Archive for the 'artistid' Category

30
aug.
10

toro y moi

siin on natukene soojust külmade sügistuulte vahele

Advertisements
15
juuni
10

chiddy bang on kuuldavasti järgmine kid cudi kes on järgmine kanye…

opposite of adults on täiega lõbus lugu, aga selle headuse eest võlgnevad poisid muidugi natsa ka MGMT’le.

aa, ja nad sämplisid radioheadi ka. nämma!

a ja nende pisikene mixtape on täitsa tasuta saadaval:

http://blogs.myspace.com/index.cfm?fuseaction=blog.view&friendId=421300317&blogId=532444639

22
mai
10

Do you remember?

Täna öösel tuli kohutav Claire’s Birthay igatsus peale, aga et minu kodus pole ühtegi kollase karbiga kassetti, millele  ‘Future is now’ on kirjutatud, otsustasin seda veebist otsida. Leidsingi, selle sissekande kommentaaridest, kõik kolm albumit. Võrratu.

Ahjaa, ostame nüüd kindlasti Malcolm Lincolni albumi ja kohe varsti ostame Lenna albumi ja Marteni albumi ka!

16
mai
10

teine grungebänd maailmas?

minu jaoks on grunge kui žanr tähendanud alati nirvanat. kõik teised sama ajastu/saundiga bändid olen sujuvalt alternatiivroki või siis kurjema roki alla klassifitseerinud. täna komistasin sellise kollektiivi otsa, kelle võiks tõesti grungepoodiumile nirvana kõrvale asetada. japanese voyeurs

03
jaan.
10

edasi/tagasi/vaade/minevikku

Tulge selle postituse sisse ja näete, mida ägedat eelmisel aastal juhtus. Kui täpsem olla, puistan teile noppeid oma kirkaimaist kokkupuuteist välismaa muusikaga.

2008. aastal tegin tobeda edetabeli, aga pärast seda, kui ma möödunud aastal avastasin, et kõik hea muusika oli minu eest peitu pugenud ja otsustas alles aasta hiljem välja tulla, ma enam seda teed minna ei julge.

Aga mis me siin ikka keerutame, alustame parem algusest. Eelmine aasta algas 20. jaanuaril, mil kõikide kriitikute ja lihtsalt endast lugupidavate inimestel lemmikansambel väljastas oma maailma kõige poppmuusikasema albumi. Animal Collective ja nende Merriweather Post Pavilion kuulutati miljardite ajakirjade ja blogide ja teiste lahedate asjade poolt juba aasta esimesel päeval parimaks asjaks, mis inimkonnaga 2009. aastal juhtuda võib. Paljude inimeste jaoks see ehk vastaski tõele, aga mina olen nõme ja tahaksin neilt rohkem veidrust ja rohkem peitusemängu (või olen ma liiga laisk otsija?). Hoolimata minu kapriisitsemisest on siiski tegemist vaieldamatult hea albumiga, ja eriti hea on see nende inimeste jaoks, kel varasem kokkupuude AC’ga puudub. MPP kehastab endas täiuslikku väravat maailma kõige ägedama indibändi võlumaailma.

Nagu te juba teate, suutsin ma 2008. aasta muusikast palju häid asju tähelepanuta jätta. Üks neist õnnetutest(või õigemini mitte õnnetutest vaid minu õnnetukstegijatest(või õigemini mitte õnnetukstegijatest vaid minu õnnetuse põjustajatest)) oli Justin Vernon, kelle „bänd“ Bon Iver oli üleeelmise aasta vaieldamatult parim indi-uustulija. Animal Collective’iga samal päeval tuli lettidele tema EP, mis sisaldab eneses nelja lugu, mis debüütplaadilt välja jäid kuid kindlasti mitte vähem head on. Selle kauni EP nimi on Blood Bank.

Jaanuar oli väga lahke kuu, ta andis meile veel vähemalt ühe märkimisväärse albumi. See, mida mina silmas pean, on Red Hot Chili Peppersi (viimaste uudiste põhjal tuleb vist kahetsusega öelda, et endise) kitarristi John Frusciante’i sooloplaat. The Empyrean on Frusciante’i käekirjale iseloomulikult intiimne, temale iseloomulikult kutsub ta sind endaga teekonnale salapärasesse alternatiivmaailma, temale iseloomulikult on see album laotud geniaalsele kitarrimängule. Siiski ei saa ma ütlemata jääda, et sellel albumil on täiuslikkusest midagi puudu. Oma intiimsuses muutub Frusciante liiga enesekeskseks, pole saladus, et ta teeb muusikat endale ja kuigi kunsti ülesanne ongi rahuldada esmajärjekorras kunstnikku ennast (ja see on meie arvates täiesti loomulik ja normaalne), on kuulajale kõnealuse albumiga üheks saamine tehtud liiga keeruliseks. Ka tema signatuurkitarrimäng võib mõnele melomaanile üksluiseks ja igavaks muutuda, aga võib-olla ka mitte, sest kui inimene seda ei armastaks, ei oleks ta ka sellele albumile võimalust andnud.

Jätame nüüd sujuvalt 90 päeva vahele, aastat ei ole ju viisakas liiga pisikesteks tükkideks kiskuda.
Mai lõpus tulid indifolkarid bändist Grizzly Bear avalikkuse ette oma kolmanda albumiga, tema nimi on Veckatimest. See plaat on suurepärane näide art-rockist, mis suudab oma piirideta ambitsioonid peaaegu stiilselt välja mängida (vaata ka Muse – The Resistance). Ma olen neile oma muusikakuulamisaega ebaõiglaselt vähe jaganud ning seetõttu ei julge ma muud öelda, kui et tegu on ühe selle aasta lahedaima albumiga, mis nõuab tuhat kuulamist, et temast täiesti aru saada. Ja te kõik olete kohe kindlasti vähemalt üht nende lugu kuulnud: mu daamid ja härrad, „Two Weeks“.

Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka progrokkareid ansamblist The Mars Volta, kelle lugusid esitab The Mars Volta Group. Nad said 2009. aastal valmis kaks albumit. Üht neist, nimega Octahedron, saame me kõik ka kuulata. Teine peideti meie kurvastuseks või rõõmustuseks avalikkuse eest ära. Minu treenimata silmale/kõrvale on nad armastusväärselt keerulised ja huvitavad ning mõni hetk hiljem liiga aeglased ja venivad, aga lõpuks siiski rohkem huvitavad kui igavad. Ma pole küll nende varasema muusika ekspert, aga nii palju kui ma lugenud/kuulnud/youtuubinud olen, olid nad varem vähemaeglased ning rohkempöörased.

Kool algab septembris. Muse’i kõige uuem stuudioalbum tuli kah septembris välja ning tänu septembrile omasele energiajoovastusele suutis muusikane blogi ka sellest natukene kirjutada. Õnneks. Nüüd ei jää mul muud üle kui lihtsalt sellele viidata ja muud ei midagi!
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/15/muse-the-resistance/

September ja Oktoober olid kohe kindlasti eelmise aasta maailma parimad kuud.
22. septembril saime me ametlikult (piraadid ja Chuck Norris ja muud hardcore friigid on väljaspool arvestust) teada, et on olemas selline lahe duo nagu The Big Pink kes tegi ühe aasta parima albumi ja kes on mitmel põhjusel üks igavesti lahe bänd. Mina armastan neid juba sellepärast, et nende eeskujuks ja iidoliks on paljude teiste seas ka Pink Floydi leiutaja, Syd Barret. Ja armastusväärsust lisab ka fakt, et nad ei oska eriti mitte ühtki muusikainstrumenti mängida ja ka tõsiasi, et hoolimata sellest, et album räägib peaaegu ainult armastusest (albumi nimi on „A Brief History of Love“), ei kõla nad üldsegi nõmedalt vaid täielikult lummavalt, kuulajat elusalt mattev müra(mitte lärm vaid müra!) on täiuslik.

Big Pinki albumiga samal päeval ilmus üks teine, veelgi parem (uskumatu, ma tean) kauamängiv (vähemalt minu playlistis ehk mängunimekirjas mängib ta veel kaua) „Unmap“. Selle valmimises mängib suurt osa ka minu poolt juba varem nimetatud Justin Vernon, kes koos bändiga Collections of Colonies of Bees tegid hoopiski uue ansambli. Praegusel hetkel võin (käsi südamel) väita, et Volcano Choir’i album on 2009. aasta parim asi minu muusikamaailmas. Kihiline ja laialivalguv, see on nagu jäätisetort mille sünnipäevalised on tagaaeda valgele lauakesele unustanud ning mille kallale mind kui mesilast tõmbab mingi seletamatu tung.

Tegelikult polnud Muse’i album sugugi ainukene, millest see maailma lahedaim blogi viimase aasta jooksul kirjutas. Oktoobris kirjutasime aasta parimast debüütalbumist. Pitchfork tegi meid nendega tuttavaks ja meie võtsime nad pöörase joovastusega vastu. The xx ja nende xx.
„Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.“
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/22/the-xx-xx/

Kõikide Nirvana fännide ning Courtney Love’i rahakoti rõõmustuseks ilmus sel aastal ka 1992. aasta Readingu kontsert (oma täies pikkuses ning kõikvõimsuses) täiesti laheda dvd’na välja. Rahamasin töötab, juhuu! Aga ikka ja jälle on tore vaadata, kuidas Nirvana enda üle nalja visata oskas:

Lõpetame selle toreda seikluse samamoodi nagu me teda alustasime. Animal Collective, kelle tähemärgi all muusikakriitikud 2009. aastal elasid, üllatas meid novembris ühe ilusaa EP’ga. Fall Be Kind on palju ägedam näide maailma kõige kirjuma muusikamaastikuga bändi võimetest. Eks veenduge ise. Igatahes on sobib see suurepäraselt lõpetama üht võrratut aastat.

29
nov.
09

I am my mother’s only one

It’s enough

 

24
okt.
09

Palat nr. 15 – Öö Kuumuses

Palat nr. 15 on OkYm Riim ja Rüki – need tegelased, kes tänavusel Eesti Hip-Hop Festivalil astusid lavale hullusärkides ja panid terve festivali kaasa tatsuma kõvemini, kui ükski teine räppar või punt. Nad ei olnud peaesinejad, kuid nende esinemine jäi kõige enam pähe kinni. Neil on tõsised vanakooli biidid, millele lisanduvat räppi saab kirjeldada ainult sõnaga hardcore. Nad ei ole uued Kuuluud. Nad ei mõtiskle selle üle, kas nad on hullud. Selles pole mingit kahtlustki. Küll aga nad on midagi nii värsket Eesti Hip-Hop maastikul, et võrrelda saaks neid vaid legendaarse USA horrorcore pundiga Gravediggaz. Suvel avaldasid nad esimese singli, mis kannab nime Näljalinn. Ja peatselt on oodata albumit! Hoia silmad lahti, sest midagi nii head juhtub Eesti Hip-Hopis harva!

Tšeki Öö Kuumuses videot:

Palat nr 15 – Öö Kuumuses from Sigue Sigue Fabrique on Vimeo.

Piilu ka nende MySpace-i.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.