Author Archive for

01
nov.
10

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck [2010]


Miksteibile sarnanev koostöö räppari Skyzoo ja biidimeistri Illmind-i vahel on 42-minutiline rännak uuekooli biitide ja tänavaräpi lainetel. Näiteks kümnendal palal, The Now Or Never, tsiteerib Styles P praeguseks umbes 15 aasta tagust Mobb Deep-i: “ghost (Styles P) on it, sticking up the stick up kids…” Illmind-i ebakorrapäraste trummirütmide, elektrikitarririffide ja autosignaalist bassiliiniks venitatud heli peale.

Esimese maitse Skyzoo loomingust sain mina 2006. aastal ilmunud debüütalbumiga Cloud 9: The 3 Day High, mille produtseeris täielikult tollane Little Brotheri liige 9Th Wonder. Parim pala nende meeste koostööst, Way to go, pälvis ka muusikavideo:

Illmind või !llmind jõudis minu kõrvaklappidesse aasta hiljem, läbi 2005. aastal ilmunud debüüdi The Art of OneMind, mille ta tegi koos Strange Fruit Project-i räppariga Symbolic One. Pala koos The Procussions-iga:

Skyzoo ja Illmind-i koostöö tuli mõneti üllatusena, kuna neil on erinevad taustad (üks elutseb New Yorgis, teine New Jersey-s). Samas on mõlemad sellised artistid, kes järjepidevalt vahetavad koostööpartnereid ja katsetavad uusi saunde. 5. oktoobril ilmunud albumi Live from the Tape Deck teine pala, Frisbees sai muusikavideo:

Albumi tipuks on Chicago räppari Rhymefest-iga koos tehtud Understanding Riley, mis sämpeldab heliampsu anime sarja Boondocks kolmanda hooaja osast The Fundraiser. Kui Friesbees-il kõlab Skyzoo flõu sarnaselt Detroiti räppari Finale oma, siis just Rhymesfestiga kahasse tehtud loos kõlab Skysoo nagu Skyzoo (vanemas loomingus). Rhymefest-i klaveriklimberdamist saatvad tänavariimid vajavad siin tsiteerimist:
On the block still,
fuck how Barrack feel,
got the old lady set up,
plus the cop kill…
Thug motivation, drive-by shooting,
this is my gang bang drive-by music,
If you gon’ get shot, why try to do it?
If you can’t do time, why live through it?

Kokkuvõttes on Skyzoo ja Illmind teinud miksteibilaadse koostööalbumi, mis on justkui ettevalmistus mõlema artisti peatselt ilmuvatele sooloalbumitele. Skyzoo plaanib järgmisel aastal (2011) ilmutada teise stuudioalbumi, A Dream Deferred. Illmind-il on veel käesoleva (2010) aasta sees kavas välja lasta terve albumi jagu materjali pealkirjaga Behind The Curtain.
Live From The Tape Deck-il ilmneb mõlema viljaka artisti sünergia: Illmind laotab 42-le minutile omanäolised biidid, millele Skyzoo koos tuntud Duck Down Recordsi artistidega (Heltah Skeltah, Buckshot) ja ka uute mängijatega (Duck Down Records-iga äsja liitunud Torae, lisaks mõned miksteibi-kangelased nagu Styles P ja Termanology). Selline väljaanne, mille tõeline väärtus selgub mõne aasta jooksul.

Advertisements
01
nov.
10

Kno – Death Is Silent

Kno (of CunninLynguists) – Death Is Silent [2010]


Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht http://www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”).

toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik http://www.urbandictionary.com ütleb:
“[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60’s to the early 80’s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:

Kno räpib:
I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.

Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks:
cumulus – rünkpilv
progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist:
She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.

SputnikMusic-u arvustus:
Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.

27
jaan.
10

Solipsisti hümn aastal 2010

Eessõna

Enam kui kolm aastat tagasi avaldatud albumil on mitmeid häid lugusi, mille härra Lif on mõne kaasräppariga kahasse teinud. Selle albumi peal on nii palju erinevaid hääli, et pea läheb sassi. Näiteks on sellel kogumikul IDM produtsent Push Button Objects koos elektro akustilise A-Trak’i, ühendriikide idaranniku Mr. Lif’i ja ühendriikide läänerannikult Del Tha Funkee Homosapien’iga. Lisaks kõikidele värvikatele nimedele teeb Mr. Lif koos sama ranniku härra Insight-iga koos loo Universal, mis kingib kuulajale taolisi abstraktseid mõtteid, millega on võimalik terve universum seisma panna ja saab albumi Sleepyheads II (Classic Combos) esimeseks palaks. Kõikide nende haruldaste helipärlitega kuulaja kõrvu rööviv album sisaldab ka lugu, millesse käesoleva kirjatüki autor armunud on. Kas või sel põhjusel, et sõnad on seatud selle klaveriklimberduskõlalise tausta peale sellise osavusega, et toovad kuulajale selguse. Mõni nimetab seda kvaliteediks. Kirjatüki autor nimetab seda heaks. Selgesõnalise härra Raw Produce-ga kahasse tehtud lugu I Am Myself kannab kapten ilmse välja mõeldud pealkirja, aga sisaldab tõtt, mille väljamõtlemine on võtnud tuhandeid aastaid ja taas inimeste teadvusesse jõudnud pärast valgustusaega, mis päästis kristliku dogmaatika käest. Olgugi, et kristlik dogmaatika on taas võimust võtmas samas impeeriumis, millest Mr. Lif pärineb, valgustab Raw Produce koos Mr. Lif-iga ikka veel. Selle valguse levimiseks, erinevatelt pindadelt põrkumiseks ja Teiegi mõtteisse jõudmaks tutvustan Teile seda lugu MP3 faili, ise ümber kirjutatud laulusõnade ja ühe lisaga.

Laulusõnad

[Raw Produce]
I see heads try’na be cool, thinking cool heads prevail
acting like the world is stage and there are tickets to sell.
There’s no suprises when the Krogan rises,
cuz everyone denies is that life is comprised of decisions and compromises
so I just try to speak clearly so you can understand,
put words together like conjunctions,
my only assumption is that I’ve got time to live life, see
and if I’m right when I’m finished, I’ll be the only one like me.
I never follow trends to get ins, I want the means,
I know what friends are, I’m not surrounded by fiends.
Can you feel this realness?
I’m not your typical tryna-be-down hanging around,
the orbit i travel in is elliptical.
I only take direction if i need direction,
I make selections go uplifted and wronged if I need a correction.
When i strive to perfection, It’s not for anyone else.
Never settle with being self-ish, I am myself.

[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]

[Mr. Lif]
It’s difficult as an individual to be an individual,
people with opposite views will try to envy you,
make you think your morals are wrong
when you’ve been walking on the right path all along.
Everyone’s got an opinion
about what you create in your dominion.
Claiming that they understand your vision.
Some may be convincing,
you’ve got to measure people’s motive
It’s quite essential to know if
the advice is sincere and true
analyze their investment in you.
As artists, we’ve got a lot at stake,
public eyes stay ready to raid,
this is to round with dreams braid,
and your hopes
are other people’s jokes.
You must be omnipotent to cope,
this is why I keep a steady scope,
scrive to refine my art endlessly,
study life to be one with this chemistry,
for every me

[refrään]
I…
I am…
I am myself
no games to be played
no script to be with
no shame to be made.
[4x]

Pärast valgustusaega

Beliefs regarding intolerance of frustration are central to the theory of Rational Emotive Behaviour Therapy (REBT) and are hypothesised as playing an important role in procrastination. However, there is evidence that frustration intolerance may involve several dimensions. To investigate the relative contribution of these dimensions, a multidimensional measure of frustration intolerance beliefs was employed in a student sample (n = 86). The Frustration-Discomfort Scale included four sub-scales: discomfort intolerance, emotional intolerance, achievement frustration, and entitlement. Since REBT distinguishes frustration intolerance beliefs from those relating to self-worth, this was separately assessed using the Rosenberg Self-Esteem Scale. Results indicated that self-esteem, the discomfort intolerance and emotional intolerance sub-scales were correlated with the severity of procrastination. However, only discomfort intolerance and self-esteem remained unique predictors in a regression analysis. The emotional intolerance and achievement frustration sub-scales were correlated with lower procrastination frequency. The research supported the validity of the Frustration-Discomfort Scale and the usefulness of distinguishing self-esteem from frustration intolerance as well as between the dimensions of frustration intolerance.

Lingid

24
okt.
09

Palat nr. 15 – Öö Kuumuses

Palat nr. 15 on OkYm Riim ja Rüki – need tegelased, kes tänavusel Eesti Hip-Hop Festivalil astusid lavale hullusärkides ja panid terve festivali kaasa tatsuma kõvemini, kui ükski teine räppar või punt. Nad ei olnud peaesinejad, kuid nende esinemine jäi kõige enam pähe kinni. Neil on tõsised vanakooli biidid, millele lisanduvat räppi saab kirjeldada ainult sõnaga hardcore. Nad ei ole uued Kuuluud. Nad ei mõtiskle selle üle, kas nad on hullud. Selles pole mingit kahtlustki. Küll aga nad on midagi nii värsket Eesti Hip-Hop maastikul, et võrrelda saaks neid vaid legendaarse USA horrorcore pundiga Gravediggaz. Suvel avaldasid nad esimese singli, mis kannab nime Näljalinn. Ja peatselt on oodata albumit! Hoia silmad lahti, sest midagi nii head juhtub Eesti Hip-Hopis harva!

Tšeki Öö Kuumuses videot:

Palat nr 15 – Öö Kuumuses from Sigue Sigue Fabrique on Vimeo.

Piilu ka nende MySpace-i.

30
sept.
09

Third Person Stealth: See on maagia!

Third-Person Stealth-iga tunnen ennast tugevalt. Sel lool on rääkida rohkem, kui, võiks öelda, et mitmel inimesel. Peale selle, et Baje (pildil vasemal, häälda kui “beež”) räägib selles loos väga sügava jutustuse sellest, kuidas pimedas elamine tekitab surma ületava vaimustuse valgustuse ees, on selles loos palju asju, mida praegugi peale sadu kuulamisi, pole mina jõudnud veel hoomata. Kuid mis selles loos on veel erakordset, on see meeleolu, mis on saavutatud suvalise kesk-20-nda sajandi popploo tükkideks võtmisel ja kokku panemisel nii, et lõpptulemus kõlavab nagu vabast tahtest sündinud trummilöökide ja ümber lõkke tantsides karglevate inimeste energiliste kaasa-hõigete (heeeijaheei-heejahei-hiii) harmooniline kooskõla. Kui panna vastavas meeleolus või mürgitatud seltskond omavahel sõbralikke inimesi selle looga tantsupõrandale või kasvõi ümber põleva lõkke, sünniks maagia. Mitte maagia nagu keegi tõmbab kuskilt midagi välja nii, et sa ei oleks seda oodanud; vaid maagia nagu sa hakkad elust mõtlema paremini, kui sa seda oled teinud seni.
Avastasin selle loo enda jaoks vähem, kui 24 tundi tagasi ja nende viimaste tundide jooksul, mis see lugu on olnud minu ühiselamutuba täitmas, on see muutnud minu elu rohkem, kui praegu suudaksin kuidagi kirjeldadagi.
See lugu on tantsitav ja kuulatav samaaegaselt. See ON maagia.

Tõmba ja kuula. Kuula sügavalt. Sisse-välja rütmis. Aitab see, kui kaasa õõtsud ja lased liikumisel end kontrollida kuni ka jalad hakkavad liikuma ja sa ei ole enam Sina, vaid tantsiv elusnukk, kellele keegi DJ Snafu (pildil paremal pool) on pakkunud tööriista ja sina ise oled vaid keegi kauge olend, kes kasutab seda (enda) keha liikuma panemiseks.
Selle looga kujutle end aega, mil polnud vahet, kas tegu oli maagia või teadusega – tulemus oli üks: nõiajaht.

25
sept.
09

The KLF – Chill Out (1990)

Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.

Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.

1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up

21
juuli
09

Michita – Three (2009)

Michita on Sheolist (Jaapanist) pärit biidimeister, kelle stiililiigituseks on hip-hop, instrumental, jazz-hop, electronic ja chillout. Michita sarnased artistid on näiteks Nomak, Uyama Hiroto, DJ Okawari, Smooth J ja Himuki. Three pole Michita loomingust mitte kolmast album, vaid viies – tegu on seeriaga. Olemuselt on Michita nagu iga teine taoline biidimeister: Jaapani muusik, kes on loominguliseks tegevuseks valinud biitide meisterdamise. Et nad viljelevad muusikastiili, mis on neile jõudnud riigist, mille vastu nad on olnud sõjas, teevad nad seda muusikat omamoodi – segades sellesse ohtralt üht teist Ameerika põlist muusikastiili – jazz’i. Tihtipeale on sellised isehakanud produtsendid ennekõige muusikud, kuiet näpuga vinüülplaate näppiv DJ. Need biidid on rahulikud, ja kui nad on kiired, siis mitte väga agressiivsed. Mina ootan juba aega, kuna seda stiili hakatakse liigitama “japanese nu-jazz” stiili alla.
Michita kogumikel on üldiselt kvaliteet hea ning vahel rikastavad tema biite ja jaapani keelt kasutavad räpparid. Selle tõttu saab neid kogumikke ka räppmuusika hulka lugeda – tegu on ju kurikuulsa saareriigi räpparite koorekihiga.
Kritiseerida saab selle eest, et päris tihti on lood pikemad, kui nad võiksid. Sellest tingituna on kohati tunda, et instrumentaalid on väga ühekülgsed. Väga hea ei ole ka see, kui tervet lugu läbib üks ja sama monotoonne biit, mis torkab välja nagu diskomuusika ning tekitab mõtteid, et see muusika on väga elektrooniline. Ja samas elektroonilised nad väga ei ole, sest instrumentalisatsioon on tihti ainult orgaaniline.

Et tegu on lõõgastumismuusikaga, mitte millegiga, mis sunnib end väga kuulama, ning ingliskeelset lüürikat kõrva ei hakka, ei saaks see album väga head hinnet. Küll aga saab Michita kiituse, et ta on teinud midagi teistsugusemat, kui harilik liftimuusika. Annan 5/10

Kuulamiseks A Little While:




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.