Posts Tagged ‘10/10

24
okt.
09

Palat nr. 15 – Öö Kuumuses

Palat nr. 15 on OkYm Riim ja Rüki – need tegelased, kes tänavusel Eesti Hip-Hop Festivalil astusid lavale hullusärkides ja panid terve festivali kaasa tatsuma kõvemini, kui ükski teine räppar või punt. Nad ei olnud peaesinejad, kuid nende esinemine jäi kõige enam pähe kinni. Neil on tõsised vanakooli biidid, millele lisanduvat räppi saab kirjeldada ainult sõnaga hardcore. Nad ei ole uued Kuuluud. Nad ei mõtiskle selle üle, kas nad on hullud. Selles pole mingit kahtlustki. Küll aga nad on midagi nii värsket Eesti Hip-Hop maastikul, et võrrelda saaks neid vaid legendaarse USA horrorcore pundiga Gravediggaz. Suvel avaldasid nad esimese singli, mis kannab nime Näljalinn. Ja peatselt on oodata albumit! Hoia silmad lahti, sest midagi nii head juhtub Eesti Hip-Hopis harva!

Tšeki Öö Kuumuses videot:

Palat nr 15 – Öö Kuumuses from Sigue Sigue Fabrique on Vimeo.

Piilu ka nende MySpace-i.

25
sept.
09

The KLF – Chill Out (1990)

Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.

Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.

1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up

22
sept.
09

the xx – xx

Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n’b laulja;  kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n’b laulja; kultuslik indiebänd; …

Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.

Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.

Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.

‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.

‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.

the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga.  the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.

Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.

9.5/10

10
aug.
09

65daysofstatic – the distant and mechanised glow of eastern european dance parties

2007 aastal andis 65dos välja albumi The Destruction of Small Ideas. Sel albumil oli ka lugu The Distant and Mechanised Glow of Eastern European Dance Parties, mille kaks remixi ja lisaks neile veel 2 b-poole lugu anti eelmisel aastal 17 minutilise EP kujul välja.

Kunagi oli 65dos lihtsalt harilik post-rock bänd, mille kõla ilmestasid energiline ning kõrge müraleveliga kitarr ning kiire ja jõuline trumm. Praeguseks on lisandunud väga palju elektroonilisi elemente. Ma ei nimetakski neid enam postrokkariteks, see on juba elektro. Ja veel kuradi hea elektro. Nende 3 stuudioalbumit on kõik tasemel, aga kõnealune EP on lihtsalt fantastiline.

See on kui unenägu, millest ei suuda end lahti rebida. Esimesest minutist alates on kuulaja muusika külge aheldatud. Kui Dance Parties EP oleks digimon, oleks ta kohe kindlasti Skullgreymon. Kurjakuulutava välimusega ülitugev võitleja.

Ma tahaksin neid nelja lugu kõikjal kuulata. Ma tahan nendega pidutseda, ma tahan nende taustal hommikujooksu joosta, ma tahan neid kuulates magama jääda.

Kes vähegi elektroonikat muusika puhul talub, on kohustatud oma elust 17 minutit 65daysofstaticule pühendama.

Mina sain enda eksemplari siit:

http://rapidshare.com/files/177632388/danceparties.rar
pass: soundwatching.blogspot.com

21
juuli
09

sa armastad teda, sest ta on surnud.

Geniaalse bändinimega duo, Briti kullakesed Jay ning Elle.

ylhcsd

Muusikaline tegevus sai väidetavalt alguse juba 2007. aastal, kuid ei pälvinud suurt tähelepanu.
2008. aasta alguses avaldati nende lugu Superheroes muusika- ning moefirma Kitsuné albumil ning siis hakkas nende edu suurenema.
Samal aastal pälvisid nad Indy auhinna “Best Electronic Act 2008” kategoorias.
Ning sellest ajast peale on neil olnud mitmeid mitmeid laive ning
said ka võimaluse esineda populaarses Briti noortesarjas Skins.

Siiani on neil ilmunud üks EP nimega ‘Inner City Angst’, millelt leiab 4 lugu ning singel Me Versus You.

kaver

tagakaver

Muidugi lisaks nendele lugudele on võimalik ka leida mitmeid nende remix’e ning muid demosid.

Ma ei hakka vist isegi albumit kommenteerima, see on minu silmis üks parimaid electro-sündipop-8-bit-värgindusi, mida ma olen kohanud.
9.7

myspace. // official. // ica.

11
juuli
09

Horrorshow – The Grey Space (2008)

Paljude põrandaaluste imefiguuride mitteametlik tunnus on see, et üks lause võib teisest olla sisuliselt nii kaugel, ent siiski olla osa ühest loost. Horrorshow puhul on erakodne see selgus, millega paiskuvad sõnad kuulaja kõrva. Horrorshow on ülimalt hea kontrast viimase dekaadiga jõuliselt turule paiskunud abstrakt-hop’ile, mis pole ammu enam omane vaid pelgalt anticon’i ja def jux’i artistidele. Põrandaalusel indie-maastikul, kus iga räppar üritab tulla lagedale järjest keerukama ja kavalama riimiga, on justkui vaheldus kuulda kedagi, kes pingutab selle nimel, et tulla kohale selgelt ja arusaadavalt.

Horrorshow nime kannavad Solo (riimid) ja Adit (biidid) kes said üpris üllatuslikult Austraalia prominentsema hip-hop leibeli, Elefant Traks, tiiva alla (Nimelt polnud Elefant Traks’il mingit plaani sel ajal uut albumit avaldada). Kaheteistkümne looga album kestab natuke üle 50 minuti, ent ületab kvaliteedilt rohkemaid, kui võiks olla lubatud. Jazzi, rocki, bluesi ja palju muudki ühendav muusika suudab imetlusväärse variatiivsusega siiski jääda selleks tõeliseks hip-hop muusikaks, mida emsiidele tuleks eeskujuks seada, kui albumit looma hakatakse.
Kuigi mõlemad liikmed on kõigest 20-aastased, on nende muusika väga täiskasvanud ja sisukas. Mina võrdleksin neid Atmospherega kuna mitmed lood on isiklikku laadi ja väljendavad soolopoisi kõige sügavamaid tundeid naissoo esindajate vastu. Tegelikkuses ei leidu neile vastet. Nende stiil on niivõrd uus ja värske, et seda on hakatud kutsuma hellitavalt “new age” räpiks.

Mina armusin albumisse kohe esimesest loost, tunnistan ma ausalt. Ehk aborigeenidele omase ulgumise saatel alustab vaikselt, kuid energiliselt avalugu, milles Solo ründab kuulajat mõtetega hip-hop muusikast, enda esinemisest ja teeb selgeks, et nad pole küll parimad, kuid nendesarnast mujalt ei leia mitte kunagi. See lugu kannab minu arvates sobivat pealkirja, Uplift, sest just Horrorshow on teinud seda, millest nii paljud on möödaminnes räppinud: tõstnud taset.

Waiting For The 5.04 on see lugu, millega tuleks rikastada igat linnasisest jalutuskäiku. Solo pöördub selles loos sinna, kust sai omal moel alguse tänavakunst: rongiliiklusesse. Ta loob värvikaid ettekujutlusi rongiga sõitmisest ja muustki, mis satub tema teele:

Up next, on the left, is the local skatepark
watching as sun set to the west as the trains past.
The color of dusk burns over the trainline,
no matter where i roam, ain’t nowhere like mainline.

Näitamaks üles seda emotsionaalset poolt, millega võidetakse depressiivikute südameid, räpib Solo ainult Austraalias müüdava anti-depressandi Celapram’i nime kandvas loos tüdimusest, võõrandumisest ja enesetapust. Siin loos on ka need luulelised sõnad, millega minu arvates avaldatakse muljet rokkmuusika kuulajatele:

I’m feeling grand and poetic,
might take the Kurt Cobain route,
and blow my fucking brains out.
There, i said it.

Days Past, All Summer Long ja Note To Self moodustavad armastuslugude osa, mis räägib küll armumisest ja armastuse kaotamises või hindamisest, kuid seda senikuulmatul moel, panned oma armuelu koos õnnetute juhustega samasse raami ja tunnistades üles asju, millest harilikud armastuslood ei julgeks mitte mingil juhul rääkida. Võiks lausa öelda, et see on väga sobiv muusika suhte lõpetamiseks:

They never fight, too afraid of what might get said,
instead, silence, screaming for help under her breath.
Sharing a cold bed and some silent phone calls,
it’s scary how quickly rise can turn to fall.
Until the day arrives…

Albumi esiksingel No Rides Left on üks neid lugusi, mis tunduvad ohutud, kuid mis peale mitmekordset kuulamist jäävad peakolusse kajama ja tekitavad soovi seda kuulata veel ja veel. Tegu on poolmelanhoolse arutlusega oma elust ja Spit Syndicate cruu hüüdlause kasutamisega refräänis (Solo võtab nende debüütalbumil “Towards the Light” samuti päris mitmel lool osa). Selgelt on see lugu meelega catchy ja mõeldud massidele imponeerima, kuid jääb endiselt albumiga ühele tasemele ja sulandub konteksti nagu juust pitsa peal. Just sellele loole on Horrorshow kuulajad asjatult juba üle poole aasta muusikavideot oodanud. Kui Horrorshow kuulamisega alustada ilma tervet albumit omamata, siis oleks soovitatav just seda lugu kuulata ja analüüsida.

Kokkuvõtvalt on mõne erandiga tegu üpris rahuliku albumiga. Võiks isegi öelda, et seda albumit võiks kuulata koos nii ema, tädi kui ka vanaemaga. Põhjus on seda albumit kuulates selgem kui pühavesi: The Gray Space on hea nii lüüriliselt kui ka produktsioonilt, mis on püsivalt kvaliteetne ja variatiivne, pakkudes nii kiiret (Choose None) kui aeglast (Dire Straits Pt. 1), täiskeerulist omaloomingut (Uplift) kui ka lihtsakoelist klaveri- ja kitarrimuusikat (Note To Self (No. 81) teine pool). Minu jaoks on see album 2008. aasta koorekiht. Pimedad Tartu tänavad, Anne Kanalilt vastu helkiv kuuvalgus ja jalakäijate silla külm tuul on sellele albumile olnud taustaks piisavalt, et mul oleks asju mida meenutada, kui ma seda kuulan. Ja ma usun, et ma pole ainus, kellele see album sobib otsast lõpuni läbileierdamiseks. Ehk on ‘hall ruum’ ka sinule meeltmööda.

  1. Uplift
  2. Waiting For The 5.04
  3. Choose None ft. Just Enuf
  4. The Party Line ft. Nick Lupi
  5. Days Past
  6. Dire Straits Pt. 1
  7. Celapram
  8. All Summer Long
  9. Put It To Your Head ft. Fame
  10. No Rides Left
  11. Note To Self (No. 81)
09
apr.
09

Tool – 10 000 Days (2006)

Tool - 10 000 Days

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tool kuulub kindlasti minu lemmikbändide hulka. Ülim geniaalsus, ühendades endas 70ndate progressive rocki, alternatiivse metali, eksperimentaalmuusika ja mida kõike veel. Album 10 000 Days on pigem tunniajane meditatsioon, kui muusikateos. Eriti osav on muidugi trummar Danny Carey , keda ma ära kiita ei jõua, kuigi ka teised on väga andekad. Sellel albumil ei ole ühtegi halba lugu, isegi mitte ühtegi keskpärast lugu, vähemalt minu jaoks. Kui ma esimest korda olin kuulanud albumi otsast lõpuni kuulanud, olin ma täiesti teises olekus, dimensioonis. Soovitan väga soojalt kõigile.
Radade list:

  1. “Vicarious” – 7:06
  2. “Jambi” – 7:28
  3. “Wings for Marie (Part 1)” – 6:11
  4. “10,000 Days (Wings Part 2)” – 11:13
  5. “The Pot” – 6:21
  6. “Lipan Conjuring” – 1:11
  7. “Lost Keys (Blame Hofmann)” – 3:46
  8. “Rosetta Stoned” – 11:11
  9. “Intension” – 7:21
  10. “Right in Two” – 8:55
  11. “Viginti Tres” – 5:02

 Välja tooks siis kaks lugu, kuigi kõik oleks välja toomist väärt:

Right In Two (http://www.youtube.com/watch?v=TLjrD-oXkhA), mõnusalt rahulik,hea fiilinguga lugu, mis on mu lemmiklugu plaadilt.

Jambi (http://www.youtube.com/watch?v=rIT-FmENYLE), lugu mis näitab ka Tooli veidi karmimat poolt, üks kõvemaid introsid.

 

Hinne:

kindel 10/10

04
märts
09

Debaser – Crown Control (2006)

Debaserist olen ma alati mõelnud, kui räppmuusikast, mis sobib kõigekuulajale. Kahjuks aga esindab Debaser seda põrandaalust Põhja-USA hip-hop stseeni, millest vaene ‘kõigekuulaja’ ei pruugi kunagi teada saada.

Räpisõpradele tuntud kui “Debaser (of Sandpeple)” koosneb kahest emsiist/biidimeistrist, kelle nimedeks on Ethic ja Sapient. Nad mõlemad on ka liivainimeste kruu’s valjud hääled, kuid just Debaseri nime all on nende häält ja loomingut kuulda kõige valjemalt. Kõige lihtsamalt kirjeldaksin ma neid geniaalseid tegelasi kui neid “demand more from your mc” räppareid, sest just sellega tulevad nad lagedale sellel albumil: arenguga. Debaser ütleb, et nad ei too midagi tagasi, vastupidi, nad liiguvad edasi. Ja seda suurt sammu hariliku räppmuusika ja muusika vahel mida Debaser teeb, on elavalt tunda. Sapient ja Ethic ei ole hip-hop. Hip-Hop on see, mida nas söövad hommikuks, mille ajendil nad päeval kirjutavad riime, meisterdavad biite ja mida nad õhtul läbi mikrofoni pritsivad kuulajate pihta.

Pühendunud austajatele pole sellel albumil ühtegi halba lugu. Sest Debaser on õnnelik vaid siis, kui ka nende kõige halvemad lood on paremad, kui teiste räpparite parimad. Ja sel albumil on tõesti iga lugu omamoodi meistriteos; alates sissejuhatusest DBSR, milles lapsehääl ütleb kurjad sõnad “Debaser will crush you”, kuni selle viimas looni, milles klaverimäng peale pikka soolot lõpuks vaikib. Ainus asi, mis puudu on, on liivainimestele omane komme lõpetada iga viimane kui album aeglase häälega “Sääändpiiipoool…” millele järgneb vaikselt kõrge meeshääl: “…pitš” Harilikult paneb peale boonuslugusi alles see viimane märkus albumile punkti.

Et hoida ruumi kokku, üritan ma mitte laskuda detailidesse päris iga loo kohta, sest neid on kokku lausa 20. Võiks öelda, et kui mõni räpialbum on tõeliselt väärt oma hinda, siis tund ja 11 minutit mängiv Crown Control on väärt igat senti. Miks ma seda arvan? Sest on väga vähe räppalbumeid, mis algavad nii nagu seda algab Crown Control. Olete te kunagi kuulnud, et mõni põhivoolu räppar räägiks oma albumi avaloos sellest, kuidas kuulaja peaks nõudma temalt rohkem? Põhivoolu räpparid on liiga tegevus sellega, et väita kui head ja paremad nad on.
Ei saa salata, Debaser kiitleb samuti palju sellega, kuivõrd head nad on. Kuid erinevus on selles, et nemad kiitlevad põhjusega – neist osavamaid räppareid on keeruline leida. Sellele annavad tunnistust kasvõi albumi nimekad külalisesinejad. Näiteks Opio, kes kuulub väga austatud vanakooli akti Souls Of Mischief. Või Luckyiam.PSC, kes koos Mursi, The Grouchi ja muude vahvade tegelastega on pundis nimega Living Legends. Mitmes loos tõstab häält ka selline räppar nagu Illmaculate, kes mõned aastad tagasi pani esikoha kinni Scribble Jam friistailivõistlusel (värske veri). Väga lühidalt laenab albumile häält Step Cousins’i nime all räppar Macklemore, kelle sooloalbum vääriks samuti tähelepanu.

Muusikalist poolt väljendab kõige paremini see, et kui lood algavadki kurjakuulutavalt ja veidralt nagu näiteks Look what…, siis üsna kiiresti muudetakse viisike hoopis mänguliseks ja pritsitakse positiivsust rajale, mis esimestel sekundidel kõlas nagu kõrvavägistamine. Värvikaks teeb selle muusika huvitav sämplikasutus ja rohkete elav-instrumentide kasutus. Debaseri lugudes on klaver ja igasugused keel- ning puhkpillid taustades üpris harilikud. Puudu ei jää ka turntablismist, mis on meestel selgelt käpas.

Peale enesekiituse ja kavalate riimide, mille vahelt tarkuseteri saab nokkida, on neil komme ka häid lugusi vesta.
Sapienti produktsioonile omase variatiivsusega paistab silma lugu No Luck, mille jooksul biit muutub mitu korda. Loo esimeses pooles mängivad nad sõnadega muljetamiseks, kuid jätavad ruumi, et rääkida lugu poisist, keda lükatakse kuni ta murdub ja juhtub sama asi, mis kodumaises filmis “Klass” (“He’s always been the rubber-band, ‘bout to snap back”). Kuula pooleminutilist katkendit.

Debaseri omapärast riimiviisi demonstreerib hästi 25 sekundi jagu väljavõtet loost Less Human, mis selgitab, kuidas Sapientist sai hip-hoppar:

School’s boring.
I didn’t feel like it did anything for me,
so i didn’t like it.
I didn’t do poorly,
I just would have done a lot better
if i could have drawn for every assignment.
I turned my art into a bad habit.
I searched through my arm, a true black magic.
Made a name out of a graph and perceided to tag it
on paper and then graduated to fat cap tip.
From that point on
me and the rest of the world had begun
a lovely divorce.
From the walls that i bombed – i thought it was hip-hop
But graffiti was only my intoductory course.

Silma paistab ka eriti tumeda saundiga lugu Nothing But Silence, millest võtab osa latiino-trio Grayskul. Viimane on üks neist hip-hop aktidest, mis kuldkettide ja uhkete autode asemel räägivad õudusunenägudest ja mõrvarklikest nukkudest. Umbes sama rada käib vahel ka Debaser või üldisemalt terve Sandpeople ja Oldominioni kamp. Vahel on mul tunne, et kui need inimesed poleks hip-hopi otsa komistanud, teeksid nad gooti-rokki.
Meeste vaatepunktist jutustatud versioon The Vagina Monologue’st, ehk Sugar And Spice (A Song About Girls) on mänguline, kuid rõve analüüs litsakatest tüdrukutest. On raske mitte jätta meelde selliseid lööklauseid nagu “Your nickname is “bitch, get in the car”, ‘cuz you’ve had more dills inside you than a pickle jar”.

Albumi parim lugu on jäetud viimaseks. Thomas on poolmelanhoolne arutlus poisist, kes isa kombel hakkab heroiinisõltlaseks. Selle loo refrään on lihtsalt kuld. Ja kui seda mitte mõista loo kontekstis, siis võib seda võtta kui albumi väljajuhatusena. Kuula katkendit.

Tracklist:

  1. DBSR
  2. Crown Control
  3. Look What…
  4. Longlive (feat. Illmaculate)
  5. No Luck
  6. Rapper Advancement
  7. How It’s Made (feat. Opio)
  8. On Purpose
  9. Less Human
  10. Dead Lines
  11. Nothing But Silence (feat. Grayskul)
  12. Left Behind
  13. Skit
  14. Stem (feat. Sandpeople / Step Cousins)
  15. We Still Work You
  16. Silver Love
  17. Sugar And Spice (A Song About Girls)
  18. Trains of Though (feat. Illmaculate / Luckyiam (PSC))
  19. Plaice (feat. Sleep)
  20. Thomas

Hindeks saab minult see album kümnest punktist maksimumi. Ja ootama jään ma Debaseri järgmist üllitist, mis peaks kuulduste kohaselt ilmuma sel sügisel. Head kuulamist.

27
veebr.
09

Placebo – Sleeping With Ghosts.

sleeping-with-ghosts1

Ma ei saagi kindlalt väita, miks me Placebo-t veel arvustanud pole. See on ilmselgelt üks kohustus. Ja ma üritan selle ette võtta.

Nii, Sleeping With Ghosts album. Kuigi see on nüüdseks juba 6 aastat vana album, leian, et see pole selle aja jooksul oma väärtust absoluutselt minetanud vaid pigem juurde võitnud. Puhas kuld isegi, kui nii võib öelda.

Albumi põhiideeks on kõikvõimalikud suhted. Enamasti armusuhted. Aga mitte inimeste vahelised vaid pigem need suhted, mis meil minevikuvaimudega on ning mis ei kao ehk eal.

Asi tundub juba algusest peale nii õige, kui instrumentaalpalaks on Bulletproof Cupid.

Järgmisena? English Summer Rain. Meeldiv viis, realistlik sõnum.

Always stays the same, nothing ever changes.
English summer rain, seems to last for ages.
I’m in the basement, you’re in the sky.
I’m in the basement, baby, drop on by.

Järgmine meeletult melanhoolne ning mõtlemapanev pala oleks albumi nimilugu, milles rõhutatakse hingesugulaste olemasolu. Ei või jah? Vähemalt on nemad selles veendunud.

Nüüd siis aga The Bitter End ning jah, te kõik teate seda lugu, raudselt. See on siiamaani üks meeletu hitt, mida raadiotes ja kaubakeskustes aeg-ajalt lastakse.
Ning mis siin parata — see on hea lugu. See on rütmikas, arusaadavate sõnade, kaasahaarava refrääniga. Mida ikka ühelt popilt loolt tahta eksole. See saab kuidagi kiiresti otsa vaid. Või äkki mul’ vaid tundub.

Something Rotten järgmise träkina suudab tempo maha võtta. Lugu kõlab äärmiselt sensuaalselt ja võrgutavalt.. ühesõnaga paeluvalt. Ja tüütuks muutumisest pole juttugi.

Niisiis, kätte jõuab Plasticine. See oli millalgi-kunagi mu totaalne lemmiklugu, seega ma ütlen seda küll üsnagi subjektiivselt, aga see lugu rokib lihtsalt.
Ja lugu ise käsib meil kõigil iseendaks alati jätta ja mitte plastiliin olla.

Don’t go and sell your soul for self-esteem,
don’t be.. plasticine.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.

Nii, siis aga Special Needs, arvatavasti albumi kõige kurvem lugu. See on kohati nii minimalistlik ja ometi on sellest täpselt küllalt. Ääretult meeldiv, mis ma ikka ütlen.

Kui nüüd paarist loost üle hüpata, mis niiväga muljet ei jätnud, jõuame Protect Me From What I Want palani. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või kõlaski see prantsuse keeles veidi-veidi paremini. Aga ma ei mõista seda absoluutselt mitte hukka — hoopis vastupidi. Üks parimaid lugusid sel albumil, tõepoolest.

Ning kogu selle meeldiva kompoti kaane sulgeb Centrefolds. Piisavalt aeglane, et olla meeldejääv. Piisavalt müstilise meloodiaga, et unustusse vajuda.

Ja siis ongi see läbi.

9.8/10

___

Special Needs.
This Picture.
The Bitter End.

22
jaan.
09

Seba & Krazy – Arsenic / Finola

Eelmise aasta teisel poolel tuli välja meie põhjanaabrist Seba ja minu jaoks tundmatu Krazy poolt Liquid / Jump Up plaat, mille vinüülil on 2 poolt, ühel Arsenic ja teisel Finola.

Esiteks ütlen, et mõlemad lood sellel plaadil on minu jaoks peaaegu perfektsed: rahulikud, meloodilised ning kaasatõmbavad. Olen lisaks muusikale ka suur kunstiarmastaja, seega märkasin ka sellel üht parimat plaadikujundust, mida ma eales näinud olen.

Arsenic (6:33) – Selle träki esimesed mõnikümmend sekundit võivad olla küll pisut tuimad ning ei ahvatle, kuid bassline’i pealetulekul hea süsteemiga on see lugu lihtsalt niiiiiiiii mahe ja suhteliselt catchy võrreldes Finolaga. Sobib suht ideaalselt ka mixidesse.

Finola (7:06) – Lugu algab vääääga meeldivalt. Kui ma kunagi eales peaksin ise midagi produtseerima, siis oleks see üpris sarnane. Pooleteise minuti möödudes tuleb taustaks veelgi meeldivaid elemente ehk siis meloodiline bass, kui ma nüüd seda õigesti nimetan.

Seega, see plaat on ideaalne nendele, kellele meeldib tšillida drum’n’bassi saatel.  Peace.

9.6/10




populaarsus.

  • 48 359 musi me blogile.