Author Archive for

06
nov.
09

chandra – kate

Haige leid 1980. aastast: post-punk/new wave bänd, mis muuhulgas kogus omal ajal kuulsust tänu Andy Warholi promole. Laul ise räägib igavesest blondiinide ja brünettide vahelisest vihavaenust.

 

Muidu igati tavaline, aga…  solisti vanuseks nimetavad eri allikad laulu ilmumise aastal 10-13 aastat. Kes nüüd Laulukarussellist, Musamari laulurongist ja muudest sarnastest lastelauluüritustest igavese trauma saanud – ärge jookske eemale, sest tegu on igati korraliku 80date alguse  stiilinäitega.

Advertisements
22
sept.
09

the xx – xx

Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n’b laulja;  kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n’b laulja; kultuslik indiebänd; …

Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.

Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.

Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.

‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.

‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.

the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga.  the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.

Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.

9.5/10

11
aug.
09

florence + the machine – ‘lungs’

Kui on üks asi, mida britid lisaks kella viie teele, irooniale ja Dr Who sinisele tardisele lisaks lõputult armastavad, on selleks haip. Tuttavad pealkirjad: the best band in the world, next big thing? Et haipi veel suuremaks puhuda, ei piisa vaid ühest artistist, vaja on tervet liikumist: töölisklassi aktsendiga kitarribändid, brit pop, nu rave, naissoulilauljad. Uusim haip on samuti seotud naislauljatega, seekord on aga fookuses elektro: La Roux, Little Boots, lisaks veel sama tähega, aga teisest rahvusest artistid nagu Ladyhawke ja Lady Gaga. Kuhugi sinna – elektrost küll üsna kaugele –  mahub ka võimsa hääle ja harfidega varustatud Florence + The Machine.

Algselt nime all Florence Robot Is A Machine muusikat teinud Florence Welsh on ennast iseloomustanud kui “choir girl gone very, very bad”. Erinevalt lateksisse riietatud ja muffinitest ja diskopulkadest laulvast Lady Gaga’st, jookseb Florence oma videodes ringi päikesepaistelistes metsades ja kirjutab laule jänesesüdametest, ühesilmsetest tüdrukutest ja kirste ehitavatest poiss-sõpradest. Ekstsentrilisusele ja katebushilikule boheemlusele vaatamata on Florence’i debüütplaat ‘Lungs’ puhtehtne popptoode. Viimase peal puhas produktsioon, kaasalaulmiseks loodud refräänid, harfitirinad täpselt õigetes kohtades… Avalugu ‘Dog Days Are Over’ on täiuslik popplugu: käsi plaksutama panev lihtne rütm, suvine meeleolu, külmavärinaid tekitav vaiksete ja valjude kohtade vaheldumine (seda mängu dünaamikaga valdas minu arust kõige paremini Nirvana, Kurt Cobain oleks võinud olla ideaalne hitimeister). Kõige uuema singli ‘Drumming Song’ video koreograafia üle oleks aga uhke olnud selle kümnendi alguse Britney ja ‘Rabbit Heart (Raise It Up)’ sobitub praegu moesolevasse ja eespool üles loetletud naisvokaal + poppelektro voolu. ‘Kiss With A Fist’ on aga plaadile sobimatu energiline paariduuri lugu koduvägivallale õhutavate sõnadega, mille saatel on lihtne ette kujutada kusagil keldribaaris üles-alla hüplevaid indinoori.

Miks peaks siis oma aega raiskama järjekordse poplauljanna peale? Võib-olla sellepärast, et Florence’il on kordades parem hääl kui ühelgi teisel praegusel best female singer in the world right now‘l (kriitikud nimetavad seda küll ‘koera ulgumiseks’, aga kuulates lugu ‘Howl’, tundub, et ta võtaks seda pigem komplimendina). Või siis seetõttu, et harf on tore pill. Või siis selleks, et teda võrrelda Bat For Lashes’iga. Või laulu ‘Betwwen Two Lungs’ eitamatu võimsuse ja jõu tõttu. Või siis kaevuda sügavamale ja avastada demoloo ‘The Bird Song’ sõnad ja suurepärane kaver Cold War Kids’i loost ‘Hospital Beds’. Aga võib-olla oleks parim põhjus lihtsalt see, et nii head popmuusikat tehakse harva ja vahel vajame me kõik lihtsa ülesehitusega ja kergelt kuulatavaid lugusid. Jah?

7/10

10
märts
09

lack of eoins – echo group

Seda plaati olen ma kaua oodanud. Esimest korda kuulsin ma Viljandi indie-rokkaritest umbes aasta tagasi, lugedes nendest ühest muusikaportaalist. Peale sellise lõigu lugemist nagu:

Oma eeskujudena loetleb bänd nii Joy Divisionit, Sonic Youthi kui ka Arctic Monkeyst, Bloc Partyt ja The Libertines’i. „Kui keegi nendest kuulnud pole, siis ei saa ta teha tõsiseltvõetavat ansamblit, vähemalt mitte meie mõistes.”

..armastasin ma seda bändi juba neilt ühtegi laulu kuulmata. Alguses arvasin ma, et äkki tuleb neist Eesti esimene korralik tantsuindikas, mida armastavad nii massid kui ka kriitikud, näiteks võib tuua Franz Ferdinandi, või siis sellised  pundid nagu Arctic Monkeys või The Strokes (ja vanad demod kõlavadki nii, kas pole mittemegastrokesilik?).

Echo Groupi ilmumist kuulutav pressiteadaanne kuulutas sarnastena välja juba sellised nimed nagu “Wire, Pixies, the Clash või the Jam.” Suve jooksul jõuti lisaks plaadi salvestamisele Coca Cola Soundwave’i bändidevõistluse kinni panna ja Children’s Society‘le üliäge video salvestada.

Nüüd eelmise aasta viimasel kuul ilmunud plaadi juurde. Juba avaloost Sonics (Sonics? Sonics Youths, pliis!) alates on selge, et lack of Eoins ei ole turvaline bänd selle sõna tavalises tähenduses. Nende laulud on laialivalguvad, muutuvad, nad on nagu vesi, mis võtab vormi vastavalt anumale, mille sees ta parasjagu on. Aga kui ta lihtsalt vabalt ringi voolab… siis, noh, temaga juhtub igasugu asju. Selles ongi lack of Eoins’i eripära, ühtlasi nii tugevus kui nõrkus. Plaati kuulates praktiliselt ei hakkagi igav, sest traditsioonilisi järgnevusi ja salm-refrään-salm-refrään-bridge-refrään-refrään tüüpi laule ei esinegi, vaid iga träkk paneb hinge kinni hoides mõtlema: “mis järgmisena?”. Aga samas takistab sedasorti hüplevus lugude kaasahaaravust. Ei, vale sõna, kaasahaarav on lack of Eoins küll, kaasahaarav ja hüpnotiseeriv, aga kuidas seda öelda, ei ole väga catchy. Sellelt plaadilt mõnda kaasahaaravat raadiohitti leida on raske, kui mitte võimatu. Samas ei ole see muidugi eesmärk, hea muusika on hea muusika, väga head ja samas väga catchyt lugu on ülimalt raske kirjutada.

Plaadi produktsioon on lausa super, kõik kõlab nii õhuliselt, et tunne on, nagu oleks see sisse mängitud kosmoses või siis päikeselisel võilillepõllul, äkki mängib sealjuures kaasa ka fakt, et viimane lihv on antud Abbey Road’il, Londonis. (jep, SELLEL Abbey Road’il), aga plaat tekitab oma meeleolu ja mis mulle eriti meeldib: MA KUULEN BASSI! Ja see bass, mida ma kuulen, rõõmustab, eriti loos I’ve Got Some Numbers, mis suudab plaadi pikima träkina vähemalt 10 korda oma kuju vahetada. Laulja Madis demonsteerib plaadi eelviimases laulus Anxious, But Shy, But Why oma toredat eesti aktsenti, mis üldse ei häiri, vaid kuulub lahutamatu osana bändi juurde, täpselt nagu Glasvegase või Sigur Rósi puhul see asi käib. Viimane lugu on minu ammune tuttav ja lemmik, She Was Bright (B), mis on lihtsalt ilus ja kerge ja noh, selline lugu, mis esimesest kuulamisest alates nõuab järgmisi kuulamisi.

lack of Eoins on selline bänd, mis tekitab mingi meeleolu ja mis kasvab külge, aeglaselt, kuid kindlalt. See ei ole selline bänd, mida sõbrale vahetunnis ühte iPodi kõrvaklappi laenates ja ühte lugu kuulata lastes kiita. See nõuab süvenemist, sobivat olukorda ja aega. Sellised bändid on üldiselt need, mis jäävad ja millest tüdida raske. Ja lack of Eoins’il on tohutu potentsiaal, sest kui nad juba debüütplaadil kõlavad nii hästi, siis millised nad veel tulevikus on? Ja arenguks on ka palju erinevaid suundi, äkki midagi diipi ja hämarat või siis veelgi mitmekihilisemat või siis…catchyt? Ja kui poiste kodulinnaks poleks mitte Viljandi, vaid näiteks Manchester, siis äkki oleksid nad praegu välismaa musablogide “big in 2009” postides ja NME haibi all? We can only guess…

minukosmos

kodukas

Children’s Society

9/10




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements