Arhiiv: 27. jaan. 2010

27
jaan.
10

Solipsisti hümn aastal 2010

Eessõna

Enam kui kolm aastat tagasi avaldatud albumil on mitmeid häid lugusi, mille härra Lif on mõne kaasräppariga kahasse teinud. Selle albumi peal on nii palju erinevaid hääli, et pea läheb sassi. Näiteks on sellel kogumikul IDM produtsent Push Button Objects koos elektro akustilise A-Trak’i, ühendriikide idaranniku Mr. Lif’i ja ühendriikide läänerannikult Del Tha Funkee Homosapien’iga. Lisaks kõikidele värvikatele nimedele teeb Mr. Lif koos sama ranniku härra Insight-iga koos loo Universal, mis kingib kuulajale taolisi abstraktseid mõtteid, millega on võimalik terve universum seisma panna ja saab albumi Sleepyheads II (Classic Combos) esimeseks palaks. Kõikide nende haruldaste helipärlitega kuulaja kõrvu rööviv album sisaldab ka lugu, millesse käesoleva kirjatüki autor armunud on. Kas või sel põhjusel, et sõnad on seatud selle klaveriklimberduskõlalise tausta peale sellise osavusega, et toovad kuulajale selguse. Mõni nimetab seda kvaliteediks. Kirjatüki autor nimetab seda heaks. Selgesõnalise härra Raw Produce-ga kahasse tehtud lugu I Am Myself kannab kapten ilmse välja mõeldud pealkirja, aga sisaldab tõtt, mille väljamõtlemine on võtnud tuhandeid aastaid ja taas inimeste teadvusesse jõudnud pärast valgustusaega, mis päästis kristliku dogmaatika käest. Olgugi, et kristlik dogmaatika on taas võimust võtmas samas impeeriumis, millest Mr. Lif pärineb, valgustab Raw Produce koos Mr. Lif-iga ikka veel. Selle valguse levimiseks, erinevatelt pindadelt põrkumiseks ja Teiegi mõtteisse jõudmaks tutvustan Teile seda lugu MP3 faili, ise ümber kirjutatud laulusõnade ja ühe lisaga.

Laulusõnad

[Raw Produce]
I see heads try’na be cool, thinking cool heads prevail
acting like the world is stage and there are tickets to sell.
There’s no suprises when the Krogan rises,
cuz everyone denies is that life is comprised of decisions and compromises
so I just try to speak clearly so you can understand,
put words together like conjunctions,
my only assumption is that I’ve got time to live life, see
and if I’m right when I’m finished, I’ll be the only one like me.
I never follow trends to get ins, I want the means,
I know what friends are, I’m not surrounded by fiends.
Can you feel this realness?
I’m not your typical tryna-be-down hanging around,
the orbit i travel in is elliptical.
I only take direction if i need direction,
I make selections go uplifted and wronged if I need a correction.
When i strive to perfection, It’s not for anyone else.
Never settle with being self-ish, I am myself.

[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]

[Mr. Lif]
It’s difficult as an individual to be an individual,
people with opposite views will try to envy you,
make you think your morals are wrong
when you’ve been walking on the right path all along.
Everyone’s got an opinion
about what you create in your dominion.
Claiming that they understand your vision.
Some may be convincing,
you’ve got to measure people’s motive
It’s quite essential to know if
the advice is sincere and true
analyze their investment in you.
As artists, we’ve got a lot at stake,
public eyes stay ready to raid,
this is to round with dreams braid,
and your hopes
are other people’s jokes.
You must be omnipotent to cope,
this is why I keep a steady scope,
scrive to refine my art endlessly,
study life to be one with this chemistry,
for every me

[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]

Pärast valgustusaega

Beliefs regarding intolerance of frustration are central to the theory of Rational Emotive Behaviour Therapy (REBT) and are hypothesised as playing an important role in procrastination. However, there is evidence that frustration intolerance may involve several dimensions. To investigate the relative contribution of these dimensions, a multidimensional measure of frustration intolerance beliefs was employed in a student sample (n = 86). The Frustration-Discomfort Scale included four sub-scales: discomfort intolerance, emotional intolerance, achievement frustration, and entitlement. Since REBT distinguishes frustration intolerance beliefs from those relating to self-worth, this was separately assessed using the Rosenberg Self-Esteem Scale. Results indicated that self-esteem, the discomfort intolerance and emotional intolerance sub-scales were correlated with the severity of procrastination. However, only discomfort intolerance and self-esteem remained unique predictors in a regression analysis. The emotional intolerance and achievement frustration sub-scales were correlated with lower procrastination frequency. The research supported the validity of the Frustration-Discomfort Scale and the usefulness of distinguishing self-esteem from frustration intolerance as well as between the dimensions of frustration intolerance.

Lingid

Advertisements
14
jaan.
10

Eesti lol 2010

Konkurss Eesti Laul meenutab mulle kaitseministeeriumit. Mõned aastakümned tagasi said kavalad poliitikaonud aru, et sõda on väga kole sõna ja kuna demokraatlikud riigid ei sõdi, pole sõjaministeeriumi pidamine üldsegi hea mõte. Niimoodi tekkiski kaitseministeerium ja tänu sellele on meil tore kaitseminister, kes saab ajalehes kiita tublisid eesti sõjamehi (oih, kaitsemehi), kes on juba seitsmekümnele usuhullule kuuli näkku (või kõhtu vms) tulistanud. Heidi Purga on kah natukene nende poliitikaonude moodi, sest tema sai väga hästi aru, et Eurovisioon on kole sõna ning eestlased on kultuurirahvas, kes selle nõmeda massitsirkusega kaasa ei löö. Niimoodi tekkiski Eesti Laul ja meie, meediatarbijad, peame välja valima loo, mis esindab meid 2010. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Aga tegelikult kui nüüd aus olla, on mulle Eurovisioonijälgimisseerumit ema nibust kurku pritsitud ning ma ei saa kohe kuidagi selle nõmeda ürituse vaatamisest üle (ega ümber).

Igatahes 10 Eesti parimat lugu on välja valitud  ja 5 neist on hetkel youtuubist kuulatavad ja mina neid natukene kuulasin.

Mimicry – New on taustsüsteemi arvestades päris vahva lugu. Kene Verniku firmahääl – olemas, kosmosepoisi kosmosemuusika on ka olemas,  aga midagi muud megalahedat selles loos ei ole. On teine suhteliselt UNcatchy ja mittekuhugiareneva meloodiaga. Eks lõpliku hinnangu saab alles siis anda, kui pilti kah näidatakse, aga mulle tundub, et maailma/euroopa/eesti/mimicry parim lugu see ei ole.

Kerli Kõiv oli kusagil kellelegi kunagi öelnud, et Iiris Vesiku – Astronaut on ta lemmik lugu maailmas või midagi sellist, aga minule pole  selle chipmunki lauluhääl kunagi meeldinud. Siin on ta tegelikult isegi suhteliselt nummi ja see postrokilik teleka-onu jutt (1:40 millegagi) teeb kah asja ägedamaks.

Groundhog Day (- Teiste seest kõigile) on järjekordne Eesti Nikelback. Plusspunktid eesti keeles laulmise eest ja ma usun, et neil oli vähemalt täiega lõbus seda lugu teha. “”Lugu räägib sellest, et me peaks omavahel rohkem kokku hoidma, sest oleme üksteisega seotud. Inimesed peaks kahepalgelisuse seljataha sülgama ja nägema rohkem endasse ja teistesse,” arvab loo sõnade autor Tõnn Tobreluts.” Sügav.

Roosirolf on naljakas, täiega catchy ja peale selle veel naljakas. Kui Röövel Ööbik oleks sellise looga välja tulnud, oleksid kõik hipsterid neil sabas ja küsiksid paljale ülakehale autogrammi. Kurb on ainult mõelda, et seda lugu välja mõeldes ei ole Rolfi peas olnud arvatavasti õrnematki iroonianooti.

Malcolm Lincoln – Siren on senikuulatud lugudest mulle kõige rohkem lemmik. Ta ei pinguta kellelegi meeldimise nimel, teda mängitakse kedagi teist teesklemata. Refrään on meeldejääv, vokaal on kift, instrumentaalne pool on lihtne ja armas.

Viimasena mainitud bändilt pidi muideks käesoleval aastal ka mingi albumike välja ilmuma. Jääme ootama.

Ja varsti saame Epliku/Kuurmaa ja Kuninga ja 3Peade lugusid kuulata. Eesti Laul on lahe.

06
jaan.
10

01/01/10

Blueprint 3 oli täiesti 50/50 ja ei olnud pooltki seda, mis American Gangster oli.  See pole üldse tähtis tegelikult.

”On to The Next One” on järjekorras 4. singel. Laul ise pole mitte midagi erilist, aga kõlakaid on tekitanud just video. Pilgu peale heites ei ole see midagi rohkemat, kui hunnik suvalist sitta… aga lähemalt vaadates võib sealt välja lugeda nii mõndagi.

00:10

See tuledest ring Jay-Z pea ümber on halo. Halo on kujutis, mida on kasutatud kunstis maalituna ümber pühakute pea samas stiilis nagu see on pildil. Võttes arvesse, et video on täis satanistlikku sümbolismi võib öelda, et Jay-Z’d võib võtta kui satanistlikku jumalat/släsh/pühakut.

Sarved ka. Palun.

00:48

Verine pealuu, tere. Tegemist on veel ühe sümboliga, mis on satanismis laialdaselt levinud. Templiordusse sisseastujatel tuli koljust manustada veini (mis pidi sümboliseerima verd). Vabamüürlastel esineb seda praktikat veel tänapäevalgi. Mitte unustada, et punane vein sümboliseerib kristlikkus maailmas Jeesuse verd.

00:50 ja 00:53

Arvatavasti tunnete ära, kes need peaks olema. The Joker ja The Crow.  ”The Dark Knight” ja ”The Crow” on tugevalt tumeda alatooniga filmid ning mõlemal juhul on tegemist vaimselt piinatud individuaalidega. Häiriv fakt on pigem  see, et Heath Ledger ja Brandon Lee surid mõlemad filmimise käigus.

03:39

Pilt ütleb rohkem, kui ma öelda suudaks.

Baphomet

Baphomet on sarviline olend, keda kummardasid templirüütlid. Hiljem on Baphometist saanud tähtis sümbol satanismis. Videos võib Baphometi sümboliseerivat sarvikut näha kaks korda.

Mis?

”On to The Next One” video on tekitanud palju kõneainet, kuna inimesed hakkavad ajapikku aru saama videos valitsevast sümbolismist. Muusikatööstus ei karda enam midagi ning artistid nagu Jay-Z ja Lady Gaga on lihtsalt tööriistad, et näidata praegu muusikas valitsevat olukorda. Massides liikuv muusika ei sõltu enam sellest, mida inimesed kuulda tahavad, vaid sellest mida isikud kardinate taga soovivad, et inimesed kuulaks.

04
jaan.
10

8 is coming

Vot mis juhtub, kui käia maailma parimat eurolugu youtuubimas. Leiadki selle ja boonuseks saad veel igasugust lahedat kraami.

03
jaan.
10

edasi/tagasi/vaade/minevikku

Tulge selle postituse sisse ja näete, mida ägedat eelmisel aastal juhtus. Kui täpsem olla, puistan teile noppeid oma kirkaimaist kokkupuuteist välismaa muusikaga.

2008. aastal tegin tobeda edetabeli, aga pärast seda, kui ma möödunud aastal avastasin, et kõik hea muusika oli minu eest peitu pugenud ja otsustas alles aasta hiljem välja tulla, ma enam seda teed minna ei julge.

Aga mis me siin ikka keerutame, alustame parem algusest. Eelmine aasta algas 20. jaanuaril, mil kõikide kriitikute ja lihtsalt endast lugupidavate inimestel lemmikansambel väljastas oma maailma kõige poppmuusikasema albumi. Animal Collective ja nende Merriweather Post Pavilion kuulutati miljardite ajakirjade ja blogide ja teiste lahedate asjade poolt juba aasta esimesel päeval parimaks asjaks, mis inimkonnaga 2009. aastal juhtuda võib. Paljude inimeste jaoks see ehk vastaski tõele, aga mina olen nõme ja tahaksin neilt rohkem veidrust ja rohkem peitusemängu (või olen ma liiga laisk otsija?). Hoolimata minu kapriisitsemisest on siiski tegemist vaieldamatult hea albumiga, ja eriti hea on see nende inimeste jaoks, kel varasem kokkupuude AC’ga puudub. MPP kehastab endas täiuslikku väravat maailma kõige ägedama indibändi võlumaailma.

Nagu te juba teate, suutsin ma 2008. aasta muusikast palju häid asju tähelepanuta jätta. Üks neist õnnetutest(või õigemini mitte õnnetutest vaid minu õnnetukstegijatest(või õigemini mitte õnnetukstegijatest vaid minu õnnetuse põjustajatest)) oli Justin Vernon, kelle „bänd“ Bon Iver oli üleeelmise aasta vaieldamatult parim indi-uustulija. Animal Collective’iga samal päeval tuli lettidele tema EP, mis sisaldab eneses nelja lugu, mis debüütplaadilt välja jäid kuid kindlasti mitte vähem head on. Selle kauni EP nimi on Blood Bank.

Jaanuar oli väga lahke kuu, ta andis meile veel vähemalt ühe märkimisväärse albumi. See, mida mina silmas pean, on Red Hot Chili Peppersi (viimaste uudiste põhjal tuleb vist kahetsusega öelda, et endise) kitarristi John Frusciante’i sooloplaat. The Empyrean on Frusciante’i käekirjale iseloomulikult intiimne, temale iseloomulikult kutsub ta sind endaga teekonnale salapärasesse alternatiivmaailma, temale iseloomulikult on see album laotud geniaalsele kitarrimängule. Siiski ei saa ma ütlemata jääda, et sellel albumil on täiuslikkusest midagi puudu. Oma intiimsuses muutub Frusciante liiga enesekeskseks, pole saladus, et ta teeb muusikat endale ja kuigi kunsti ülesanne ongi rahuldada esmajärjekorras kunstnikku ennast (ja see on meie arvates täiesti loomulik ja normaalne), on kuulajale kõnealuse albumiga üheks saamine tehtud liiga keeruliseks. Ka tema signatuurkitarrimäng võib mõnele melomaanile üksluiseks ja igavaks muutuda, aga võib-olla ka mitte, sest kui inimene seda ei armastaks, ei oleks ta ka sellele albumile võimalust andnud.

Jätame nüüd sujuvalt 90 päeva vahele, aastat ei ole ju viisakas liiga pisikesteks tükkideks kiskuda.
Mai lõpus tulid indifolkarid bändist Grizzly Bear avalikkuse ette oma kolmanda albumiga, tema nimi on Veckatimest. See plaat on suurepärane näide art-rockist, mis suudab oma piirideta ambitsioonid peaaegu stiilselt välja mängida (vaata ka Muse – The Resistance). Ma olen neile oma muusikakuulamisaega ebaõiglaselt vähe jaganud ning seetõttu ei julge ma muud öelda, kui et tegu on ühe selle aasta lahedaima albumiga, mis nõuab tuhat kuulamist, et temast täiesti aru saada. Ja te kõik olete kohe kindlasti vähemalt üht nende lugu kuulnud: mu daamid ja härrad, „Two Weeks“.

Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka progrokkareid ansamblist The Mars Volta, kelle lugusid esitab The Mars Volta Group. Nad said 2009. aastal valmis kaks albumit. Üht neist, nimega Octahedron, saame me kõik ka kuulata. Teine peideti meie kurvastuseks või rõõmustuseks avalikkuse eest ära. Minu treenimata silmale/kõrvale on nad armastusväärselt keerulised ja huvitavad ning mõni hetk hiljem liiga aeglased ja venivad, aga lõpuks siiski rohkem huvitavad kui igavad. Ma pole küll nende varasema muusika ekspert, aga nii palju kui ma lugenud/kuulnud/youtuubinud olen, olid nad varem vähemaeglased ning rohkempöörased.

Kool algab septembris. Muse’i kõige uuem stuudioalbum tuli kah septembris välja ning tänu septembrile omasele energiajoovastusele suutis muusikane blogi ka sellest natukene kirjutada. Õnneks. Nüüd ei jää mul muud üle kui lihtsalt sellele viidata ja muud ei midagi!
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/15/muse-the-resistance/

September ja Oktoober olid kohe kindlasti eelmise aasta maailma parimad kuud.
22. septembril saime me ametlikult (piraadid ja Chuck Norris ja muud hardcore friigid on väljaspool arvestust) teada, et on olemas selline lahe duo nagu The Big Pink kes tegi ühe aasta parima albumi ja kes on mitmel põhjusel üks igavesti lahe bänd. Mina armastan neid juba sellepärast, et nende eeskujuks ja iidoliks on paljude teiste seas ka Pink Floydi leiutaja, Syd Barret. Ja armastusväärsust lisab ka fakt, et nad ei oska eriti mitte ühtki muusikainstrumenti mängida ja ka tõsiasi, et hoolimata sellest, et album räägib peaaegu ainult armastusest (albumi nimi on „A Brief History of Love“), ei kõla nad üldsegi nõmedalt vaid täielikult lummavalt, kuulajat elusalt mattev müra(mitte lärm vaid müra!) on täiuslik.

Big Pinki albumiga samal päeval ilmus üks teine, veelgi parem (uskumatu, ma tean) kauamängiv (vähemalt minu playlistis ehk mängunimekirjas mängib ta veel kaua) „Unmap“. Selle valmimises mängib suurt osa ka minu poolt juba varem nimetatud Justin Vernon, kes koos bändiga Collections of Colonies of Bees tegid hoopiski uue ansambli. Praegusel hetkel võin (käsi südamel) väita, et Volcano Choir’i album on 2009. aasta parim asi minu muusikamaailmas. Kihiline ja laialivalguv, see on nagu jäätisetort mille sünnipäevalised on tagaaeda valgele lauakesele unustanud ning mille kallale mind kui mesilast tõmbab mingi seletamatu tung.

Tegelikult polnud Muse’i album sugugi ainukene, millest see maailma lahedaim blogi viimase aasta jooksul kirjutas. Oktoobris kirjutasime aasta parimast debüütalbumist. Pitchfork tegi meid nendega tuttavaks ja meie võtsime nad pöörase joovastusega vastu. The xx ja nende xx.
„Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.“
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/22/the-xx-xx/

Kõikide Nirvana fännide ning Courtney Love’i rahakoti rõõmustuseks ilmus sel aastal ka 1992. aasta Readingu kontsert (oma täies pikkuses ning kõikvõimsuses) täiesti laheda dvd’na välja. Rahamasin töötab, juhuu! Aga ikka ja jälle on tore vaadata, kuidas Nirvana enda üle nalja visata oskas:

Lõpetame selle toreda seikluse samamoodi nagu me teda alustasime. Animal Collective, kelle tähemärgi all muusikakriitikud 2009. aastal elasid, üllatas meid novembris ühe ilusaa EP’ga. Fall Be Kind on palju ägedam näide maailma kõige kirjuma muusikamaastikuga bändi võimetest. Eks veenduge ise. Igatahes on sobib see suurepäraselt lõpetama üht võrratut aastat.




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.