Author Archive for karl

30
jaan.
09

Converge – Jane Doe

albumArt

albumArt

Converge on mingisugune seletamatu üllitis hardcore pungi ja metali vahel. Nende parim teos on 13-looline kisamisooper, Jane Doe.

Albumi esimesed kaks lugu on geniaalselt kokku seotud märkamatuks tervikuks. Concubine kisab, lõugab, raiub ning kergitab tilli. Fault and Fracture võtab tempo veidi maha, kuid lõpeb täiesti kaootilise trummimisega, kus loogikat nagu poleks, aga samas on ka.

Homewrecker on Jane Doe pealt arvatavasti kõige catchym lugu. Lihtsad akordid, parajas rütmis trumm ning lüürika… noh, lüürikast aru ei saa. Muidugi võib osta originaali ning saada kaasa booklet, aga seal on lüürika umbes sama hästi välja loetav, kui laulust kuuldav. Kõik muidugi disaini mõttes – bänd peab jätma ju endast ülimalt badass mulje!

Phoenix In Flight on arvatavasti kõige unisem lugu, aga mainin seda puhtalt selle pärast, et järgnev Phoenix in Flames pakub vähem kui minutiks täielikku eargasmi. Lihtsalt enneolematu.

Thaw jookseb tasa tasa ning kulmineerub dramaatilise “Today I thaw”‘ga, mis saadab igale mõtetes eksinud poisikesele judinad mööda selga. Muidugi ei räägi ma enda kogemustest.

Albumi nimilugu on 11 minutit pikk ning aeglane, ent ometi üks parimaid. Kuulake seda interlude või misiganes asja ja ärge vaielge. Kui ma poleks nii laisk, siis ma häälestaks oma kitarri drop C-sse puhtalt Jane Doe mängimiseks. Aga ärge teie olge laisad, tõmmake see album netiavarustest alla!

Advertisements
27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.

11
dets.
08

Pink Floyd – Wish You Were Here

Pink Floyd on üks ülimalt huvitav bänd. Mind paelub nende juures eelkõige see, et nad teevad nii head muusikat, aga mina kuulan ikka ainult seda kuramuse viielaululist trippi.

Jep, viis laulu, aga peaaegu kolmveerand tundi pikk. Algab piiiiikaaa introga, Shine on You Crazy Diamond, Pts 1-5. Progressive rock on parimas vormis. Või vähemalt minu arvates, aga see ei mängi suurt rolli, sest tegelikult ma ei tea progerockist sittagi.

Lugu kestab pikalt ning vaikselt hakkab sealt selginema ka mingisugune arusaadav meloodia. Ülejäänu hindamiseks tuleb lihtsalt selili voodis lamada ja lakke vahtida.

Welcome to the Machine nagu eriti ei sümpatiseeri. Seitse minutit sünti ja Pink Floydi, mis seal muud.

Have a Cigar on tšill. Tekitab tahtmise umbses raamatutega täidetud toas sigaretti suitsetada ning krabisevaid vinüüle kuulata.

The band is just fantastic,
that is really what I think.
Oh by the way, which one’s Pink?

Wish You Were Here on see lugu, mida iga tubli kitarriõpilane oskama peaks. Algus on peaaegu täiuslik. Eriti see rögiselt köhatav mehehääl, millele järgneb kõrvapaitav soolo. Ülejäänud laul koosneb lihtsatest akordidest ning sobib hästi tüdrukute sebimiseks. Isegi siis, kui sa ei oska laulda.

Shine On You Crazy Diamond, Pts 6-9. Kõlab esimese viie osaga võrreldes minu jaoks kuidagi ebamaisemana, vähemalt alguses. Aga ta korjab jõulisuse hästi üles ning sobib suurepäreselt seda tripialbumit lõpetama. Kuulake!

30
nov.
08

Modest Mouse – This is a Long Drive for Someone with Nothing to Think About

[lols]
Modest Mouse on hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea indiebänd võib muutuda kommertslikuks jamaks, mida MTV igapäevaselt trenditeadlikele neiudele ja noormeestele müüa üritab.

Aga iga tark ja tubli indiepoiss teab, et bändi loomingu headus on pöördvõrdeline selle väljastamisaastaga. Ehk siis mida vanem kraam, seda parem kraam. Modest Mouse kinnitab selle üleüldiselt snoobiliku reegli paikapidavust. Kuna albumil on 16 lugu ning nad kõiki ei pea kindlasti mainima, räägin tähtsamatest. Samuti lisan lingid juurde oma kahele suurele lemmikule ja käsin teil kõigil neid kuulata.

This is a Long Drive… algab maailma parima alguslooga. Tõsiselt ka. Dramamine pole mingi teab-mis keeruline lugu, aga sellel on südant. Esimesed kaksteist nooti reedavad juba ära, et tegu on tipptasemel looga igale tujule ja igale olukorrale.

Custom Concern on rahulik lugu. Meenutab laiska pühapäeva. She Ionizes & Atomizes on üks ülimalt abstraktne. Meeldiva trummitööga. Tundra/Desert ei ütle oma algusega ööd ega mütsi. Aga pärast minutit läheb asi huvitavaks.

Siis minu teine suur-suur lemmik Long Drive’i pealt: Talking Shit About a Pretty Sunset. Algab nagu kurb lugu ikka, kuid poole peal vahetub teema drastiliselt ning see ajab mulle siiamaani judinad peale. Teine pool laulust on tunduvalt rõõmsam ja instrumentaalsem. Kohe järgneb ka Make Everyone Happy/Mechanical Birds, mis särab oma ilusate harmoonikate ja sarnaste viperdustega.

Ma ei hakka numbrilist hinnangut andma. Kuulake ise. Soovitatavalt bussis kuskile kaugemasse Eesti nurka sõitmise ajal.

Khm.

23
nov.
08

Orchid – Dance Tonight! Revolution Tomorrow!

Kui ma peaks nimetama ühe skriimobändi, kellest kunagi ei väsi, siis on selleks kahtlemata Orchid. Bänd tegutses aastatel 1998-2002, lasi välja mitu haruldast splitti, mõned albumid ning muidugi läks peatselt ka laiali. Minu jaoks parim on Dance Tonight! Revolution Tomorrow! ning sellest kirjutan ka lähemalt.

Kokkuvõtvalt on tegu 15 minutit ja 35 sekundit kestva meloodilise kaosega.  Kõik laulud pole küll märkimist väärt ning tunduvad kohati lihtsalt sissejuhatusena paremale, aga algusest lõpuni kuulates nad eriti ette ei jää.

Albumi esimene lugu on ka üks paremaid. Destination: Blood! algab lihtsa kitarrikäiguga, millele lisanduvad lihtsad trummid. Poole pealt läheb põrgu lahti ning kõik saab läbi enne, kui kuulaja üldse midagi märkab. Sellele järgnev To Praise Prosthesis on üks nendest vahepaladest, mis suurt midagi ei lisa. Lights Out’i bassine intro võib tunduda esialgu täiesti arusaamatu tempomuutusena, aga laul korjab aja jooksul paraja tempo üles. Anna Karina on nagu 14-sekundiline tikuvõileib.

I Am Nietzsche võtab tuurid üles ning alustab albumi tugevamat teist poolt. Lugege välja, misiganes sõnumit välja lugeda tahate, kokkuvõttes kõlab see ikka kõrvulukustava raiumisega. Aga see ongi ju hea, eks? Victory Is Ours – jälle keskpärane albumitäide. Aga siis tuleb Don’t Rat Out Your Friends.

See minutiline üllitis algab tasa, plahvatab kõiksugu instrumentide seguks ühtlase karjumisega ning lõppu ei suuda ma enam sõnadesse panna. Kuulake ise, äkki teie suudate. Sellele järgneb Black Hills, mis võiks ka olemata olla.

Ja ongi viimased kaks lugu käes. Show Delay At The Frankfurt School jaguneb kolmeks osaks. Intro, veel introt ning parim 20 sekundit, mida minu kõrv sellest žanrist kuulnud on. Algab albumi viimane ja kõige pikem lugu. Tõesti pikk, moodustades veerandtunnisest elamusest lausa kolmandiku (!). And The Cat Turned To Smoke. Ainuke, millel saab eristada minisugust salmi, refrääni, vahepala ning muud jama, mida kommertsbändid harrastavad.

Khm.




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements