Arhiiv: 30. sept. 2009

30
sept.
09

Third Person Stealth: See on maagia!

Third-Person Stealth-iga tunnen ennast tugevalt. Sel lool on rääkida rohkem, kui, võiks öelda, et mitmel inimesel. Peale selle, et Baje (pildil vasemal, häälda kui “beež”) räägib selles loos väga sügava jutustuse sellest, kuidas pimedas elamine tekitab surma ületava vaimustuse valgustuse ees, on selles loos palju asju, mida praegugi peale sadu kuulamisi, pole mina jõudnud veel hoomata. Kuid mis selles loos on veel erakordset, on see meeleolu, mis on saavutatud suvalise kesk-20-nda sajandi popploo tükkideks võtmisel ja kokku panemisel nii, et lõpptulemus kõlavab nagu vabast tahtest sündinud trummilöökide ja ümber lõkke tantsides karglevate inimeste energiliste kaasa-hõigete (heeeijaheei-heejahei-hiii) harmooniline kooskõla. Kui panna vastavas meeleolus või mürgitatud seltskond omavahel sõbralikke inimesi selle looga tantsupõrandale või kasvõi ümber põleva lõkke, sünniks maagia. Mitte maagia nagu keegi tõmbab kuskilt midagi välja nii, et sa ei oleks seda oodanud; vaid maagia nagu sa hakkad elust mõtlema paremini, kui sa seda oled teinud seni.
Avastasin selle loo enda jaoks vähem, kui 24 tundi tagasi ja nende viimaste tundide jooksul, mis see lugu on olnud minu ühiselamutuba täitmas, on see muutnud minu elu rohkem, kui praegu suudaksin kuidagi kirjeldadagi.
See lugu on tantsitav ja kuulatav samaaegaselt. See ON maagia.

Tõmba ja kuula. Kuula sügavalt. Sisse-välja rütmis. Aitab see, kui kaasa õõtsud ja lased liikumisel end kontrollida kuni ka jalad hakkavad liikuma ja sa ei ole enam Sina, vaid tantsiv elusnukk, kellele keegi DJ Snafu (pildil paremal pool) on pakkunud tööriista ja sina ise oled vaid keegi kauge olend, kes kasutab seda (enda) keha liikuma panemiseks.
Selle looga kujutle end aega, mil polnud vahet, kas tegu oli maagia või teadusega – tulemus oli üks: nõiajaht.

Advertisements
28
sept.
09

sarju.armastan.org oma auhinnagaala!

https://i2.wp.com/struktuur.net/elari/auhinnagaala250x250.pngSeptember on sarjaarmastajatele õnnis kuu – järgnevate päevade jooksul jõuavad meieni taas kõik armastatud ja kaua oodatud sarjade uued hooajad. Lisaks jagati 21. septembril Emmysid – auhindu parimatele sarjanäitlejatele. Selles vaimus otsustasime välja kuulutada oma auhinnagaala! Aga selle asemel, et jagada auhindu näitlejatele, otsime meie parimaid tegelaskujusid.

Parimaid tegelaskujusid otsime kümnes erinevas kategoorias. Meie pakutud tegelastele võite ka teie oma lemmikuid lisada, kasutades selleks allolevat kommentaariumit.

Nominante ootame 27. septembrini – selleks ajaks on linastunud suurem osa season premiere’sid ning paljud unustuste hõlma vajunud tegelaskujud on värskelt taas teie ees.

Hääletamine algab esmaspäeval, 28. septembril ja kestab nädal aega.

Võitjad kuulutame välja 5. oktoobril!

Aga see pole veel kõik! Kõikide kommenteerijate ja hääletajate vahel loosime me välja auhinna – ühe vabalt valitud raamatu kirjastuselt Petrone Print (mine vaata nende valikut www.petroneprint.ee).

25
sept.
09

The KLF – Chill Out (1990)

Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.

Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.

1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up

22
sept.
09

the xx – xx

Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n’b laulja;  kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n’b laulja; kultuslik indiebänd; …

Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.

Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.

Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.

‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.

‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.

the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga.  the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.

Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.

9.5/10

19
sept.
09

We Are Tokyo – Colour Blind.

Kurb näha, kui mõnel väga heal bändil on olemas last.fm’i sõnul vaid ~150 kuulajat.
Nagu öeldakse, enamusel on alati võimu ja nii jäävadki peale juba ammuilma tuntud mainstream bändid.

Huvi korral — Bright Lights EP on siin.

// band blog.

19
sept.
09

oktbr.

pilt

____

6. Air – ‘Love 2’ – (electronica/downtempo)
6. Lou Barlow – ‘Goodnight Unknown’ – (folk rock/lo-fi)
6. Built To Spill – ‘There Is No Enemy’ – (indie rock)
6. The Clientele – ‘Bonfires On The Heath’ – (indie pop)
6. The Fall Of Troy – ‘In The Unlikely Event’ – (experimental/progressive rock)
6. HORSE The Band – ‘Desperate Living’ – (nintendocore)
6. No Age – ‘Losing Feeling EP’ – (noise pop)
6. A Place To Bury Strangers – ‘Exploding Head’ – (psychedelic rock/shoegaze)
6. The Raveonettes – ‘In And Out Of Control’ – (post-punk revival, rock)
13. Neon Indian – ‘Psychic Chasms’ – (psychedelic, synthpop)
13. Shakira – ‘She Wolf’ – (pop)
20. Atlas Sound – ‘Logos’ – (shoegaze/ambient)
20. Do Make Say Think – ‘Other Truths’ – (post-rock)
20. Kings Of Convenience – ‘Declaration Of Dependence’ – (indie pop)
20. Russian Circles – ‘Geneva’ – (instrumental rock)
27. Between The Buried And Me – ‘The Great Misdirect’ – (progressive metal)
27. Creed – ‘Full Circle’ – (post-grunge)
27. Tegan And Sara – ‘Sainthood’ – (indie pop)
27. Train – ‘Save Me San Fransisco’ – (modern rock)

Albumid, mis septembri lõpus veel avaldatakse, leiaksite soovi korral siit.

15
sept.
09

Muse – The Resistance

Hoolimata neile antud võimalustest pole Muse mulle kunagi südamelähedaseks saanud. Nende eelmine, tulnukapopprokkalbum oli kaasakiskuv ja äge. Peavoolu kohta üpris hea, aga see on ka kõik.

Nüüd, kolm aastat hiljem tulid nad tagasi ja kui kaks esimest lugu tekitavad tunde, et The Resistance on eelmise albumi koopia, järgneb neile terve rida üllatusi. Muse etendab elektropoppi, pompoosset staadionirokki, Chopin’likku klaverinokturni ning korraks ka pehmet poppindit. Nii uskumatu kui see ka pole, ei puudu ka hevirokilikud kitarririffid ja vägevad kitarrisoolod.  Lugedes tundub see väga vahva, aga kõige kokkusobitamine on meestel ebaõnnestunud. Jah, muusikat on siin igale maitsele, kõik leiavad endale 1-2 meelepärast lugu (halvemal juhul vaid mõne kindla lõigu loost), kuid album tervikuna ei mõju usutavalt.

Plaati lõpetav kolmeosaline sümfoonia on tõesti võimas, minult saab see teistest lugudest eraldi kuulatuna kindlasti palju kuulamisi, ent see pole midagi sellist, mida ma Muse’i mängima pannes kuulda tahan.

Minu jaoks oli kõige parem osa The Resistance’ist (suhteliselt raadiosõbralikult) rokkiv MK Ultra. Eraldi videot ma sellest kahjuks ei leidnud, aga seda enam on põhjust postitada 30-sekundilistest lõikudest koosnev tutvustus.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.