Author Archive for

16
mai
09

Burn Still’i plaadiesitluskontsert TÄNA TARTUS!

Burn+Still+plaadi+presentatsioon+Tartus+tartu1

Klubi Plink Plonk

Kell 21.00

Pilet 50.-

Muidugi saab osta ka esitletavat plaati, mille hinnaks on 150.-

Last.fm

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/tbremains

19
apr.
09

Chelsea Grin

cg

Ühel päeval avastasin, et lastfm’i on loodud mingi vinge žanrite kirjelduse lisa, ning dxc alt sai siis uustulnukate alt “avastatud” selline bänd nagu Chelsea Grin. Ning jälle oleme sattunud peale nunnudele skene-välimusega poistele, kes üritavad luua midagi brutaalset deathcore žanris. Pean end kordama, ning ütlema, et selline välimus ei ole just eriti “brutaalne” ja turn on mulle muusikas, aga tähtis on siiski muusika.

Tundub, et bänd on väljutanud alustuseks ühe toreda omanimelise EP, mis koosneb viiest vingest maiuspalast. Olles kuulanud viimase aasta jooksul päris palju “uustulnukaid” on enamus suutnud siiski oma “brutaalsuse” püüdlused mu kõrvadest kaarega mööda urineerida ning kuulunud mu silmis mahakandmisele. Chelsea Grin aga suutis hellitada mu kõrvu juba esimesel kuulamisel. Muusikaliselt, olgem ausad – ei midagi uut, nagu ikka tänase päeva deathcorele omane. See millega see bänd mu silmad särama paneb, on just vokaal. Poisid tabasid täpselt minu maitsemeele pihta oma agressiivse ja brutaalse vokaaliga. Aimu, mida ma silmas pean, kuuleb kohe esimses loos, mis on ka nende kõige popim – Crewcabanger. Teiseks märkimisväärseks looks on Lifeless, mis on albumi lõpulooks.

1. Crewcabanger

2. Anathema Of The Sick

3. Cheyne-Strokes

4. Disgrace

5. Lifeless

Mulle meeldib kui bänd teeb seda mida rahvas ootab, kuigi see on kohati äärmiselt ebaoriginaalne. Selle muusikastiili austajatele oleks kohustuslik samm see bänd ära kuulata ning  jääda silma peal hoidma.

MySpace

12
märts
09

My Autumn klubis Rockstars 22.märts

myautumnplakat

Mitte just kõige uuem uudis, kuid meeldetuletus ühest loodetavasti mõnusast üritusest. 22. märtsil esinevad Tallinnas, klubis  Rockstars, vene deathcore “underground’i” üks suurimaid nimesid My Autumn, Eestist Burn Still, These Broken Remains ja Poetical Symbion.


Myspace’id:

My Autumn

Burn Still

These Broken Remains

Poetical Symbion


LastFm

11
märts
09

Pigfarm Dancemassacre vol.2 – TEHTUD!

Niisiis toimuski minu ja paljude teiste kauaoodatud üritus 6.märtsil klubis Tapper. Piletimüügiga venis natuke, aga ma küll ei märganud seal midagi negatiivset. Inimesed lasti siiski sisse ja mingit järjekorda polnud. Seega miinust selle eest ei saaks kuidagi anda. Esmapilgul, minule kui Tapperi-virgole, oli suureks üllatuseks ruum ja lava. Nagu –  “Vau, cool, siin on ruumi”. Istumiskohti jagus ning kõik mugevused olid olemas. Nagu öeldud, venis piletitemüük, seega hästi natuke ka kontserti algus. Aga ei midagi märkimisväärset.

Esimesena läks lavale üritust käima tõmbama meie oma poiste punt Burn Still. Nagu ikka, eestlastele omane, ei saa algul minema. Jäin enda isikliku lemmikbändi uusi laule rahus kuulama. Jah täpselt, uusi laule. BS’i live laulude nimekiri on tublisti uuenenud värske materjaliga. Tõsiselt hea oli. Kohe aru on saada, kuidas lugude kvaliteediga on vaeva nähtud, mitte ei ole põlveotsas poole päevaga harjutatud lood setti loobitud. Vennad on õigel teel, jään kauamängivat ootama, ja mitte vähe. Muidugi ei puudunud nüüdseks juba tuntumad Decaying Consumer ja  Sacrifice for Nothing. Viimasega võtsin ka käed taskust välja, asjad pihku ning tõstsin ühe jala veidi teisest kaugemale. Palun jätkake.
bs1

Peale umbes pooletunnist pausi alustas lavavallutamisega Soome hardcore scene hiiglane Worth the Pain. Mina, kui mitte-nii-väga-suur sellise hardcore muusika austaja võtsin koha kaugemale ning asusin seda show’d vaatama ja filmima. Pärast paari laulu läks selline moshpit tööle, et ise ka veel ei usu. Väga mõnus oli jälgida, sain loodetavasti ka mõned head kaadrid. Edukalt toimis circle pit ja rahvas põles. Rahus võime tõmmata linnukese ka teise esineja edukuse kasti.

Kolmandana taaskord kaasmaalased – These Broken Remains, keda ma pole pea aasta näinud. Poisid tulid letti uue ja üsna karmi materjaliga. Varasem, EP’l kuuldud metalcore on ära vajunud ning suure tüki bändi žanrikoogist on ampsanud deathcore. Mis on minu, kui veidi “jõhkrama” muusika austajale väga positiivne uudis. Noorsõdur Pent oli nagu ikka “omas elemendis” ja tegi töö ära. Kusjuures TBR’i see nö “breebree” on hellasweet. Lõpetuseks saime kuulda nende viimast purki mängitud lugu “Shut Down The Sun”, mis on ülimalt asjalik. Filmisin selle loo isiklikult linti ja loodan, et saadud materjal on rahuldav üleslaadimiseks. Selle bändiga ka kolmas linnuke puuris.

trb5

Kes nüüd arvab, et “äkki peaesineja rikkus kogu ürituse jooksu ära” võib kohe lage värvima hakata. Peaesineja – germaanimaa deathcore gigant War From A Harlots Mouth astub lavale. Rahvas nautis esimesest riffist alates, moshpit vorpis sõdureid, heli oli korras. Mida veel tahta? Peaesinejale kohaselt oli nende kava veidi pikem. Kui põhiset mängitud jättis bänd rahvaga hüvasti, ning kui friggin out-of-nowhere, samas pikkisilmi oodatud automaatrelva sämpel tuli (lauluks siis üks kurikuulsamaid If You Want To Blame Us For Something Wrong, Please Abuse This Song!”), oeh. Jeesus, on vaja sellest rääkida? Rahvas, vähemalt minu ümber, läks “suhteliselt” hulluks. Teiseks märkimisväärseks ja minu lemmiklooks oleva Uptown Girl, Uptown Girl, I Had A Crush On You, Oh Uptown Girl… ajal saime kõik huuled mikkri vastu panna ja sinna “romantiliselt sosistada” korduvalt Love…is my everlasting war! Vaatamata väidetatavale väiksele rahvahulgale tehti üle keskmise palju stagedive’e, enamasti härra Penti poolt, kuid oli ka teisi. Punktile pandi i ja tordile kirss. Linnuke kirja.

Kokkuvõtlikult saadi hakkama väga kõva üritusega, mille tühised miinused jäävad alla nendele suurele neljale eelmainitud plussile. Mina nautisin seda asja täiel rinnal ja veedaks iga öö Pigfarmis. Tõsiselt loodan, et selline üritus saab igaaastaseks traditsiooniks. Väärt ootamist. Suur kiitus korraldajatele. Hea koht, hea hind, imeline kontsert.

8/10

Vabandan, et ei leidnud kuskilt internetti lekkinud ürituse pilte, sealhulgas peaesineja omi. Neid väheseid, mis saadaval, saab näha siin.

06
märts
09

Meeldetuletus: Pigfarm Dancemassacre 2 TÄNA!

Tuletaks meelde, et juba täna õhtul klubis Tapper (Pärnu mnt. 158g) toimub selle talve/kevade(kui mitte aasta) suurim deathcore/hardcore üritus Pigfarm Dancemassacre vol.2.

Uksed 18:00

Pilet 250.-pigfarmdancemassacreiipigfarmplakat2

http://www.last.fm/event/849810

28
veebr.
09

Burn Still – Let the Skies Turn Black (2006)

oohkuiagepilt

Kas tõesti olen ma võtnud julguse kokku, et tõesti kirjutada Sellest bändist. Bändist, mille kontsertitelt ei taha ma kunagi puududa? Oh jaa, ma pean seda tegema.

Burn Still loodi 2006 aasta jaanuaris. Mina isiklikult saingi vist nende esimese loo käppade vahele sel aastal. Rate.ee vahendusel kusjuures, ma ei tea miks see levis seal postkastides nagu kulutuli. Aga nii oli. Lool oli nimeks Day of Darkness, millest nüüd on saanud, kuidas nüüd õige oleks öelda – Burn Stilli klassika. Kontsertitel me seda enam kahjuks ei kuule, kui ma ei eksi oli viimane kord 2008 aasta sügisel Tartus, millal nad lubasid, et see jääb selle loo viimaseks korraks. Aga olgu, tagasi ajalootundi. Bänd on saanud mitmel korral esineda ka välismaal, märkimisväärsemad juhtumid oleks vast Parkway Drive soojendamine Helsinkis ja Deadfest Rootsis. Mina nägin neid esimest korda 2007 aastal Hard Rock Laagris, avabändina. Sellel etteastel kõlanud DoD ’ist kuni Waking the Cadaveri kaverini, juurutas Burn Still end mu südamesse ning ajab oma vääte seal vaid pikemaks.img_1084-vi

2006 aastal anti välja esimene EP – Let the Skies Turn Black.  Mille ostmisest ei suutnud ma keelduda HRL’il. Kogumikul on viis laulu, mida saavad kõik edukalt kuulata või allalaadida last.fm’ist.

1. Black Wings
2. Day Of Darkness
3. My Sweet Destiny
4. Vengeance
5. Reflection

Albumi parimaks looks, olgem ausad, valivad enamus vist Day of Darkness’i. See lihtsalt on. Ükskõik kui kopp ees bändiliikmetel endil sellest. Aga eks lives peab andma ruumi uuele materjalile, ei saa vana rasva peal elada. Kuigi tulnud uusi laule nagu Sacrifice for Nothing või Decaying  Consumer, on siiski vana hea DoD jäänud lemmikuks. Loo ehitus on lihtsalt nii magus, ja see lõpp. Rebime kõik maha, kaasa arvatud käed ning meil on hands down, parim laul leitud. Kunagi väiksemana sai kuulatud ka Black Wingsi ikka mõnuga, just selle massiivsuse tõttu. Kui paljud lood ikka algavad põhimõtteliselt breakdowniga? Nendel lugudel on ka kahjuks miinus, nad võivad olla ülimalt maitsvad kodus kuulates, kuid kontsertil tantsimine on väikeste puhkepausidega. Õnneks, õnneks löövad kampa nüüd My Sweet Destiny ning Vengeance, mis balansseerivad albumi täiuslikult. Kiired trummid ja tempo – täiuslik.  EP lõpetatakse Vengeance lõpust algava outro’ga mil nimeks Reflection. See meloodia jääb lihtsalt kummitama tunde pärast seda kui plaadimängija on lõpetanud töötamise, see viis peegeldub ja kordub su peas lihtsalt edasi. Nad naelutasid selle.img_9999_37-vi

Tänu sellele albumile ning emotsioonidele, mida ma laivis selle esitamiselt saan, on BS olnud aastaid mu lemmikbänd Eestis ja ma kahtlen, et see lähiajal muutub.

Uute lugude näol, mida laivis ning myspaces kuulda võime, julgen ma öelda, et Burn Still on suutnud hoida endas värskust, selles närtsivas deathcore laines. Ma loodan tõsiselt, et LP tuleb nii hea kui me Sacrifice ja Consumeri näol ennustada võime. Proovige ainult mul Sludge City Pigfarmil mängimata jätta. Lihtsalt tehke seda, mida te teete, sest see tuleb teil nii kuradima hästi välja.

8.5/10

http://www.myspace.com/burnstill

09
veebr.
09

Bring Me The Horizon – Suicide Season (2008)

thbring_me_the_horizon_dark_versionMis bänd see siis ikkagi on?  Isiklikult olen nende loominguga tuttav juba aastast 2005, kui avastasin maailmat vallutava deathcore laine. Siiski jäi bänd mulle keskpäraseks nunnude emopoiste aktiks ja minu kõvakettalt nad kustusid koos Job For A Cowboy – Doom  EP’ga, ning selle viimase kustutamine oli tegelikult patt, järelemõeldes. Okei, tagasi BMTH juurde, nimelt pole mulle nende looming kunagi istunud, va lugu Rawwwrr!, mis jäi mulle millegipärast ainukesena kõvakettale alles.suicide_season

1.The Comedown
2.Chelsea Smile
3.It Was Written In Blood
4.Death Breath
5.Football Season Is Over
6.The Sadness Will Never End
7.Sleep With One Eye Open
8.Diamonds Aren’t Forever
9.No Need for Introductions, I’ve Read About Girls Like You on the Back of Toilet Doors
10.Suicide Season

220px-olisykes

Aitab nüüd ajalootunnist ning asume albumikallale. Suicide Season on bändi kolmas stuudioalbum, ning ma märgin kohe alustustseks ära, et parim.

Lõpuks on nad leidnud originaalse saundi, mis minu kõrvu jääks kummitama. Playlistis albumile juhuesitusega sattudes on kohe “OH SNAP see on BMTH!”, ma armastan kui ma tunnen bändi albumi saundi järgi esimestel sekunditel ära, isegi kui ma lugu ei tea.

Kuigi albumi lugude list on radade arvult üpris lühike, ei saa seda öelda laulude kestvuse kohta. Kõik lood on decent pikkusega ja üpris mõnusate tekstidega. Miks on tekst deathcores oluline? Tegelikult ei olegi, aga moment, kui bänd laseb välja lood, kus ma saan enamus sõnadest aru, lyrics kicks in. Nii tahaks vokalistile öelda, et ta nutma ei hakkaks. Sest just nii ta kõlab. Ausalt. Samas, ma ei leia, et see mind otseselt häiriks, pigem on see positiivne omapära.

Tegelikult, kui aus olla, oli mul sellest albumist paaril esimesel kuulamiskorral täiesti ükskõik ning jättis keskpärase mulje. Kuid see üks kord, kui ta mul playlistis Chelsea Smile peale shuffeldas, muutis kõik. See lugu lihtsalt paneb selle albumi märgi maha mu kõrvadesse. Jah, mul on saladus keeleotsal – see lugu on nii mõnusate riffide, sõnade ning vokaaliga, et seda peab lihtsalt armastama. “I see the vultures, they watch me bleed”. Chelsea Smile on albumi pärl, ning minu isiklik BMTH lemmiklaul.

Õnneks on teisi häid laule, lausa enamus tracklistist on tugevalt üle keskmise. Ma ei tea küll kuidas BMTH fanboyd Suicide Seasonisse suhtuvad, kuna vennad on muutnud päris palju enda stiili. Leidub nii ülimalt mõnusaid madalaid ja brutaalseid growle ning ülimalt raskeid riffe, kui ka clean vokaali ning üpris kaasakiskuvaid viise.

Ma küll tean, et bändi juures ei ole tähtis välimus, vaid muusika, aga minujaoks on selline scene-kid look ja nende fanbase turnoff. Ebaõiglane oleks selletõttu rangemalt nüüd hinnata. Suicide Season on album, mis tõstis seda bändi mu silmis üpris kõvasti ning julgen seda soovitada isegi neile, kellele ei meeldi deathcore. Unikaalne sound, mitmekesisus, üritus teha midagi värsket – õnnestus. Võit.

7.5/10

05
jaan.
09

Pigfarm Dancemassacre II

wfthm

Tulekul on teist aastat korraldatav eriti kõva deathcore/hardcore üritus Eesti mastaabis ning  mõtlesin et annan sellest ka blogilugejatele lähemalt teada.

Siinkohal tsiteeriks Taavi Liinaku (Burn Stilli kitarrist) üritusetutvustust:

Reedel, 6. märtsil, tuleb taas eelmisel aastal alguse saanud minifestival Pigfarm Dancemassacre. Selleaastane üritus toob Eestisse jällegi kaks huvitavat bändi välismaalt ja kaks kohalikku lemmikut. Toimumiskoht see kord aga paljukiidetud uus rokiklubi Tapper.
Peaesineja, War From A Harlots Mouth (Saksamaa), ei tohiks olla tundmatu nimi ühelegi karmi muusika austajale. Edukalt grindcore’i, death metali, hardcore’i ja jazzi elemente segav Berliini kooslus kuulub tuntud Lifeforce Records’i plaadifirma alla, kelle alt ilmus 2007. aastal nende esimene täispikk “Transmetropolitan”. Albumi edukus on neile kaasa toonud mitmeid tuure üle Euroopa ja ka esinemisi USAs selliste bändide nagu Dying Fetus, Skinless, A Life Once Lost, The Chariot ja teistega. Eestisse satuvad nad esmakordselt et uue albumi lindistamise vahepeal natuke auru välja lasta.
Teine võõramaa band, Worth The Pain, on Soome hardcore “skene” au ja uhkus. Tegutsenud alates 2001 aastast, on bänd oma sihikindla töö ja vihaste live showdega ennast tõestanud kui üks lootustandvamaid metalse hardcore esindajaid Skandinaavias. Nende esimene album “To The Bitter End” ilmus sel aastal Soome hardcore plaadifirma Full House Recordsi alt.
Kohalik toetus tuleb ka eelmise aasta minifestivalil esinenud These Broken Remainsilt , kes hiljuti just uue vinge demoloo “Shut Down The Sun” valmis sai. Poisid on korralikult aega prooviruumi seinte vahel veetnud ja esitlusele tuleb ka uuemat kui ka vana head tuntud materjali.
Samuti astub üles uut materjali esitlev Burn Still. Bänd töötab usinalt oma uue helikandja kallal ja esitlusele tuleb nii mõnigi uus pala.
Sooduspileti ostuõiguseks tuleks liituda Pigfarm Dancemassacre Orkuti kommuuniga, mille foorumis “Registreerumine” oma Ees- ja Perekonnanimi listi lisada.
Sooduspiletid 195.- Täispilet kohapealt 250.-

Pigfarm Dancemassacre’i Orkut
Üritus on vanusepiiranguta!

Last.fm

www.myspace.com/warfromaharlotsmouth

www.myspace.com/worththepain

www.myspace.com/burnstill

www.myspace.com/tbremains

14
dets.
08

Still Haunts Me – Remains of Decay

4616537

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis andis Still Haunts Me välja debüütplaadi, EP millel nimeks Remains of Decay. Helikandjal on viis lugu ning muusikastiiliks võiks panna metalcore/deathcore segu. Viimast vaid vokaalse poole pealt kohati. Üllatavalt kombel ei ole sellel albumil introt, mis on minu arvates positiivne, sest introd on igavad.

Esimeseks looks Sight For Direction mis algab toreda trummimänguga, kuid jääb kuni refräänini keskpäraseks. Viimane õnneks päästab selle loo, kidrariff on korduv, kuid meeldejääv ja refrään suht catchy. Järgneb üpris mõnna  breakdown natuke karmima vokaaliga, millega üsna pea ka lugu lõpeb.l_38d824df05504a8684b678628d1cc194

Nüüd aga albumi parim lugu – Decisive Moment. Kiire ja keevitav algus läheb  üsna pea läheb üle massiivseteks ja brutaalseks. Tohutult meenutab The Juliet Massacre’t. Väga mõnus. Seejärel metalcore element kicks in, ja jätkub kõik vanaviisi. Enne refrääni veel väike breakdown ja siis megahea  “…Where do we stand, At a crossroad leading to nowhere” Ülimalt kaasakiskuv, kui aus olla. See algus, see refrään ja ongi albumi parim lugu läbi. Nüüd saab vist kõik ainult allamäge minna.

Point Blank läheb lahti mingi kiunumisega, mis mulle üldse ei sobi. Nagu oleks pigsqueal aga nagu pole ka, nõrk. 0:30 bassi drop on ülimalt mega, tõsiselt kaif. Teise minuti keskpaigas saab vähe paremat vokaali tunda, kui seda oli alguses. Üldiselt siiski, SHM scream vokaal on igati korralik, mulle lihtsalt ei meeldi need “brutaalsuse” katsed, kuigi Decisive Momenti alguses on kõik väge vinge, ei teagi, miks see kõikide lugudega nii ei õnnestunud.

Mõnusalt algav Desert Of Empty Hearts, on EP neljandaks looks. Võib julgelt öelda et üks tugevamaid radu sellel teosel. Minuti teisel poolel algav sweet drumming ning hea vokaal teevad asja mõnusaks. Samas, 1:21..mis asi see on? Ma ei mõista. Käes on refrääni aeg! Mis on hea, väga hea.

Ja viimane Phrenetic on hea kuulata, aga ta pole meeldejääv.

Kaks head laulu viiest on EP kohta ikkagi hea tulemus. Kuid ikka kipun ma võrdlema neid teiste taoliste Eesti bändidega nagu TBR ja BS. Olgem ausad, elemente on neist mõlemast bändist tunda ka SHM loomingus. Võrdlusmomendil jääb kahjuks SHM alla, arenemisruumi on, ja seda vaid heas mõttes. SHM on lives siiski mulle meeldivam ja hingelähedasem. Kahju ka veidi, et Under Soil of Guilt’i albumil polnud, see oleks tugevad punktid ikkagi lisanud. Lisapunkte annab ka asjaolu, et bändil on oma sound. Kindlasti tasub ka ära märkida, et album-art on viis pluss! Mulle väga meeldib.

Album saab tugeva 5/10

01
dets.
08

Still Haunts Me plaadiesitluskontsert

Laupäeval toimus klubis Rockstars sellise bändi nagu Still Haunts Me debüütplaadi Remains of Decay esitluskontsert. Üles astusid veel ka Into Salvation ning Burn Still. Peale viimase nime kuulmist, oli päris kindel, et olin mineja. Ega ka Still Haunts Me halb pole. Kohale läksime varakult, tegime veel väikse piljardi Woodstockis, vahetasime riided, et oleks mugavam tantsupõrandal ning ostsime ära piletid. Pilet maksis 75.-, igaksjuhuks mainin ära, äkki kedagi huvitab. Ostsin EP ära ning sain ka autogrammid. Varsti arvatavasti ka kirjutan sellest albumist.
Esimene bänd, ehk siis Into Salvation, astus lavale veidi peale seitset vist. Lavaesine täitus nende fännidega ning ka ise jälgisin eemalt, mis muusikat nad siis teevad. Varem olin kuulanud paar korda nende mingit mp3’e. Esinemine oli igati tore, tõmbas rahvast natuke käima.  Jättis isiklikult veidi külmaks. Huvitav oli siiski kuulda, kuidas taas üks Eesti bänd pig squeale enda muusikas rakendada üritavad. Keskpärane.

img_9999_22-vi

Peale pooletunnist pausi hakkasid Burn Stilli poisid end lavale sättima. Seega ka mina lava ette ning juba esimese loo ajal panin jala tantsupõrandale ning püsisin seal kuni nende etteaste lõpuni. Midagi pole teha, Burn Still on Eesti deathcore tipp, hands down. Kolm esimest laulu olid mulle tundmatud, üks oli vist isegi BS’i uus laul. Igatahes peale vahepala tuli minujaoks õhtu tipplugu. Nimelt kaverdati Annotations of an Autopsy lugu Welcome to Sludge City. Laulu alguses kutsus Olev kõiki kes sõnu teavad laulu algust lavaette kaasa laulma. Ja nii kõlaski “SHE BLED FROM EVERY FUCKING HOLE” hordi suust mitmeid kordi järjest ning varsti järgnes ka Olevi brutaalne bree. Eepiline, see oli. Hetkel ma soovin tohutult, et keegi taibukas inimene, hea kaameraga, filmis seda laulu,  sest see oleks youtube’s “natuke”  vaatamisi saanud. Ülihea teostus.

img_9999_123-vi

Mäletan üleeelmisest suvest BS’i Waking the cadaveri laulu uusversiooni ja võin väita julgelt, et BS oskab kavereid teha ja seda väga hästi. Mängiti veel Burn Stilli kullafondi kuuluvat Sacrifice Fot Nothing’it, mille järgi tantsimine on üsna mõnus. Eelviimasel loona lauldi Still Haunts Me laulu Under Soil of Guilt kaverit. Oeh, eepiline, taaskord laul, mille ajal sai kaasa laulda, korduvalt – “Let iiiit beeee, ooopen your eyes…”. Haige, külmavärinad tulevad kõigele sellele mõeldes. Lisaloona tuli nende hetke värskeim purkilindistatud, kuid mitte-nii-väga-uus Decaying Consumer, mille ajal sai kasutada viimast võimalust selle bändi saatel, sel õhtul, tantsida. Kasutasime seda.

img_9999_73-vi
Kolmanda ja viimastena astusid lavale õhtu staarid – Still Haunts Me.
Lava ette kogunes tohutult inimesi, ma polnud siiani näinud ühelgi Eesti hardcore sisekontsertil sellist rahvamassi. Väike keldriruum oli tihedalt täidetud SHM fännidega ning selle muusika austajatega. Kohe alguses sai kuulda teist korda Under Soil of Guilt’i. Nende tund oli alanud.  Andsid nad pika, pea tunniajalise kontserti. Mille tipphetk oli minujaoks Burn Stilli Day of Darknessi kaver, mida viimased enam laivis ei mängi. Isegi BS’i poisid olid lavaees reivimas. Jällegi – hästi kaverdatud laul. Tuleb välja, et eestlased oskavad teiste laule mängida ja seda väga tasemel. Lauldi nii uusi kui vanu laule, kindlasti sai ära kuulda ka uue EP laulud. Tekkisid paar tehnilist tõrget, kuid need polnud kellegile häirivaks, õhtu läks edasi, nalja sai ning üsna pea keevitas taas hea muusika meie kõrvu.

img_9999_169-vi

Selliseid kontserte võiks rohkem olla, tõsiselt. See oli siiani parim nö hardcore kontsert Eestis minu jaoks ja seda ainult kodumaiste artistide eestvedamisel. Tõsiselt hea. Ruumi oleks võinud rohkem olla, ainuke miinus. Tahan veel.
9/10, Eepiline.

Pildid 1
Pildid 2
Suured tänud fotograafidele, kes seda imelist paradiisi jäädvustasid.

Bändid:

http://www.myspace.com/stillhauntsme

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/intosalvation




populaarsus.

  • 48 359 musi me blogile.