Author Archive for Eric Kammiste

02
nov.
09

Of what’s to come

Halloo, armsad sõbrad!

Olen olnud täiega AWOL viimased kuud, internetiavarused on kaugeks jäänud. Igal juhul – ma pole lõpetanud! Järgmise paari-kolme nädala jooksul kavatsen tuua teieni järgmised arvustused:

Weezer – Raditude
Architects – Hollow Crown
Killswitch Engage – Killswitch Engage
Sybreed – The Pulse of Awakening

+ üks reeli speshul artikle!

Tschüssi!

Advertisements
04
märts
09

Kings of Leon – Only By the Night (2008)

(RCA)

Kuningad defineerivad alternatiivrokki

Sex on Fire. Ma pakun, et sa tead seda lugu. Kõik su sõbrad samuti. Muidugi. Ema-ning isasõbralik punt on väga suure tõenäosusega oma uue albumiga teinud silmad ette nii mõnelegi rokisaurusele (las raadioedetabelid räägivad enda eest). 2008. aasta oli viljakas, uued plaadid lõid letti AC/DC, Guns N’ Roses, Coldplay ning The Killers. Olenemata müüginumbritest, ei kudenud ükski neist sellist hitti nagu Kings of Leon Sex on Fire‘ga suutis. Esimesel kuulamisel tundus plaat midagi sellist, mis võiks tulla U2 sulest (vihjan just eelkõige loole Crawl). Teistkordsel kuulamisel olin ma juba selles väites veendunud. Ometi ei teki juurde teatud odavat plagiaadimaitset, mis on kindlasti plusspunkt vaid Kings of Leonile.

Ostsin plaadi endale Stockholmi reisilt mõni aeg tagasi. Minu suureks üllatuseks ei võtnud suurt aega süveneda sellesse albumisse ning esimesed 6 kuulamiskorda olid väga meeldivad. Pole vaja ilmselt pikka seletust, miks, kuid paljudel minu vähem muusikahuvilistematel sõpradel on iPodides terve album (või vähemalt paar-kolm kuulsamat pala), mistõttu valmistab heameelt altrocki-lemmiklaste edukas käekäik ka mainstream ringkondades.

Pikemal süvenemisel, küll, muudab plaadi üldpildi ehk imalaks kaunite meloodiate ning isiklike sõnumitega küllastatud vokaal. Okei, ma suudan sellest mööda vaadata antud juhul, kuid erinevalt eelkäijatest on Only By the Night siiski ümbersõit tegelikust potentsiaalist. Rääkides meeldejäävatest radadest plaadil, siis soovitan üle kuulata lood Notion, Manhattan, 17 ning ka mõningast populaarsust kogunud plaadi esiklugu (ning õigustatult nii) Closer. Kurat, kuula siis juba terve plaat läbi.

Kahtlemata on Only By the Night isiklik plaat. Vokalist Caleb Followill väljendab end selgelt, lauldes ehk südamedaamile või lihtsalt… seksist? Sellegipoolest pole ehk tema kime hääl nö minu tass teed, vaid meenutab rohkem ärajoonud Nashville’i kantrirokkarit. Naised saunas arvavad küll, et seksikas, kuid ma jään eelneva juurde.

Väärt kraam.

8/10.

1. Closer
2. Crawl
3. Sex on Fire
4. Use Somebody
5. Manhattan
6. Revelry
7. 17
8. Notion
9. I Want You
10. Be Somebody
11. Cold Desert

———————————————–

Sex on Fire:


Use Somebody:


27
veebr.
09

SikTh

Võtsin südameasjaks kirjutada ning avaldada postuumset respekti selle nüüdseks tegevuse lõpetanud ansambli vastu. Unustuse hõlma vajunud Inglise progresiiv-eksperimentaalmetallistid tegutsesid aastatel 2001-2008. Esimene reliis anti välja aastal 2002, milleks oli 3-rajaline EP Let the Transmitting Begin, teine EP-gi veel samal aastal How May I Help You?, mille nimiloo animeeritud muusikavideo saavutas edu MTV UK edetabelites, tõustes sealmail esikohale. Pidevas rotatsioonis oli laul ka muide MTV Asia playlistis. Gut Records lasi aastal 2003 välja bändi esikplaadi The Trees Are Dead and Dried Out & Wait For Something Wild. Plaat saavutas suurt edu, müües korralikke numbreid Ameerikas kui ka brittide seas. Plaadi jaoks tuuritati ka Killswitch Engage’i soojendusena Jaapanis ning astuti üles Download & Fuji Rock festivalidel. Album sisaldas ehk SikThi avalikkusele kõige tuntumat lugu Peep Show, mille videot saab näha siin. 2006. aastal nägi ilmavalgust teine kauamängiv Death of a Dead Day, oomenliku väljalaskekuupäevaga 06.06.06. Plaadilt leiab lood Bland Street Bloom, Part of the Friction ning Sanguine Seas of Bigotry, mis tabelitesse ei jõudnud, kuid suutsid saavutada cult-like staatuse lojaalsete fännide seas.

2007. aastal otsustasid bändist lahkuda mõlemad vokalistid, Mikee Goodman ning Justin Hill, põhjusteks kõrvalprojektid ning produtsenditööd. Et ei suudetud leida sobivaid asendusi ning kõigil härrastel olid käsil kõrvalprojektid , leiti parimaks viisiks lõpetada üleüldine tegevus. Kahju küll.

SikTh:
Mikee Goodman – vokaalid
Justin Hill – vokaalid
Dan “Loord” Foord – löökriistad
Dan Weller – kitarrid
Graham “Pin” Pinney – kitarrid
James Leach – basskitarr

Bland Street Bloom

26
veebr.
09

Lamb of God – Wrath (2009)

(Sony/BMG Music)

Vihased Richmondi kutid teevad seda, mida oskavad – viiendat korda.

Lamb of God on kahtlemata nooremapoolse ning modernsema raskemuusikasõbra Slayer. Raske, kiire, vihane ning peavoolu mööda suplev. Oma esimese albumiga, New American Gospel (2000), kinnitasid härrad kanda metalmaastikul. Nende järjekorras 4. album, Sacrament (2006), kandideeris Grammyle parima metalesituse eest (kes nende eest selle napsas, jätan teile välja uurida). Kindel see, et Lamb of God on saanud nautida edu vilju ning raskemuusika lipulaevastiku eesotsas nad tüürivad siiamaani. Ootuses suutsin kujutada ette vaid üht küsimärki selle kauamängiva ümber tiirlevat – kas suudab see kvintett maksimaalselt ponnistada välja enda viljadest kõik mahlad ning toimetada kuulaja kätesse üks tervik, nagu seda oli Sacrament või Ashes of the Wake?

Wrath, järjekorras viies LP, on oma kõlalt toorem, kohati agressiivsem ning tehnilisem, kui seda on olnud kõik varasemad üllitised. Oma kinnise rusikaga üritab LoG lüüa ikka samasse kohta – näkku. See album räägib läbi enda ikka sellest samast ängistusest, vihast ning pissed-off-at-the-world suhtumisest, mida mööda on tampinud mehed esimesest plaadist saadik. Wrath on jumalatallede siiani kahtlemata kõige universaalsem ning sügavaim album. Lüürikat sirvides pole muutunud frontman Randy Blythe’i irooniliselt kritiseeriv alatoon, kuigi sel korral on ta võtnud rohkem isikliku lähenemise kui Sacramentil. Pean mainima, et see album on suures osas trummar Chris Adleri töö, kelle ülesandeks on jällegi juhtida rongi, nimega Lamb of God.

Wrathi ajaks toodi pardale produtsent Josh Wilbur, kes on laenanud oma kõrva veel Atreyule, Hatebreedile ning Fuelile, ning viidi sisse tuntavad muudatused. Plaadi introlugu, instrumentaal The Passing, triivib Lamb of Godi soundist nii kaugele kui võimalik, arenedes akustilisest kitarrist välja masterofpuppetslike kitarriharmooniateni. Dünaamikaga on julgemalt eksperimenteeritud, mistõttu leiab plaadilt veel mitmeidki üllatusi. Loomulikult pole Lamb of God jätnud kõike juhuse ning katseeksitusmeetodi hoolde (olgugi, et see siin plaadil nii mitmelgi puhul õnnestub). Just seetõttu pole nad unustanud oma heavy-hitteri valemit. Just sellised lood on Set to Fail (plaadi esiksingel), Black Labelile saluteeriv Everything to Nothing ning vaieldamatult jalga tatsuma panev Contractor. Grace on kitarristide Mark Mortoni ning Willy Adleri tähetund haakuvate riffide ning soolodega ja 7-minutiline plaadi lõpplugu Reclamation võtab kantrivõtmes enda alla piltlikult öeldes kogu sita, sülje, higi ja pisarad.

Pinnuks silmas on aga mõningane fillerite rohkus plaadi peal, mis takistab plaati kuulamast kui terviklikku meistriteost. Võib-olla on riffid ära kulunud?

7/10

1. The Passing
2. In Your Words
3. Set To Fail
4. Contractor
5. Fake Messiah
6. Grace
7. Broken Hands
8. Dead Seeds
9. Everything To Nothing
10. Choke Sermon
11. Reclamation

————————————-

Set to Fail:




populaarsus.

  • 48 216 musi me blogile.
Advertisements