22
sept.
09

the xx – xx

Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n’b laulja;  kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n’b laulja; kultuslik indiebänd; …

Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.

Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.

Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.

‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.

‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.

the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga.  the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.

Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.

9.5/10


6 Responses to “the xx – xx”


  1. 23/09/09, 08:48

    XX on nii hüpnotiseeriv, tegin just kolmand blogipostituse nende teemal ja karta on, et võib veel tulla. seda tavaliselt ei juhtu.

  2. 2 televisioon
    2/10/09, 19:40

    a)wouldn`t give it quite 9.5
    b)fuck hipsters

  3. 3 comingoverthehill
    2/10/09, 20:11

    a) i just did
    b) won’t argue with that one

  4. 28/10/09, 19:00

    Ööl vastu teisipäeva, nelja või viie ajal, mõjub the xx lihtsalt maagiliselt.

  5. 5 lagritsalammas
    30/10/09, 02:01

    Väga hästi kirjutatud arvustus. Aus, hea, liialdusteta, kuid siiski piisavalt nüansirikas ja ülevaatlik, et tutvustada The XX’i sellena, kes nad on.

    The XX ise on uskumatult lummav. Olles ise pigem ööinimene, sobivad nad suurepäraselt minu kulgemist kaunistama. Samas on mul raskusi nendest eemale hoidmisega ka päevaajal. Ausalt öeldes on mul pärast plaadi laenamist oma tüdruksõbralt vaevu õnnestunud üldse mingit muud muusikat kuulata. “I can’t give it up.”


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


populaarsus.

  • 48 298 musi me blogile.

%d bloggers like this: