11
juuli
09

Horrorshow – The Grey Space (2008)

Paljude põrandaaluste imefiguuride mitteametlik tunnus on see, et üks lause võib teisest olla sisuliselt nii kaugel, ent siiski olla osa ühest loost. Horrorshow puhul on erakodne see selgus, millega paiskuvad sõnad kuulaja kõrva. Horrorshow on ülimalt hea kontrast viimase dekaadiga jõuliselt turule paiskunud abstrakt-hop’ile, mis pole ammu enam omane vaid pelgalt anticon’i ja def jux’i artistidele. Põrandaalusel indie-maastikul, kus iga räppar üritab tulla lagedale järjest keerukama ja kavalama riimiga, on justkui vaheldus kuulda kedagi, kes pingutab selle nimel, et tulla kohale selgelt ja arusaadavalt.

Horrorshow nime kannavad Solo (riimid) ja Adit (biidid) kes said üpris üllatuslikult Austraalia prominentsema hip-hop leibeli, Elefant Traks, tiiva alla (Nimelt polnud Elefant Traks’il mingit plaani sel ajal uut albumit avaldada). Kaheteistkümne looga album kestab natuke üle 50 minuti, ent ületab kvaliteedilt rohkemaid, kui võiks olla lubatud. Jazzi, rocki, bluesi ja palju muudki ühendav muusika suudab imetlusväärse variatiivsusega siiski jääda selleks tõeliseks hip-hop muusikaks, mida emsiidele tuleks eeskujuks seada, kui albumit looma hakatakse.
Kuigi mõlemad liikmed on kõigest 20-aastased, on nende muusika väga täiskasvanud ja sisukas. Mina võrdleksin neid Atmospherega kuna mitmed lood on isiklikku laadi ja väljendavad soolopoisi kõige sügavamaid tundeid naissoo esindajate vastu. Tegelikkuses ei leidu neile vastet. Nende stiil on niivõrd uus ja värske, et seda on hakatud kutsuma hellitavalt “new age” räpiks.

Mina armusin albumisse kohe esimesest loost, tunnistan ma ausalt. Ehk aborigeenidele omase ulgumise saatel alustab vaikselt, kuid energiliselt avalugu, milles Solo ründab kuulajat mõtetega hip-hop muusikast, enda esinemisest ja teeb selgeks, et nad pole küll parimad, kuid nendesarnast mujalt ei leia mitte kunagi. See lugu kannab minu arvates sobivat pealkirja, Uplift, sest just Horrorshow on teinud seda, millest nii paljud on möödaminnes räppinud: tõstnud taset.

Waiting For The 5.04 on see lugu, millega tuleks rikastada igat linnasisest jalutuskäiku. Solo pöördub selles loos sinna, kust sai omal moel alguse tänavakunst: rongiliiklusesse. Ta loob värvikaid ettekujutlusi rongiga sõitmisest ja muustki, mis satub tema teele:

Up next, on the left, is the local skatepark
watching as sun set to the west as the trains past.
The color of dusk burns over the trainline,
no matter where i roam, ain’t nowhere like mainline.

Näitamaks üles seda emotsionaalset poolt, millega võidetakse depressiivikute südameid, räpib Solo ainult Austraalias müüdava anti-depressandi Celapram’i nime kandvas loos tüdimusest, võõrandumisest ja enesetapust. Siin loos on ka need luulelised sõnad, millega minu arvates avaldatakse muljet rokkmuusika kuulajatele:

I’m feeling grand and poetic,
might take the Kurt Cobain route,
and blow my fucking brains out.
There, i said it.

Days Past, All Summer Long ja Note To Self moodustavad armastuslugude osa, mis räägib küll armumisest ja armastuse kaotamises või hindamisest, kuid seda senikuulmatul moel, panned oma armuelu koos õnnetute juhustega samasse raami ja tunnistades üles asju, millest harilikud armastuslood ei julgeks mitte mingil juhul rääkida. Võiks lausa öelda, et see on väga sobiv muusika suhte lõpetamiseks:

They never fight, too afraid of what might get said,
instead, silence, screaming for help under her breath.
Sharing a cold bed and some silent phone calls,
it’s scary how quickly rise can turn to fall.
Until the day arrives…

Albumi esiksingel No Rides Left on üks neid lugusi, mis tunduvad ohutud, kuid mis peale mitmekordset kuulamist jäävad peakolusse kajama ja tekitavad soovi seda kuulata veel ja veel. Tegu on poolmelanhoolse arutlusega oma elust ja Spit Syndicate cruu hüüdlause kasutamisega refräänis (Solo võtab nende debüütalbumil “Towards the Light” samuti päris mitmel lool osa). Selgelt on see lugu meelega catchy ja mõeldud massidele imponeerima, kuid jääb endiselt albumiga ühele tasemele ja sulandub konteksti nagu juust pitsa peal. Just sellele loole on Horrorshow kuulajad asjatult juba üle poole aasta muusikavideot oodanud. Kui Horrorshow kuulamisega alustada ilma tervet albumit omamata, siis oleks soovitatav just seda lugu kuulata ja analüüsida.

Kokkuvõtvalt on mõne erandiga tegu üpris rahuliku albumiga. Võiks isegi öelda, et seda albumit võiks kuulata koos nii ema, tädi kui ka vanaemaga. Põhjus on seda albumit kuulates selgem kui pühavesi: The Gray Space on hea nii lüüriliselt kui ka produktsioonilt, mis on püsivalt kvaliteetne ja variatiivne, pakkudes nii kiiret (Choose None) kui aeglast (Dire Straits Pt. 1), täiskeerulist omaloomingut (Uplift) kui ka lihtsakoelist klaveri- ja kitarrimuusikat (Note To Self (No. 81) teine pool). Minu jaoks on see album 2008. aasta koorekiht. Pimedad Tartu tänavad, Anne Kanalilt vastu helkiv kuuvalgus ja jalakäijate silla külm tuul on sellele albumile olnud taustaks piisavalt, et mul oleks asju mida meenutada, kui ma seda kuulan. Ja ma usun, et ma pole ainus, kellele see album sobib otsast lõpuni läbileierdamiseks. Ehk on ‘hall ruum’ ka sinule meeltmööda.

  1. Uplift
  2. Waiting For The 5.04
  3. Choose None ft. Just Enuf
  4. The Party Line ft. Nick Lupi
  5. Days Past
  6. Dire Straits Pt. 1
  7. Celapram
  8. All Summer Long
  9. Put It To Your Head ft. Fame
  10. No Rides Left
  11. Note To Self (No. 81)
Advertisements

0 Responses to “Horrorshow – The Grey Space (2008)”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements

%d bloggers like this: