jälle oleme sattunud peale nunnudele skene-välimusega poistele, kes üritavad luua midagi brutaalset deathcore žanris. Pean end kordama, ning ütlema, et selline välimus ei ole just eriti “brutaalne” ja turn on mulle muusikas, aga tähtis on siiski muusika.

Tundub, et bänd on väljutanud alustuseks ühe toreda omanimelise EP, mis koosneb viiest vingest maiuspalast. Olles kuulanud viimase aasta jooksul päris palju “uustulnukaid” on enamus suutnud siiski oma “brutaalsuse” püüdlused mu kõrvadest kaarega mööda urineerida ning kuulunud mu silmis mahakandmisele. Chelsea Grin aga suutis hellitada mu kõrvu juba esimesel kuulamisel. Muusikaliselt, olgem ausad – ei midagi uut, nagu ikka tänase päeva deathcorele omane. See millega see bänd mu silmad särama paneb, on just vokaal. Poisid tabasid täpselt minu maitsemeele pihta oma agressiivse ja brutaalse vokaaliga. Aimu, mida ma silmas pean, kuuleb kohe esimses loos, mis on ka nende kõige popim – Crewcabanger. Teiseks märkimisväärseks looks on Lifeless, mis on albumi lõpulooks.

1. Crewcabanger

2. Anathema Of The Sick

3. Cheyne-Strokes

4. Disgrace

5. Lifeless

Mulle meeldib kui bänd teeb seda mida rahvas ootab, kuigi see on kohati äärmiselt ebaoriginaalne. Selle muusikastiili austajatele oleks kohustuslik samm see bänd ära kuulata ning  jääda silma peal hoidma.

MySpace

Advertisements
14
apr.
09

Oceano – Depths (2009)

oceanod_cd„The most intense and extreme album of 2009. The heaviest, most brutal deathcore album ever released.“ Need on väited Earache Records’i poolt käesoleva albumi kohta. Väidetavalt on Oceano puhul tegemist ka kõige vihasema bändiga terves maa ilmas nagu ever üldse. Jep, tõi ka mulle muige suule, olgem ausad suht suur ego ja veel suuremad meessuguelundid peavad olema, et miskit sellist väita. Õnneks, kuulasin plaati juba ennem kui neid lahedaid lööklauseid kuulsin, nii et lähenesin asjale täiesti eelarvamusteta. Tegemist siis 2006 aastal Chicago‘s kokku pandud bändiga, mis alustas stiiliga, mida nimetatakse grindcore’ks. Liikmed vahetusid ja stiil muutus. Otsustati tegema eriti vihast deathcore’i, oli ju bändi otsitud Chicago metalskene kõige vihasemad poisid. 2008 said Earache’ga diili ja nüüdseks kauamängiv poelettidel.

         Kas nüüd tegemist on kõige parima deathcore albumiga üldse – ei saa väga nõus olla. Tõsi ta on, tegemist on hea deathcore küttega, vaieldamatult – on blasti, breakdown’e, meloodiat, kõvasti viha ja brutaalsust. Muusika on tasemel, on eriti hea vahe tasakaal leitud brutaalsuse ja meloodilisuse vahel, seda tõestavad ka kaks instrumentaal lugu plaadil: Depths ja Abysm. Ei vea alt ka vokaal, ühe teise kuulsa bändi samuti mustanahaline frontman on küll andekas kuid Oceano Adam Warren on minu arvates brutaalsuses Howard’ist üle. Loodetavasti suudab mees ka laval tõestada, et tema hääl pole stuudiomaagia tagajärg. Kõik tundub nagu väga hea ja retsepti järgi, see ongi põhjus, miks ise ei ütleks, et on parim album ever. Looming on ikka suhtselt textbook värk, originaalsusest jääb ikka veits vajaka. Varsti varsti on ilmumisel ka Despised Icon’i ja Suicide Silence’i uued albumid, kes on ennast juba tõestanud kõikvõimsal deathcore maastikul. Eks paistab, kui suureks vastaseks Depths on nendele albumitele.

Loodetavasti ei jäänud mulje, et tegemist keskpärase kettaga. Tegemist on hea albumiga, neil on midagi, mis paneb kuulama. Arvestades seda kui palju tuleb bände välja oma üllitistega ja kes tituleerivad ennast deathcore bändideks, siis on see plaat äärmiselt väljapaistev. Kahjuks on olukord, kus iga 10 bändi kohta on üks arvestatav ja Oceano on üks neist.

Lõpetuseks õpetussõnad kõigile tantsuhuvilistele:

 

„You don’t dance to Oceano, you destroy“

 

8/10

 

http://www.myspace.com/xoceano

 

 

09
apr.
09

Tool – 10 000 Days (2006)

Tool - 10 000 Days

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tool kuulub kindlasti minu lemmikbändide hulka. Ülim geniaalsus, ühendades endas 70ndate progressive rocki, alternatiivse metali, eksperimentaalmuusika ja mida kõike veel. Album 10 000 Days on pigem tunniajane meditatsioon, kui muusikateos. Eriti osav on muidugi trummar Danny Carey , keda ma ära kiita ei jõua, kuigi ka teised on väga andekad. Sellel albumil ei ole ühtegi halba lugu, isegi mitte ühtegi keskpärast lugu, vähemalt minu jaoks. Kui ma esimest korda olin kuulanud albumi otsast lõpuni kuulanud, olin ma täiesti teises olekus, dimensioonis. Soovitan väga soojalt kõigile.
Radade list:

  1. “Vicarious” – 7:06
  2. “Jambi” – 7:28
  3. “Wings for Marie (Part 1)” – 6:11
  4. “10,000 Days (Wings Part 2)” – 11:13
  5. “The Pot” – 6:21
  6. “Lipan Conjuring” – 1:11
  7. “Lost Keys (Blame Hofmann)” – 3:46
  8. “Rosetta Stoned” – 11:11
  9. “Intension” – 7:21
  10. “Right in Two” – 8:55
  11. “Viginti Tres” – 5:02

 Välja tooks siis kaks lugu, kuigi kõik oleks välja toomist väärt:

Right In Two (http://www.youtube.com/watch?v=TLjrD-oXkhA), mõnusalt rahulik,hea fiilinguga lugu, mis on mu lemmiklugu plaadilt.

Jambi (http://www.youtube.com/watch?v=rIT-FmENYLE), lugu mis näitab ka Tooli veidi karmimat poolt, üks kõvemaid introsid.

 

Hinne:

kindel 10/10

09
apr.
09

Jeff Loomis – Zero Order Phase (2008)

Jeff Loomis - Zero Order Phase

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

USA powermetal bändi Nevermore kitarrist Jeff Loomis andis eelmisel aastal välja oma esimese sooloalbumi, pealkirjaga Zero Order Phase.
Kuigi tegemist on instrumentaalalbumiga, on see vaheldusrikas ja igav ei hakka selle tunniajase kütte ajal kordagi. Loomis on kindlalt üks tänapäeva tehniliselt täiuslikemaid metalkitarriste ning valdab kõiki erinevaid kitarrimängu tehnikaid, killer-sweepidest meloodiliste käikudeni ning tagasi. Schecter on teinud isegi tema signatuurkitarriseeria, kusjuures seitsmekeelsete kitarride seeria, millega ka Loomis mängib.

Radade list:

  1. Shouting Fire At A Funeral
  2. Opulent Maelstrom
  3. Jato Unit
  4. Azure Haze
  5. Cashmere Shiv
  6. Race Against Disaster
  7. Sacristy
  8. Devil Theory
  9. Miles of Machines
  10. Departure

 Lugudest tooksin esile:

Cashmere Shiv’i (http://www.youtube.com/watch?v=2ea8fJx4hio ), mis on eriti geniaalne indiapäraste vahemängude, erilise rütmi ja ülikõva bassisoologa

Opulent Maelstrom’i (http://www.youtube.com/watch?v=hBdfFHpxMDw&feature=related )

ning lõpuks ka natuke nalja: http://www.youtube.com/watch?v=ofE_YYQo-h8

Hinne: 9/10

09
apr.
09

The Joe Beats Experiment Presents Indie Rock Blues (2005)

I don’t know man, um, a woman topless, Neil, that’s like… That’s some sexist shit.

Joe Beats on biidimeister Non-Prophets’i taga ja ta on ka Sage Francisele endale biite meisterdanud. Kuulnud olen ka Joe Beatsi päris enda loodud instrumentaalmuusikat, kuid Indie Rock Blues on omalaadne eksperiment. See ei ole sugugi mitte esimene kord kui indie rock ja hip-hop kohtuvad, see pole mitte mingil juhul ka viimane ja minu kogemuste põhjal isegi mitte parim. Kuid see on omalaadseim juhtum, sest Joe Beats on võtnud viimase dekaadi indie-rocki paremiku ja keerutanud neid oma pöörleval laual, lisanud biiti ja loonud midagi uut, mis lihtsalt vajab kuulamist. 13 kurba lugu on sobilik igaühele, kes soovib muusikas kuulda emotsioone. Joe Beats ise ütleb selle kohta danceable melancholia for the depressed. Kui see muusika vajab tõsist liigitamist, siis on tegu downtempo või trip-hopiga. Ent samuti võiks öelda ka, et koer on imetaja ja sellega ka piirduda. Tegu ei ole lihtsalt remiksimisega. Joe Beats on neid lugusi tükeldanud omal moel, jättes alles kõige parema – selle kõige huvitavama ja seda muusikaliselt rõhutanud. Võib arvata, et need lood hämmastavad kõige rohkem neid, kes on kuulnud indie-rock originaalversioone, kuid Indie Rock Blues on sobilik kõigile, kes armastavad kuulata muusikat.

Nimed, mis esinevad sel kogumikul, on tõesti huvitavad. Nagu sai öeldud, on siin indie rocki paremik: Neutral Milk Hotel’ist kuni Ugly Casanova’ni. Enda maitseeelistuse järgi on albumi parimateks lugudeks When We Reach The Hill, Naomi ja Coxcomb Red.

  1. M. Ward – Sad, Sad Song
  2. The Black Heart Procession – When We Reach The Hill
  3. 90 Day Men – Exploration vs. Solution, Baby / Dedicated to Desertion
  4. Belle & Sebastian & Dj Signify – Space Boy Dream
  5. Ugly Casanova – Ice On The Sheets
  6. Pinback / Kid Dakota – XIY / Winterkill
  7. Neutral Milk Hotel – Naomi
  8. June Of 44 – Doomsday
  9. The Minutemen / Neil Hamburger – It’s Expected I’m Gone / Open Ended Interview
  10. Andrew Bird – I
  11. Deerhoof – Panda, Panda, Panda
  12. The Make Up / Scout Niblett – Save Yourself / It’s All For You
  13. Songs: Ohia – Coxcomb Red (Kuula)

Hinne: 7/10

02
apr.
09

Tartu, Tartu.

______

Peo ametlik algus oli küll kell 10, aga Mimicry alustas ise alles poole 1 paiku, jah.

Alguses olid puldis mitmed-mitmed DJ-d, kelle mängitava muusika ampluaa oli üsnagi lai ning kes peo käima tõmbasid.

Aga Mimicry oli nauditav, tõesti. Eriti seetõttu, et viimati kuulsin bändi laivis detsembrikuus. Ja tore-tore, et Kene ka seekord kohal oli. Ta laulustiil ja hääl meenutasid veidi Crystal Castles’it, aga mitte eriti suurel määral.

Ma ei mäletagi täpselt enam, mitu lugu nad esitasid, aga arvatavasti kuskile 4-6 kanti, äkki. Ja seda mainin ka, et Maailmas oli lihtsalt niiiiiiiii palav – hoolimata faktist, et kõik aknad lahti olid. Rahvast oli ka ikka väga arvukalt.

Pärast Mimicry’d võttis taaskord DJ plaadikeerutamise üle ja pidu sai jätkuda, kuigi ma läksin peagi juba minema. Esialgne soov oligi vaid Mimicry’d näha, vot.

Aga teinekordki, ütleks ma selle peale.

PS: See lahedate vilkuvate tuledega pöörlev asi oleks võinud mitte katki minna – oleks veidigi meeleolu muutnud ja see värk poleks tundunud nagu klassiõhtu.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.