Posts Tagged ‘10/10



04
märts
09

Debaser – Crown Control (2006)

Debaserist olen ma alati mõelnud, kui räppmuusikast, mis sobib kõigekuulajale. Kahjuks aga esindab Debaser seda põrandaalust Põhja-USA hip-hop stseeni, millest vaene ‘kõigekuulaja’ ei pruugi kunagi teada saada.

Räpisõpradele tuntud kui “Debaser (of Sandpeple)” koosneb kahest emsiist/biidimeistrist, kelle nimedeks on Ethic ja Sapient. Nad mõlemad on ka liivainimeste kruu’s valjud hääled, kuid just Debaseri nime all on nende häält ja loomingut kuulda kõige valjemalt. Kõige lihtsamalt kirjeldaksin ma neid geniaalseid tegelasi kui neid “demand more from your mc” räppareid, sest just sellega tulevad nad lagedale sellel albumil: arenguga. Debaser ütleb, et nad ei too midagi tagasi, vastupidi, nad liiguvad edasi. Ja seda suurt sammu hariliku räppmuusika ja muusika vahel mida Debaser teeb, on elavalt tunda. Sapient ja Ethic ei ole hip-hop. Hip-Hop on see, mida nas söövad hommikuks, mille ajendil nad päeval kirjutavad riime, meisterdavad biite ja mida nad õhtul läbi mikrofoni pritsivad kuulajate pihta.

Pühendunud austajatele pole sellel albumil ühtegi halba lugu. Sest Debaser on õnnelik vaid siis, kui ka nende kõige halvemad lood on paremad, kui teiste räpparite parimad. Ja sel albumil on tõesti iga lugu omamoodi meistriteos; alates sissejuhatusest DBSR, milles lapsehääl ütleb kurjad sõnad “Debaser will crush you”, kuni selle viimas looni, milles klaverimäng peale pikka soolot lõpuks vaikib. Ainus asi, mis puudu on, on liivainimestele omane komme lõpetada iga viimane kui album aeglase häälega “Sääändpiiipoool…” millele järgneb vaikselt kõrge meeshääl: “…pitš” Harilikult paneb peale boonuslugusi alles see viimane märkus albumile punkti.

Et hoida ruumi kokku, üritan ma mitte laskuda detailidesse päris iga loo kohta, sest neid on kokku lausa 20. Võiks öelda, et kui mõni räpialbum on tõeliselt väärt oma hinda, siis tund ja 11 minutit mängiv Crown Control on väärt igat senti. Miks ma seda arvan? Sest on väga vähe räppalbumeid, mis algavad nii nagu seda algab Crown Control. Olete te kunagi kuulnud, et mõni põhivoolu räppar räägiks oma albumi avaloos sellest, kuidas kuulaja peaks nõudma temalt rohkem? Põhivoolu räpparid on liiga tegevus sellega, et väita kui head ja paremad nad on.
Ei saa salata, Debaser kiitleb samuti palju sellega, kuivõrd head nad on. Kuid erinevus on selles, et nemad kiitlevad põhjusega – neist osavamaid räppareid on keeruline leida. Sellele annavad tunnistust kasvõi albumi nimekad külalisesinejad. Näiteks Opio, kes kuulub väga austatud vanakooli akti Souls Of Mischief. Või Luckyiam.PSC, kes koos Mursi, The Grouchi ja muude vahvade tegelastega on pundis nimega Living Legends. Mitmes loos tõstab häält ka selline räppar nagu Illmaculate, kes mõned aastad tagasi pani esikoha kinni Scribble Jam friistailivõistlusel (värske veri). Väga lühidalt laenab albumile häält Step Cousins’i nime all räppar Macklemore, kelle sooloalbum vääriks samuti tähelepanu.

Muusikalist poolt väljendab kõige paremini see, et kui lood algavadki kurjakuulutavalt ja veidralt nagu näiteks Look what…, siis üsna kiiresti muudetakse viisike hoopis mänguliseks ja pritsitakse positiivsust rajale, mis esimestel sekundidel kõlas nagu kõrvavägistamine. Värvikaks teeb selle muusika huvitav sämplikasutus ja rohkete elav-instrumentide kasutus. Debaseri lugudes on klaver ja igasugused keel- ning puhkpillid taustades üpris harilikud. Puudu ei jää ka turntablismist, mis on meestel selgelt käpas.

Peale enesekiituse ja kavalate riimide, mille vahelt tarkuseteri saab nokkida, on neil komme ka häid lugusi vesta.
Sapienti produktsioonile omase variatiivsusega paistab silma lugu No Luck, mille jooksul biit muutub mitu korda. Loo esimeses pooles mängivad nad sõnadega muljetamiseks, kuid jätavad ruumi, et rääkida lugu poisist, keda lükatakse kuni ta murdub ja juhtub sama asi, mis kodumaises filmis “Klass” (“He’s always been the rubber-band, ‘bout to snap back”). Kuula pooleminutilist katkendit.

Debaseri omapärast riimiviisi demonstreerib hästi 25 sekundi jagu väljavõtet loost Less Human, mis selgitab, kuidas Sapientist sai hip-hoppar:

School’s boring.
I didn’t feel like it did anything for me,
so i didn’t like it.
I didn’t do poorly,
I just would have done a lot better
if i could have drawn for every assignment.
I turned my art into a bad habit.
I searched through my arm, a true black magic.
Made a name out of a graph and perceided to tag it
on paper and then graduated to fat cap tip.
From that point on
me and the rest of the world had begun
a lovely divorce.
From the walls that i bombed – i thought it was hip-hop
But graffiti was only my intoductory course.

Silma paistab ka eriti tumeda saundiga lugu Nothing But Silence, millest võtab osa latiino-trio Grayskul. Viimane on üks neist hip-hop aktidest, mis kuldkettide ja uhkete autode asemel räägivad õudusunenägudest ja mõrvarklikest nukkudest. Umbes sama rada käib vahel ka Debaser või üldisemalt terve Sandpeople ja Oldominioni kamp. Vahel on mul tunne, et kui need inimesed poleks hip-hopi otsa komistanud, teeksid nad gooti-rokki.
Meeste vaatepunktist jutustatud versioon The Vagina Monologue’st, ehk Sugar And Spice (A Song About Girls) on mänguline, kuid rõve analüüs litsakatest tüdrukutest. On raske mitte jätta meelde selliseid lööklauseid nagu “Your nickname is “bitch, get in the car”, ‘cuz you’ve had more dills inside you than a pickle jar”.

Albumi parim lugu on jäetud viimaseks. Thomas on poolmelanhoolne arutlus poisist, kes isa kombel hakkab heroiinisõltlaseks. Selle loo refrään on lihtsalt kuld. Ja kui seda mitte mõista loo kontekstis, siis võib seda võtta kui albumi väljajuhatusena. Kuula katkendit.

Tracklist:

  1. DBSR
  2. Crown Control
  3. Look What…
  4. Longlive (feat. Illmaculate)
  5. No Luck
  6. Rapper Advancement
  7. How It’s Made (feat. Opio)
  8. On Purpose
  9. Less Human
  10. Dead Lines
  11. Nothing But Silence (feat. Grayskul)
  12. Left Behind
  13. Skit
  14. Stem (feat. Sandpeople / Step Cousins)
  15. We Still Work You
  16. Silver Love
  17. Sugar And Spice (A Song About Girls)
  18. Trains of Though (feat. Illmaculate / Luckyiam (PSC))
  19. Plaice (feat. Sleep)
  20. Thomas

Hindeks saab minult see album kümnest punktist maksimumi. Ja ootama jään ma Debaseri järgmist üllitist, mis peaks kuulduste kohaselt ilmuma sel sügisel. Head kuulamist.

27
veebr.
09

Placebo – Sleeping With Ghosts.

sleeping-with-ghosts1

Ma ei saagi kindlalt väita, miks me Placebo-t veel arvustanud pole. See on ilmselgelt üks kohustus. Ja ma üritan selle ette võtta.

Nii, Sleeping With Ghosts album. Kuigi see on nüüdseks juba 6 aastat vana album, leian, et see pole selle aja jooksul oma väärtust absoluutselt minetanud vaid pigem juurde võitnud. Puhas kuld isegi, kui nii võib öelda.

Albumi põhiideeks on kõikvõimalikud suhted. Enamasti armusuhted. Aga mitte inimeste vahelised vaid pigem need suhted, mis meil minevikuvaimudega on ning mis ei kao ehk eal.

Asi tundub juba algusest peale nii õige, kui instrumentaalpalaks on Bulletproof Cupid.

Järgmisena? English Summer Rain. Meeldiv viis, realistlik sõnum.

Always stays the same, nothing ever changes.
English summer rain, seems to last for ages.
I’m in the basement, you’re in the sky.
I’m in the basement, baby, drop on by.

Järgmine meeletult melanhoolne ning mõtlemapanev pala oleks albumi nimilugu, milles rõhutatakse hingesugulaste olemasolu. Ei või jah? Vähemalt on nemad selles veendunud.

Nüüd siis aga The Bitter End ning jah, te kõik teate seda lugu, raudselt. See on siiamaani üks meeletu hitt, mida raadiotes ja kaubakeskustes aeg-ajalt lastakse.
Ning mis siin parata — see on hea lugu. See on rütmikas, arusaadavate sõnade, kaasahaarava refrääniga. Mida ikka ühelt popilt loolt tahta eksole. See saab kuidagi kiiresti otsa vaid. Või äkki mul’ vaid tundub.

Something Rotten järgmise träkina suudab tempo maha võtta. Lugu kõlab äärmiselt sensuaalselt ja võrgutavalt.. ühesõnaga paeluvalt. Ja tüütuks muutumisest pole juttugi.

Niisiis, kätte jõuab Plasticine. See oli millalgi-kunagi mu totaalne lemmiklugu, seega ma ütlen seda küll üsnagi subjektiivselt, aga see lugu rokib lihtsalt.
Ja lugu ise käsib meil kõigil iseendaks alati jätta ja mitte plastiliin olla.

Don’t go and sell your soul for self-esteem,
don’t be.. plasticine.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.

Nii, siis aga Special Needs, arvatavasti albumi kõige kurvem lugu. See on kohati nii minimalistlik ja ometi on sellest täpselt küllalt. Ääretult meeldiv, mis ma ikka ütlen.

Kui nüüd paarist loost üle hüpata, mis niiväga muljet ei jätnud, jõuame Protect Me From What I Want palani. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või kõlaski see prantsuse keeles veidi-veidi paremini. Aga ma ei mõista seda absoluutselt mitte hukka — hoopis vastupidi. Üks parimaid lugusid sel albumil, tõepoolest.

Ning kogu selle meeldiva kompoti kaane sulgeb Centrefolds. Piisavalt aeglane, et olla meeldejääv. Piisavalt müstilise meloodiaga, et unustusse vajuda.

Ja siis ongi see läbi.

9.8/10

___

Special Needs.
This Picture.
The Bitter End.

22
jaan.
09

Seba & Krazy – Arsenic / Finola

Eelmise aasta teisel poolel tuli välja meie põhjanaabrist Seba ja minu jaoks tundmatu Krazy poolt Liquid / Jump Up plaat, mille vinüülil on 2 poolt, ühel Arsenic ja teisel Finola.

Esiteks ütlen, et mõlemad lood sellel plaadil on minu jaoks peaaegu perfektsed: rahulikud, meloodilised ning kaasatõmbavad. Olen lisaks muusikale ka suur kunstiarmastaja, seega märkasin ka sellel üht parimat plaadikujundust, mida ma eales näinud olen.

Arsenic (6:33) – Selle träki esimesed mõnikümmend sekundit võivad olla küll pisut tuimad ning ei ahvatle, kuid bassline’i pealetulekul hea süsteemiga on see lugu lihtsalt niiiiiiiii mahe ja suhteliselt catchy võrreldes Finolaga. Sobib suht ideaalselt ka mixidesse.

Finola (7:06) – Lugu algab vääääga meeldivalt. Kui ma kunagi eales peaksin ise midagi produtseerima, siis oleks see üpris sarnane. Pooleteise minuti möödudes tuleb taustaks veelgi meeldivaid elemente ehk siis meloodiline bass, kui ma nüüd seda õigesti nimetan.

Seega, see plaat on ideaalne nendele, kellele meeldib tšillida drum’n’bassi saatel.  Peace.

9.6/10

13
dets.
08

The Fall of Troy – Doppelgänger.

Album, mis on täis kuldaväärt The Fall of Troy lugusid. Jah, see on Doppelgänger.

Kohutav. Lihtsalt kohutav. Kõik lood, mis plaadilt järjest tulevad, on väga head ja lihtsalt peavad meeldima. Crazy ’d riffid ja mõnus vokaal ei vea neid kunagi alt.

Ainuke singel oli FCPREMIX, mida saatis hull menu, olles nii mõnegi mängu soundtrackiks.

Ja mis ma ikka öelda oskan, ma ei oska ühtki lugu spetsiifiliselt esile tuuagi, kuna see oleks teiste solvamine. Kui siis äkki Act One, Scene One, mis pole nii tempokas lugu kui mõni teine, aga tõmbaks peo käima küll. Eriti oma catchy refrääniga.

Mouths Like Sidewinder Missiles oleks veel üks, mida esile võiks tuua, just oma riffi poolest.

Erak on lihtsalt armastusväärne, nii vokaalselt kui musikaalselt.

Ja palade kaootilisuses peitub geniaalsus. Ja loode sõnumitega tahaks magada.

Ah, kuulake ise, mina annan 10/10 punkti.

19
nov.
08

Neutral Milk Hotel – In the Aeroplane Over the Sea.

Oeh, legendaarne Neutral Milk Hotel. Tänapäevase indie-rocki (või vähemalt parima osa sellest) suunanäitaja. 93′ aastal tulid esimest korda kokku ning kõnealune album anti välja 98. Tegelikult pole mina vist õige inimene selle arvustamiseks, aga annan endast parima.

Esimesel kuulamisel võivad Jeff Mangumi vokaalid harjumatud olla, aga ainulaadsus kirjeldabki kõige paremini seda võrratut albumit. Mitte just palju leidub tänapäeval albumeid, kus lisaks kitarrile ja trummidele kõlavad ka saag (jah, lugesid õigesti, saag), akordion ja metsasarv. Ja kuidas nad veel kõlavad! Kordagi ei jää muljet, et mõni krigin või ragin või puhkpillikäik on lisatud vaid selleks, et albumi tagakaanele rohkem instrumente kirja saaks panna. Kõik on täpselt seal, kus olema peab ja helipilt on mõnusalt rikas. Natukene veider on siin seesugust kiidulaulu laulda, kui enamus albumist põhineb holokaustiohvri Anne Franki päevikul.

Esimesed kaks lugu, „The King of Carrot flowers Pt One“ ning „The King of Carrot flowers Pt Two & Three“, aitavad meil NMH maailma sisse elada. Kui esimene osa on rahulikes toonides tervitus ning teine melodramaatiline armastuseavaldamine, siis  part 3 on juba kiire ja elujõuline maiuspala.
Kolmas, albumi nimilugu, on väga positiivsetes toonides ja armas, aga võrreldes mõne järgneva looga mitte nii eriline ning silmapaistev.
Neljandaks „Two-Headed Boy“. Tegemist on ühe võrratuma looga sellel albumil, olles ühel ajal jõuline ja (haiglasel moel?) romantiline. Ülimalt mõjuv teos.
Sellele järgnevad instrumentaalne „The Fool“, „Holland, 1945“, kus on selge viide Anne Frankile ning „Communist Daughter“, mis on rahulik ja kui aus olla, siis minu jaoks raskesti mõistetav. Siiski, suhteliselt diip, eks kuulake ise ja jagage arvamusi.
Ja nüüd on kätte jõudnud albumi tipphetk. 8-minutiline mammutlugu „Oh Comely“. See on põhjus, miks Neutral Milk Hotel mulle nii väga meeldib. Kirjeldada on raske, seda peab ise kuulama. Hoiatus: võib tekitada judinaid.
Lõppu hakkavad kokku tõmbama kaks suhteliselt ühenäolist lugu, „Ghost“ ja „[Untitled Track] (viimane neist küll instrumentaalne), mis demonstreerivad veel korra Neutral Milk Hoteli muusikalist sära ning erilisust.
Hüvasti jätab meiega „Two-Headed Boy Pt 2“. No kuradi ilus laul on. Nagu kogu ülejäänud album, äratab see emotsioonid ning paneb mõtlema.

Muusika mõjub kõigile erinevalt ning see täidab meie eludes mitmesuguseid rolle. Neutral Milk Hotel võib ka suurepäraselt sobida igapäevaste tegevuste taustaks, aga kui otsid muusikast suuremat või väiksemat vaimset vapustust/raputust (valige ise sobivam), on just see õige album, mis mängima panna.

95/100




populaarsus.

  • 48 329 musi me blogile.