Author Archive for

27
aug.
09

Pogo – Alice

Mõned võivad juba olla tuttavad selle looga, kuid postitan sellegi poolest. Nimelt on see lugu tehtud ~90% ulatuses puhtalt Alice in Wonderland animafilmi häältest ning komposeeritud selle juurde ka video.

Siin on ka pisut trippy‘m variant sellest videost, proovige järgi.

Alice @ yooouuutuuube.com

Advertisements
24
aug.
09

Luca – Speakeasy

Luca on dnb produtseerija Uus-Meremaalt ning on liitunud Samurai Music’uga.

Ma ei leidnud ta kodulehte üles (mida tõenäöoliselt polegi) ning mujal internetis tema kohta eriti informatsiooni ei leidu peale selle, et ta on teinud praeguse seisuga 5 lugu.

Sellegi poolest on ta loonud ühe väga maheda ja üpriski rahuliku loo nimega Speakeasy, mida tundsin, et peaks teiega jagama.

27
veebr.
09

Queens of the Stone Age

Queens of the Stone Age, tuntud kui ka QotSA on Kalifornia hard rock bänd, mis on tegutsenud tänaseks juba üle 12 aasta.  Üle aastate on olnud QotSAs ~34 liiget, sealhulgas Joshua Homme, kes on vokalist, kitarrist kui ka selle algne looja.  Alguses pandi bändi nimeks Gamma Ray, kuid mingi saksa power metal bänd oli neid ähvardanud kohtuga, kuna see oli võetud. Peale seda oli produtsent neile väitnud, et nad näevad välja nagu Queens of the Stone Age ja nimeks see võetigi. Kings of the Stone Age oleks olnud liiga macho.

The only element of the audience I want to get rid of is the shirtless, sweaty, maxi-mullet jock dudes. We want sex to bleed into the music. At our shows, we want to see half boys and half girls in a utopian world, dancing and drinking.

Queens of the Stone Age on praeguseks välja lasknud 5 plaati, kuunda informatsiooni pole veel avalikustatud. Kõik olemasolevad albumid on minu arust väga head:

Välja lastud Album
September 22, 1998 Queens of the Stone Age
June 6, 2000 Rated R
August 27, 2002 Songs for the Deaf
March 22, 2005 Lullabies to Paralyze
June 12, 2007 Era Vulgaris

Isegi, kui ma polnud esimese albumiga eriti tuttav, nüüd blogi tegemisel uuesti kuulates sain aru, et sellegi 11 träkki on väga catchy’d ja head. Siin kohal tooks välja loo You Would Know.

Rated R plaat on aga midagi sootuks erinevat ning isegi veel parem. Väga hästi tuleb välja see, mida iseloomustab QotSAt vägagi edukalt: sõnad. Need on tihti naljakad või iroonilised, vahel ka tõsisemad. Sellele albumile on tohutult juurde annud oma vokaalide kui ka basskitarrioskusega Nick Oliveri, kelle hääletoon on üsna muhe. Hea näide tema hääle võimsusest on Quick and to the Pointless. Väga erilise maigu annab albumile juurde Lightning Song, mida mul teile hetkel kuulata lasta ei ole.

Kolmas plaat, Songs for the Deaf on omakorda parem, kui Rated R. See on elavam ning sisaldab huvitavaid vahepalasid/hääli lugude vahel. On ka täiesti ehtne The Real Song for the Deaf, mis üllatavalt on isegi kuulatav. Sellel albumil on neilt minu jaoks ühed parimad lood:  You Think I Ain’t Worth a Dollar, But I Feel Like a Millionaire ja Go with the Flow. Viimane neist on videoga, mis näeb lihtsalt ülihea välja, kuid tänu autorikaitseseadustele ei saa ma korralikke videosid teiega jagada. Träkklistingus on ka teisi häid lugusid, näiteks nagu enamustele tuntud No One Knows.

Praeguseks eelviimane album, nimega Lullabies to Paralyze on koos viimase albumi Era Vulgarisega samal tasemel kolmanda plaadiga, kuna nad on lihtsalt kõik nii erinevad üksteiset.  Lullabies to Paralyze olen ma kõige rohkem kuulanud. Plaat algab vägagi võimsate lugudega näiteks nagu Medication, jõudes kõigile jälle tuntud hitini In My Head, millele järgneb minu üks lemmikutest Little Sister. Kusjuures, selle plaadi enamuste lugude tempo on pisut aeglasem, kui varasematel plaatidel, kuid ma ikkagi armastan seda sama palju, kui teisi, sest QotSA geniaalsus säilib. Üks aeglasematest lugudest on The Blood is Love mida ma olen korduvalt kuulanud selle sügavuse tõttu. Siin pole enam Nick Oliveri oma vokaali kuhugi kahjuks panustanud.

Viimane album, Era Vulgaris, erineb väga palju eelmistest. Üks tuntuim lugu on küll Sick, Sick, Sick, millel on suhteliselt jälk video,  kuid minu jaoks üks parimaid träkke plaadil peale 3’s & 7’s on I’m Designer, millel on ülihead sõnad:

My generation’s for sale
Beats a steady job.
How much have you got ?
My generation don’t trust no one
Its hard to blame
Not even ourselves
The thing that’s real for us is: Fortune and Fame
All the rest seems like work.
Its just like Diamonds
In shit

Läheks vist liiga pikaks, kui ma räägiks täpsemalt QotSAst. Pooled videotest jäid puudu ning enamus asendasin kontserdisalvestistega kuna youtube on peaaegu ainuke koht ning autorikaitseseadused ei luba mul neid teile jagada ega endalgi vaadata. Kui võimalus tekib, vaadake kindlalt ära Go with the Flow ja 3’s & 7’s video, mis on perfektselt tehtud. Kindlasti parima ülevaate asjast annab tegelikult ise kuulates kõiki nende plaate: see on väärt proovimist.

Artikli kirjutamiseks läks 2h 30min. Hehe.

9.4/10

22
jaan.
09

Seba & Krazy – Arsenic / Finola

Eelmise aasta teisel poolel tuli välja meie põhjanaabrist Seba ja minu jaoks tundmatu Krazy poolt Liquid / Jump Up plaat, mille vinüülil on 2 poolt, ühel Arsenic ja teisel Finola.

Esiteks ütlen, et mõlemad lood sellel plaadil on minu jaoks peaaegu perfektsed: rahulikud, meloodilised ning kaasatõmbavad. Olen lisaks muusikale ka suur kunstiarmastaja, seega märkasin ka sellel üht parimat plaadikujundust, mida ma eales näinud olen.

Arsenic (6:33) – Selle träki esimesed mõnikümmend sekundit võivad olla küll pisut tuimad ning ei ahvatle, kuid bassline’i pealetulekul hea süsteemiga on see lugu lihtsalt niiiiiiiii mahe ja suhteliselt catchy võrreldes Finolaga. Sobib suht ideaalselt ka mixidesse.

Finola (7:06) – Lugu algab vääääga meeldivalt. Kui ma kunagi eales peaksin ise midagi produtseerima, siis oleks see üpris sarnane. Pooleteise minuti möödudes tuleb taustaks veelgi meeldivaid elemente ehk siis meloodiline bass, kui ma nüüd seda õigesti nimetan.

Seega, see plaat on ideaalne nendele, kellele meeldib tšillida drum’n’bassi saatel.  Peace.

9.6/10

29
dets.
08

Aphex Twin

Aphex Twin, pärisnimega Richard David James teeb väga varieeruvat elektroonilist muusikat, näiteks nagu ambient, breakcore, idm ja drum’n’bass. Minule meeldib temalt ainult mõned lood, samas kui tal endal on oma loomingut juba nädalates mõõta…

Minu jaoks on tal tohutult palju prügi, mida võib olla üpris raske sorteerida tervest tema diskograafiast, seega ma toon välja mõned tuntumad lood.

Üks kuulsamaid lugusid on Aphex Twinil (kunagi oli AFX) Windowlicker. See on esiteks väga funky meloodiaga, teiseks üpriski catchy vokaal ning kohati pisut seksistlikud hääled, mis lisab loole omapära. Kui vaadata selle loo videot, saab üsnagi hästi aru, et see mees ei ole tavalise mõttemaailmaga. Nii paljugi, mis meile tunduks vastik või imelik, viib tema sellised mõtted ellu ja neid on nii mõneski ta videos näha, kui ka muusikas endas.
Aphex Twin – Windowlicker

Teos, mis mind Aphex Twiniga juba mitmeid aastaid tagasi tuttavaks tegi, oli Come to Daddy, mis kuulub küll puhtalt dnb žanri, on siiski sellel suur omapära ning on mõjutanud selle looga ka pisut teisi artiste. Kusjuures,  Pappy mix sellest loost on pisut parem, mis annab talle jõudu juurde.
Aphex Twin – Come to Daddy

Ülejäänud lood temalt, mis mulle ka veel meeldivad, on rahulikumad, kui eelmised kaks.
Minu isiklik lemmik temalt on Nannou, mis näitab, kui hästi võib teha muusikat ainult väga minimalistlike elementidega nagu kraapimine, toksimine
jms. Hämmastav on ka see, et sellel pole absoluutselt bassi, mida peaaegu ta kõikidel teistel non-ambient lugudel eksisteerib. Video on ka sellel vastavalt maagiline.
Aphex Twin – Nannou

Päris kiire, kuid huvitavate efektidega ning vihma- ja tormihäältega lugu, mis on mulle meeldima hakanud on: Aphex Twin – On. Ise ma eelistaks seda lugu küll pisut rahulikumana, aga eks üldmassile läheb peale biit seal taga.
Aphex Twin – On

Ainult kaheminutiline klaveripala (mis on minu jaoks peale Nannou ta parim lugu), on Aphex Twin – Avril 12th. Leidsin peale selle ka vähem tuntud loo nimega Kesson Daslef, mis on ka päris hea ja ma arvan, et ta võiks rohkem sellist muusikat teha. Lisaks sellele on Philip Glass Orchestrationi abil saanud originaalist pisut parem lugu, mille nimeks on Icct Hedral, mis on üsna sünge ja sobib ka siia hulka, kuid Philip Glass oleks võinud pasunad ära jätta.
Aphex Twin – Avril 14th
Aphex Twin – Kesson Daslef

Aphex Twin – Icct Hedral (Philip Glass Orchestration)

20
dets.
08

Break – Symmetry

See on esimesel detsembril, 2008, reliisitud plaat ühe minu lemmikuima dnb artisti poolt, mis sisaldab endas 18 lugu. Enamus neist on suhteliselt rahulikud ja mõned on isegi päris ambient žanrisse ennast sisse sulandanud, mis ei ole sugugi ebameeldiv. Seekord ma päris igat lugu detailselt läbi ei uuri, aga teen lühikokkuvõtte, mida tasuks kindlasti kuulata ja mida võib kõrvale jätta.

Album algab väga heade lugudega, esimeseks neist on Last Chance (feat. Kyo), millel on väga ilusad vokaalid ja on minu arvates parim lugu sellelt plaadilt.
Teiseks looks on Hooked Up, mis on ka väga hea ning ei tohiks nimetamast jätta.
Enne neljandat lugu on ambient träkk nimega In Between, mis on üsnagi mõnus, kuid ainult minutike pikk.
Reach Out on päris rahulik ja taustaks hea.
Peale seda on lugu nimega Too Hot To Hold (feat. SP), mis peaks olema üsnagi tavaline hip-hop lugu (parandage mind, kui eksin selles) ja selles pole midagi erilist. Ma ei tea üldse, miks see sellel plaadil on.
Kuuendaks looks on minu teisel kohal lemmik sellelt plaadilt ja mida tuleks kindlasti kuulata, Light Speed. Väga rahulik ja huvitavate elementidega.
Seitsmes träkk on meeldiva dark elemendiga, samas bassline on väga mõnus. Symmetrics.
Sellest järgmine lugu Recovery on palju aeglasema tempoga. Sellele tuleb otsa lugu In My Mind (feat. Kyo), millel on kitarri vägagi osavalt ära kasutatud ja ka tasuks proovida.
Viimaseks looks, mida ma kirjeldaks, on Is This What You Want? – sellel on väga super bassline, mille tõttu on see üks albumi meeldivamaid träkke.

Ülejäänud träkid plaadil olid ka üsna head, kuid ma ei leidnud neist midagi erilist, mida oleks võinud välja tuua.
8.3/10

13
dets.
08

London Elektricity – Billion Dollar Gravy

Eks ma siis üritan siin metalheadide ja indiefännide vahel ellu jääda ja oma püüdlusega pisut teistsugust muusikat siia tuua.
Billion Dollar Gravy on  drum & bass album London Elektricity poolt ning valmis aastal 2003, alažanriks liquid funk. Valisin välja just selle albumi, et tutvust teha London Elektricityga, mis toodab üpriski meloodilisi ja harmoonilisi lugusid, selle loo lugudele lisaks veel  näiteks The Strangest Secret In The World ja Just One Second. Ülesehituselt on album päris muhe, kuid midagi erilist siiski ei ole. Album koosneb 11-st järgnevast loost:

  1. Billion Dollar Gravy (6:23) – üks albumi parimatest lugudest, kohati tühi, aga chill
  2. Different Drum (7:22) – lugu, mida kasutatakse väga palju erinevates mixides selle vokaalide tõttu, kuid ilma seda täiendava loota ei pruugi see just kõige parem olla
  3. Fast Soul Music (6:23) – väga meeldiv algus, hea flow, naisvokaalid sobivad sellele ideaalselt, eksisteerib ka ksülofon, mis annab sellele hea efekti, kindlasti tasuks kuulata
  4. To Be Me (6:19) – rahuliku elemendiga, pisut igav, kuid siiski üsna huvitav, sest sellel on üpriski kaasahaarav rütm taustal
  5. The Great Drum & Bass Swindle (7:08) – algab üsnagi elavalt võrreldes eelmisega, huvitavad vokaalid jällegi, kuid need eriti ei varieeru
  6. Cum Dancing (6:41) –  mulle meenutab see lugu Aphex Twin’i Donkey Rhubarb’i, kuid mitte midagi erilist ja liiga techno
  7. Main Ingredient (4:35) – üldiselt päris chill, aga vokaalid ei meeldi mulle
  8. Harlesden (5:44) – vokaalid on naeruväärselt mõttetud, lugu on pisut jazz’ilik
  9. My Dreams (7:24) – suhteliselt igav
  10. Born to Synthesise (6:42) – ja veelgi igavam, kui eelmine
  11. Syncopated City (6:28) – väga chill, kuid pole mulle

Seega neli esimest lugu olid vägagi kuulatavad, kuid teine albumi pool läks üsnagi jazziks kätte ja seda ma ei oleks tahtnud leida sellelt plaadilt, isegi kui mulle üldiselt selline stiil peale läheb.
6.8/10




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements