Author Archive for

06
jaan.
10

01/01/10

Blueprint 3 oli täiesti 50/50 ja ei olnud pooltki seda, mis American Gangster oli.  See pole üldse tähtis tegelikult.

”On to The Next One” on järjekorras 4. singel. Laul ise pole mitte midagi erilist, aga kõlakaid on tekitanud just video. Pilgu peale heites ei ole see midagi rohkemat, kui hunnik suvalist sitta… aga lähemalt vaadates võib sealt välja lugeda nii mõndagi.

00:10

See tuledest ring Jay-Z pea ümber on halo. Halo on kujutis, mida on kasutatud kunstis maalituna ümber pühakute pea samas stiilis nagu see on pildil. Võttes arvesse, et video on täis satanistlikku sümbolismi võib öelda, et Jay-Z’d võib võtta kui satanistlikku jumalat/släsh/pühakut.

Sarved ka. Palun.

00:48

Verine pealuu, tere. Tegemist on veel ühe sümboliga, mis on satanismis laialdaselt levinud. Templiordusse sisseastujatel tuli koljust manustada veini (mis pidi sümboliseerima verd). Vabamüürlastel esineb seda praktikat veel tänapäevalgi. Mitte unustada, et punane vein sümboliseerib kristlikkus maailmas Jeesuse verd.

00:50 ja 00:53

Arvatavasti tunnete ära, kes need peaks olema. The Joker ja The Crow.  ”The Dark Knight” ja ”The Crow” on tugevalt tumeda alatooniga filmid ning mõlemal juhul on tegemist vaimselt piinatud individuaalidega. Häiriv fakt on pigem  see, et Heath Ledger ja Brandon Lee surid mõlemad filmimise käigus.

03:39

Pilt ütleb rohkem, kui ma öelda suudaks.

Baphomet

Baphomet on sarviline olend, keda kummardasid templirüütlid. Hiljem on Baphometist saanud tähtis sümbol satanismis. Videos võib Baphometi sümboliseerivat sarvikut näha kaks korda.

Mis?

”On to The Next One” video on tekitanud palju kõneainet, kuna inimesed hakkavad ajapikku aru saama videos valitsevast sümbolismist. Muusikatööstus ei karda enam midagi ning artistid nagu Jay-Z ja Lady Gaga on lihtsalt tööriistad, et näidata praegu muusikas valitsevat olukorda. Massides liikuv muusika ei sõltu enam sellest, mida inimesed kuulda tahavad, vaid sellest mida isikud kardinate taga soovivad, et inimesed kuulaks.

Advertisements
03
nov.
09

wizard-of-poetryghostface killah ja rnb pole tõesti nii halb kooslus teades kuidas tony starks on tõeline 60-70ndate souli armastaja ning selliseid asju varemgi võrdlemisi edukalt teinud. ”Ghostdini: The Wizard of Poetry In Emerald City” (superluks nimi innit) on järjekorras 8. ning ehk kõige innovatiivsem album. Wizard of Poerty saund triivib nii kaugele garaažisoulibiitidest, mille üle ghostface terve oma karjääri räppinud on. ghostface saab siiski nii-ja-naa suurepäraselt hakkama. tema olek igal träkkil on lihtsalt meeletu. ”Stapleton Sex” on meelale biidile võikalt peale räpitud suguhümn. tegemist on kõige graafilisema sekslooga, mida minu kõrvad kuulnud on. ”Guest House” on üks lugu sellest, kuidas… õige, ghostface avastab oma naise teise mehe juurest… jälle. kogu farss ghostface’i, shareefa ja fabolousega on albumi tipphetk. kui kogu album oleks nii keskendunud lugude jutustamisele, mida ghostface aeg-ajalt teeb oleks Ghostdini täistabamus. kahjuks tirib teine pool albumi alla. ”Goner” koos Lloydiga ja ”She’s a Killah” on jääpurikas kõrva halvad. igasugust talenti on võimalik kuidagiviisi originaalselt ära kasutada, aga Lloydi refrään Ron Browzi auto-tune ei paku mitte midagi uut. albumi lõpetab ghostface’i 4 aastat vana laulu ”Back Like Dat” remix, koos Ne-Yo ja Kanye Westiga. ma ei hakka midagi ütlemagi. ghostface’i on võimatu vihata, aga seda albumit mitte. mulle meeldib umbes pool sellest, mis siia kokku on pandud. teist poolt ma jälestan. veider.

 

27
okt.
09

His Majesty Andre + Duck Sauce

His Majesty Andre on üks itaalia DJ ja poole kohaga produtsent, kelle 4-träkk EP ”Great Matters” on mind kummitanud juba väga pikka aega. igaüks, kes on tuttav Daft Punki esimese albumiga ”Alive” teab täpselt millest ma räägin. house disco ja funk sämplitega, mida on võimatu vihata. ”Peep Thong” on sõnamäng BBC Radio 1 saatejuhi Pete Tongi nimel ja tegemist on puhta diskorolleriga, mis on ringluses olnud juba üle aasta. ”NRG 555” meenutab väga Thomas Bangalteri varasemat kraami. ”Music Non-Stop” ja ”Hold On” on treidmark filter house teema ning viimane kõlab meeletult nagu Daft Punki ”Voyager”. mehe remixe tasuks ka kindlasti vaadata, kuna kõik mida Andre puudutab, on kuld.

His+Majesty+Andre+hma_bootycall

Et ma olen hetkel house lainel mainiks ära ka Duck Sauce’i. Armand Van Heldeni (”Bonkers”) ja A-Traki (turntaablistist imelaps) projekt. Tüüpide põhimõtteks on luua filter house träkke, mis massidele peale läheks. Saab näha kuidas see välja kukub kuna nende EP ”Greatest Hits” ei ole enam kaugel. Seni kuuldu põhjal võib öelda, et Duck Sauce on täistabamus. Luv it.

28
juuli
09

kuda Blueprint 3 läheb?

asfas

Jay-Z teine järg tema magnum opusele The Blueprint koputab juba uksele. Keegi ei tea veel kindlalt, mis seal peal saab olema, aga vaimuvaene mixteibiräppar Drake, paha tüdruk Rihanna ja Mr. Hudson (who the fuck?) ei saa lihtsalt head tähendada. D.O.A. (Death of Autotune) oli teemakohane ja võrdlemisi hea. Run This Town, mis peaks olema üks singlitest, on lihtsalt… nõrk. Jay-Z saab vaevu hakkama, Rihanna hook pole mingit moodi kaasahaarav ja Kanye on Kanye. Ma ei taha seda pudru!

Hova ei ole kunagi oma lüürilisust populaarsuse huvides lõdvemaks lasknud, kuid BP3 vist muudab seda. Kurat!

23
juuli
09

Diverse – One A.M.

One_A.M.-Diverse_480

Kõige targem oleks ennast praegusel hetkel lüüa, sest Diverse on kaardil olnud juba 8 aastat… fuck. Ühesõnaga on tegemist üliandeka emsiiga Chicagost, kes oma karjääri vältel on välja lasknud ainult ühe albumi (pole just kõige produktiivsem noormees ja nii). One A.M. tuli välja aastal 2003 ja on siiani ÜKS KÕIGE MÖÖDAVAADATUMAID ALBUMEID HIP-HOP AJALOOS. See album on šeff iga nurga alt. Diverse on mikrofonihoidjana väärt kuldmedalit. Mees voolab nagu jõgi ja ei peagi ütlema midagi provokatiivset, et tähelepanu tõmmata. Ta isiksus lihtsalt töötab. ’’Certified’’ (mis oli samuti ka THUG 2 soundtrackil) ja ’’Uprock’’, mis One A.M.’ile stardi annavad on RJD2 produtseeritud lammutajad, mis tõestavad, et inimene ei peagi aru saama millest Diverse räägib, et pead rütmi taktis liikuma saada. ’’Ain’t Right’’ seisab senini, kui üks Madlibi karjääri parimaid instrumentaalne. I know for certain, everything ain’t right – jääb kuulajat väga pikaks ajaks jälitama. ’’Jus Biz’’ on treidmark Prefuse 73 produktsioon ja näib Diverse’i kõige paremini esile toovat. One A.M. on täiuslik ja Diverse väärib rohkem tähelepanu, kui maailm talle annab. Ärge laske head muusikat mööda plz.

16
märts
09

A Tribe Called Quest – The Low End Theory

Back in the days when I was a teenager
Before I had status and before I had a pager
You could find the Abstract listening to hip hop
My pops used to say, it reminded him of be-bop

… ma armastan seda, sest tänapäeva hip-hop on sama köitev, kui kohaliku torumehe persepragu. ”The Low End Theory” kuulamine on süütuse kaotamine, kui mitte midagi muud. Q-Tip, Phife ja Ali Shaheed olid aastaks 1991 suuremaks ja tugevamaks kasvanud ning vahetasid oma paipoisi ilme millegi natuke karmima vastu (musid, muidugi mängisid rolli selles ka lääneranniku pätipoisid). Kõik see töötas nagu kellavärk minu vanaisa ülessekeeratavas. ”The Low End Theory” tõi ATCQ raadiotesse, telekasse ning inimeste plaadikogusse (mida noormehed oma eelmise albumiga saavutanud polnud).

Bass mürtsub tugevamini. Keeled, keeled, keeled. Phife tuleb Kamaali varjust välja. Q-tip on rahu ise. Ali produtseerib nagu Dre. Alternatiiv kõlab lõpuks ometi hästi. Jive Recordsi füürer Barry Weiss oli albumit kuulates lausunud, et album kukub läbi igal rindel. Plaadid jäävad riiulitesse ning kriitikud piitsutavad. Sai ta ikka õige demo? ”The Low End Theory” on Ameerika raudtee. ”Excursions” on intro nagu rusikas silmaauku ning Edgar Allan Poe luuletus lõpusekunditel ainult avab südameid, mitte ei sulge neid. ”Buggin’ Out” ja ”Butter” avavad tee Phife Dawgi maailma. Jazz (We’ve Got) tõestab veel kord jazz-hopi tugevust. ”Scenario” on 18 aastat hiljem see sama laul, mis käivitab näotu peo orbiidile. ”Scenario” lükkas käima ka maailma kiireima mehe karjääri (“raow! raow! Like a dungeon dragon!”). Need, kes teavad, teavad.

atcq-thelowendtheory2

”The Low End Theory” on minu orgasm üheksakümnendatest. Loomulikult juhtus palju toredaid asju, aga ”The Low End Theory” on see, mis meeles mõlgub. Kogu kupatus kõlab nii värskelt, et tekib tunne tänapäeva mobiilihelinaräpp jalaga musta auku peksta. Täis silmakirjalikke poosetajaid ja 15-minuti produktsiooni. Atmosfäär, mis kümnendik tagasi nii kohal oli, on kadunud, aga mälestused jäävad.

Here we go yo, here we go yo
So what so what so what’s the scenario
Here we go yo, here we go yo
So what so what so what’s the scenario

14
veebr.
09

Aesop Rock – None Shall Pass

Pole kahtlustki, et Ian on üks andekas juut. Siiski on underground hip-hopi kommuunis inimesi, kes kutsuvad teha tühjasülitajaks. Selge on muidugi see, et Aesop pole Rakimi teine tulemine, aga sellegi poolest on stiil mille ta aastate jooksul omandanud on vägagi omanäoline. Oma teemat jätkab ta ka oma järjekorras viiendal albumil ”None Shall Pass”.aesoprocknoneshallpass-7204571
Alustuseks tuleb kohe öelda, et tegemist on mehega kelle unikaalsus mängib nii ta kasuks, kui ka kahjuks. Aesop Rock laob täiesti seosetuid ja fantaasiarikkaid riime ritta nii ladusalt, et pisar tuleb silma. Metafoorid ei ole Aesopile võõrad ning kokku on neid terve albumi peale rohkem, kui mõnes suuremas maakoolis õpilasi. Laulud on nagu seifikoodid, mis pika aja peale lahenevad ning kui need lõpuks lahendad tunned ennast parema inimesena… või vähemalt targemana.
”None Shall Pass” on kirju album. Aesop räägib nii oma muredest seoses pluuto väljajätmisega planeetide nimistust (”Bring Back Pluto”), piraatidest (”The Harbor Is Yours”) ning ühiskonna pahupoolest (”None Shall Pass”).
Põhiprobleem ongi see, et Aesop Rock on arvatavasti isegi enda jaoks liialt ’deep’. Mitmevärvilised kirjeldused, kiire flow ja kilomeetrite kaupa metafoore muudavad rajaga kaasas püsimise võimatuks. Vaatamata sellele, on see mida ta teeb, kuradi originaalne.
Pluss punkte annab albumile ka produtsendi Blockheadi märgatav areng. Albumi tiitelloo sündibiit on üks kaasahaaravamaid muusikatükke aastast 2007 ning ülejäänu ei jää väga palju maha (”Five Fingers” näiteks, aamen vend). ”None Shall Pass” ainult kinnitab, et Aesop Rock & Blockhead teevad head koostööd ning Aesopil pole vähemalt praegu oma produtsendist kaugemale vaadata.

Hip-hop for indie kids, who don’t listen to hip-hop. 9.




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements