Posts Tagged ‘2009

03
jaan.
10

edasi/tagasi/vaade/minevikku

Tulge selle postituse sisse ja näete, mida ägedat eelmisel aastal juhtus. Kui täpsem olla, puistan teile noppeid oma kirkaimaist kokkupuuteist välismaa muusikaga.

2008. aastal tegin tobeda edetabeli, aga pärast seda, kui ma möödunud aastal avastasin, et kõik hea muusika oli minu eest peitu pugenud ja otsustas alles aasta hiljem välja tulla, ma enam seda teed minna ei julge.

Aga mis me siin ikka keerutame, alustame parem algusest. Eelmine aasta algas 20. jaanuaril, mil kõikide kriitikute ja lihtsalt endast lugupidavate inimestel lemmikansambel väljastas oma maailma kõige poppmuusikasema albumi. Animal Collective ja nende Merriweather Post Pavilion kuulutati miljardite ajakirjade ja blogide ja teiste lahedate asjade poolt juba aasta esimesel päeval parimaks asjaks, mis inimkonnaga 2009. aastal juhtuda võib. Paljude inimeste jaoks see ehk vastaski tõele, aga mina olen nõme ja tahaksin neilt rohkem veidrust ja rohkem peitusemängu (või olen ma liiga laisk otsija?). Hoolimata minu kapriisitsemisest on siiski tegemist vaieldamatult hea albumiga, ja eriti hea on see nende inimeste jaoks, kel varasem kokkupuude AC’ga puudub. MPP kehastab endas täiuslikku väravat maailma kõige ägedama indibändi võlumaailma.

Nagu te juba teate, suutsin ma 2008. aasta muusikast palju häid asju tähelepanuta jätta. Üks neist õnnetutest(või õigemini mitte õnnetutest vaid minu õnnetukstegijatest(või õigemini mitte õnnetukstegijatest vaid minu õnnetuse põjustajatest)) oli Justin Vernon, kelle „bänd“ Bon Iver oli üleeelmise aasta vaieldamatult parim indi-uustulija. Animal Collective’iga samal päeval tuli lettidele tema EP, mis sisaldab eneses nelja lugu, mis debüütplaadilt välja jäid kuid kindlasti mitte vähem head on. Selle kauni EP nimi on Blood Bank.

Jaanuar oli väga lahke kuu, ta andis meile veel vähemalt ühe märkimisväärse albumi. See, mida mina silmas pean, on Red Hot Chili Peppersi (viimaste uudiste põhjal tuleb vist kahetsusega öelda, et endise) kitarristi John Frusciante’i sooloplaat. The Empyrean on Frusciante’i käekirjale iseloomulikult intiimne, temale iseloomulikult kutsub ta sind endaga teekonnale salapärasesse alternatiivmaailma, temale iseloomulikult on see album laotud geniaalsele kitarrimängule. Siiski ei saa ma ütlemata jääda, et sellel albumil on täiuslikkusest midagi puudu. Oma intiimsuses muutub Frusciante liiga enesekeskseks, pole saladus, et ta teeb muusikat endale ja kuigi kunsti ülesanne ongi rahuldada esmajärjekorras kunstnikku ennast (ja see on meie arvates täiesti loomulik ja normaalne), on kuulajale kõnealuse albumiga üheks saamine tehtud liiga keeruliseks. Ka tema signatuurkitarrimäng võib mõnele melomaanile üksluiseks ja igavaks muutuda, aga võib-olla ka mitte, sest kui inimene seda ei armastaks, ei oleks ta ka sellele albumile võimalust andnud.

Jätame nüüd sujuvalt 90 päeva vahele, aastat ei ole ju viisakas liiga pisikesteks tükkideks kiskuda.
Mai lõpus tulid indifolkarid bändist Grizzly Bear avalikkuse ette oma kolmanda albumiga, tema nimi on Veckatimest. See plaat on suurepärane näide art-rockist, mis suudab oma piirideta ambitsioonid peaaegu stiilselt välja mängida (vaata ka Muse – The Resistance). Ma olen neile oma muusikakuulamisaega ebaõiglaselt vähe jaganud ning seetõttu ei julge ma muud öelda, kui et tegu on ühe selle aasta lahedaima albumiga, mis nõuab tuhat kuulamist, et temast täiesti aru saada. Ja te kõik olete kohe kindlasti vähemalt üht nende lugu kuulnud: mu daamid ja härrad, „Two Weeks“.

Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka progrokkareid ansamblist The Mars Volta, kelle lugusid esitab The Mars Volta Group. Nad said 2009. aastal valmis kaks albumit. Üht neist, nimega Octahedron, saame me kõik ka kuulata. Teine peideti meie kurvastuseks või rõõmustuseks avalikkuse eest ära. Minu treenimata silmale/kõrvale on nad armastusväärselt keerulised ja huvitavad ning mõni hetk hiljem liiga aeglased ja venivad, aga lõpuks siiski rohkem huvitavad kui igavad. Ma pole küll nende varasema muusika ekspert, aga nii palju kui ma lugenud/kuulnud/youtuubinud olen, olid nad varem vähemaeglased ning rohkempöörased.

Kool algab septembris. Muse’i kõige uuem stuudioalbum tuli kah septembris välja ning tänu septembrile omasele energiajoovastusele suutis muusikane blogi ka sellest natukene kirjutada. Õnneks. Nüüd ei jää mul muud üle kui lihtsalt sellele viidata ja muud ei midagi!
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/15/muse-the-resistance/

September ja Oktoober olid kohe kindlasti eelmise aasta maailma parimad kuud.
22. septembril saime me ametlikult (piraadid ja Chuck Norris ja muud hardcore friigid on väljaspool arvestust) teada, et on olemas selline lahe duo nagu The Big Pink kes tegi ühe aasta parima albumi ja kes on mitmel põhjusel üks igavesti lahe bänd. Mina armastan neid juba sellepärast, et nende eeskujuks ja iidoliks on paljude teiste seas ka Pink Floydi leiutaja, Syd Barret. Ja armastusväärsust lisab ka fakt, et nad ei oska eriti mitte ühtki muusikainstrumenti mängida ja ka tõsiasi, et hoolimata sellest, et album räägib peaaegu ainult armastusest (albumi nimi on „A Brief History of Love“), ei kõla nad üldsegi nõmedalt vaid täielikult lummavalt, kuulajat elusalt mattev müra(mitte lärm vaid müra!) on täiuslik.

Big Pinki albumiga samal päeval ilmus üks teine, veelgi parem (uskumatu, ma tean) kauamängiv (vähemalt minu playlistis ehk mängunimekirjas mängib ta veel kaua) „Unmap“. Selle valmimises mängib suurt osa ka minu poolt juba varem nimetatud Justin Vernon, kes koos bändiga Collections of Colonies of Bees tegid hoopiski uue ansambli. Praegusel hetkel võin (käsi südamel) väita, et Volcano Choir’i album on 2009. aasta parim asi minu muusikamaailmas. Kihiline ja laialivalguv, see on nagu jäätisetort mille sünnipäevalised on tagaaeda valgele lauakesele unustanud ning mille kallale mind kui mesilast tõmbab mingi seletamatu tung.

Tegelikult polnud Muse’i album sugugi ainukene, millest see maailma lahedaim blogi viimase aasta jooksul kirjutas. Oktoobris kirjutasime aasta parimast debüütalbumist. Pitchfork tegi meid nendega tuttavaks ja meie võtsime nad pöörase joovastusega vastu. The xx ja nende xx.
„Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.“
https://kritiseerime.wordpress.com/2009/09/22/the-xx-xx/

Kõikide Nirvana fännide ning Courtney Love’i rahakoti rõõmustuseks ilmus sel aastal ka 1992. aasta Readingu kontsert (oma täies pikkuses ning kõikvõimsuses) täiesti laheda dvd’na välja. Rahamasin töötab, juhuu! Aga ikka ja jälle on tore vaadata, kuidas Nirvana enda üle nalja visata oskas:

Lõpetame selle toreda seikluse samamoodi nagu me teda alustasime. Animal Collective, kelle tähemärgi all muusikakriitikud 2009. aastal elasid, üllatas meid novembris ühe ilusaa EP’ga. Fall Be Kind on palju ägedam näide maailma kõige kirjuma muusikamaastikuga bändi võimetest. Eks veenduge ise. Igatahes on sobib see suurepäraselt lõpetama üht võrratut aastat.

22
sept.
09

the xx – xx

Neid on neli, nad on Londonist, nad riietuvad musta, neil pole trummarit, vaid hoopis trummimasin ja muud elektroonilised vidinad. Mõjutustena mainivad nad Aaliyah’it, CocoRosie’it, Rihanna’t, The Cure’i, Missy Elliott’i, The Chromatics’it ja lisaks veel selliseid tegijaid nagu Mariah Carey ja The Pixies. Muljetavaldav nimekiri, kas pole? Hiljuti matemaatikas õpitud terminit kasutades on tegu võnkuva jadaga – roppumoodi müünud r’n’b laulja;  kultuslik indiebänd; roppumoodi müünud r’n’b laulja; kultuslik indiebänd; …

Mida taotleb siis the xx? Saada roppumoodi müüvaks kultuslikuks indiebändiks? Pitchfork kiidab, ei jää midagi muud üle, kui ise kuulata.

Plaat algab introga. Ühe kõige muljetavaldavama introga omade killast. Tihke biit – olemas, cure’ilik bass – olemas, kummituslik atmosfäär – olemas. 2 minuti ja mõne lisasekundiga on ümbritsev maailm juba haihtuda jõudnud ja täielik keskendumine on jäänud plaadile. Järgnev ‘VCR’ on lihtsalt imeilus ja tutvustab the xx’i firmanõksu – mees- ja naisvokaal vahelduvad, räägivad teineteisele vastu, siis seejärel taas sulanduvad ja mis peamine – hingavad ühes rütmis. Eraldi võetuna ei tekitaks kumbki vokalist minus erilist vaimust, aga koos – oh my. Ette rutates võin ma öelda, et mitte kordagi ei tõsta nad häält, dünaamika on ühtlaselt tasane ja vaikne, ka ei kõiguta eeskuju Mariah Carey eeskujul ühest registrist teise. “Watch things on VCR’s, with me and talk about big love / I think we’re superstars, you say you think we are the best thing”. Ja juba ongi ‘VCR’ läbi, ruttu ja ootamatult ning uue loo kitarr meenutab Interpoli oma parimas vormis – ‘Crystalised’ on juba ka singlina välja antud ja üks võib-olla kõige catchy’maid lugusid plaadilt. Ja siis üllatab the xx taas, peale nappi 3 minutit, kordavad vokalistid Romy ja Oliver mantrana sõnu “go slow, go slow” ja oh imet – tempo aeglustubki, kuni laul lõpuks välja sureb.

Ja nüüd midagi kõigile bassisõpradele – ‘Islands’ ja need võrratud 4 monotoonset bassitörtsu iga salmi kahe rea vahel. Üliheale loole järgneb veelgi parem – minu lemmik ‘Heart Skipped A Beat’. Noortele kohaselt kirjutab ka the xx armastusest, eriti sellest õnnetumast – “Please don’t say we’re done /When I’m not finished /I could give so much more”. Mitte just kõige erilisem Shakespeare’, aga kontekstis mõjub usutavalt ja veenvalt.

‘Fantasy’ on plaadi kõige keskmisem ja kõige eksperimentaalsem lugu. Hääletegemise õigus on siin antud ainult Oliver’le. Üritab atmosfääri luua, kajaefektid panevad kuulama, aga õige hoo saab laul sisse alles bassi sisse tulles. Silme ette kerkib pilgeni vett täis pime koobas. ‘Fantasy’ hajub järgmise loo – ‘Shelter’ sisse ja võrdsuse nimel on siin vokaale jagatud ainult Romy’le. Vokaalpartii on nii häbematult popilik, et samahästi võiks tegu olla ükskõik millise poplauljannaga. Aga mitte ükski neist ei ole endale taha julgenud palgata taolist produtsentide tiimi, kes instrumentaalse poole the xx’i taoliseks vormiksid.

‘Basic Space’ flirdib veidi Vampire Weekend’i taoliste afrorütmidega, ‘Infinity’ aga on plaadi pikim träkk. Tiksub, tiksub ja tiksub, kuni lõpuks.. peaks plahvatama? Jah, muidugi peaks, iga teise bändi taoline lugu keeraks tugevuse põhja, tooks sisse lisainstrumente ja trummid imiteeriksid ilutulestikku. Oleks ilus, oleks võimas, aga the xx’ile see ei sobi. Nemad keeravad heli maha ja lasevad mängima jääda vaid kitarril ja bassil. Enda tagasi hoidmisega on saavutatud veelgi mõjuvam efekt.

the xx’i sõnul on kogu plaadimaterjal kirjutatud öösel. Annab tunda. Seda plaati on parim kuulata pisut melanhoolses tujus pimedas voodil pikutades. ‘Night Time’ kuulutab: “My eyes gleam /Looking in from the dark /I walk out in stormy weather / Hope my words keep us together”. ‘Stars’ algab jällegi kord esiletõstetud bassiga, millele lisanduvad peagi klaveriakordid. Ilus, kuulamapanev, eriline – ja tegelikult on tegu kolme-duuri-looga.  the xx’i suurim tugevus seisnebki selles, et nad kasutavad vähest. Nad kasutavad vähest, teevad seda hästi ja saavutavad kokku midagi suurt.

Kui kogu see pikk tekst tundus nagu lõputu kiidukõne, siis palun vabandust. Kusagil plaadi keskel kipub asi tegelikult ära vajuma – bänd ei lisa tuttavatesse mustritesse enam midagi uut. Aga peamine on vist see, et peale umbes kahte nädalat intensiivset kuulamist kutsub xx mind pidevalt enda juurde tagasi. Esteetiline, puhas, mõjuv.

9.5/10

11
aug.
09

florence + the machine – ‘lungs’

Kui on üks asi, mida britid lisaks kella viie teele, irooniale ja Dr Who sinisele tardisele lisaks lõputult armastavad, on selleks haip. Tuttavad pealkirjad: the best band in the world, next big thing? Et haipi veel suuremaks puhuda, ei piisa vaid ühest artistist, vaja on tervet liikumist: töölisklassi aktsendiga kitarribändid, brit pop, nu rave, naissoulilauljad. Uusim haip on samuti seotud naislauljatega, seekord on aga fookuses elektro: La Roux, Little Boots, lisaks veel sama tähega, aga teisest rahvusest artistid nagu Ladyhawke ja Lady Gaga. Kuhugi sinna – elektrost küll üsna kaugele –  mahub ka võimsa hääle ja harfidega varustatud Florence + The Machine.

Algselt nime all Florence Robot Is A Machine muusikat teinud Florence Welsh on ennast iseloomustanud kui “choir girl gone very, very bad”. Erinevalt lateksisse riietatud ja muffinitest ja diskopulkadest laulvast Lady Gaga’st, jookseb Florence oma videodes ringi päikesepaistelistes metsades ja kirjutab laule jänesesüdametest, ühesilmsetest tüdrukutest ja kirste ehitavatest poiss-sõpradest. Ekstsentrilisusele ja katebushilikule boheemlusele vaatamata on Florence’i debüütplaat ‘Lungs’ puhtehtne popptoode. Viimase peal puhas produktsioon, kaasalaulmiseks loodud refräänid, harfitirinad täpselt õigetes kohtades… Avalugu ‘Dog Days Are Over’ on täiuslik popplugu: käsi plaksutama panev lihtne rütm, suvine meeleolu, külmavärinaid tekitav vaiksete ja valjude kohtade vaheldumine (seda mängu dünaamikaga valdas minu arust kõige paremini Nirvana, Kurt Cobain oleks võinud olla ideaalne hitimeister). Kõige uuema singli ‘Drumming Song’ video koreograafia üle oleks aga uhke olnud selle kümnendi alguse Britney ja ‘Rabbit Heart (Raise It Up)’ sobitub praegu moesolevasse ja eespool üles loetletud naisvokaal + poppelektro voolu. ‘Kiss With A Fist’ on aga plaadile sobimatu energiline paariduuri lugu koduvägivallale õhutavate sõnadega, mille saatel on lihtne ette kujutada kusagil keldribaaris üles-alla hüplevaid indinoori.

Miks peaks siis oma aega raiskama järjekordse poplauljanna peale? Võib-olla sellepärast, et Florence’il on kordades parem hääl kui ühelgi teisel praegusel best female singer in the world right now‘l (kriitikud nimetavad seda küll ‘koera ulgumiseks’, aga kuulates lugu ‘Howl’, tundub, et ta võtaks seda pigem komplimendina). Või siis seetõttu, et harf on tore pill. Või siis selleks, et teda võrrelda Bat For Lashes’iga. Või laulu ‘Betwwen Two Lungs’ eitamatu võimsuse ja jõu tõttu. Või siis kaevuda sügavamale ja avastada demoloo ‘The Bird Song’ sõnad ja suurepärane kaver Cold War Kids’i loost ‘Hospital Beds’. Aga võib-olla oleks parim põhjus lihtsalt see, et nii head popmuusikat tehakse harva ja vahel vajame me kõik lihtsa ülesehitusega ja kergelt kuulatavaid lugusid. Jah?

7/10




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.