Posts Tagged ‘5/10

21
juuli
09

Michita – Three (2009)

Michita on Sheolist (Jaapanist) pärit biidimeister, kelle stiililiigituseks on hip-hop, instrumental, jazz-hop, electronic ja chillout. Michita sarnased artistid on näiteks Nomak, Uyama Hiroto, DJ Okawari, Smooth J ja Himuki. Three pole Michita loomingust mitte kolmast album, vaid viies – tegu on seeriaga. Olemuselt on Michita nagu iga teine taoline biidimeister: Jaapani muusik, kes on loominguliseks tegevuseks valinud biitide meisterdamise. Et nad viljelevad muusikastiili, mis on neile jõudnud riigist, mille vastu nad on olnud sõjas, teevad nad seda muusikat omamoodi – segades sellesse ohtralt üht teist Ameerika põlist muusikastiili – jazz’i. Tihtipeale on sellised isehakanud produtsendid ennekõige muusikud, kuiet näpuga vinüülplaate näppiv DJ. Need biidid on rahulikud, ja kui nad on kiired, siis mitte väga agressiivsed. Mina ootan juba aega, kuna seda stiili hakatakse liigitama “japanese nu-jazz” stiili alla.
Michita kogumikel on üldiselt kvaliteet hea ning vahel rikastavad tema biite ja jaapani keelt kasutavad räpparid. Selle tõttu saab neid kogumikke ka räppmuusika hulka lugeda – tegu on ju kurikuulsa saareriigi räpparite koorekihiga.
Kritiseerida saab selle eest, et päris tihti on lood pikemad, kui nad võiksid. Sellest tingituna on kohati tunda, et instrumentaalid on väga ühekülgsed. Väga hea ei ole ka see, kui tervet lugu läbib üks ja sama monotoonne biit, mis torkab välja nagu diskomuusika ning tekitab mõtteid, et see muusika on väga elektrooniline. Ja samas elektroonilised nad väga ei ole, sest instrumentalisatsioon on tihti ainult orgaaniline.

Et tegu on lõõgastumismuusikaga, mitte millegiga, mis sunnib end väga kuulama, ning ingliskeelset lüürikat kõrva ei hakka, ei saaks see album väga head hinnet. Küll aga saab Michita kiituse, et ta on teinud midagi teistsugusemat, kui harilik liftimuusika. Annan 5/10

Kuulamiseks A Little While:

04
dets.
08

MGMT – Oracular Spectacular.

Prefix Magazine said the album “sounds like a college-dorm experiment gone horribly right.”

MGMT, ehk siis kunagine The Management ja nende debüüt. Las käia!

Time To Pretend ‘iga algab asi pihta. Jääb kohe varakult väga hea mulje albumist. Ja see lugu oli filmi “21” introks ka, vot.

Weekend Wars võtab veidikeseks aja maha. Muud ei oska öelda.

The Youth ehk lugu meist, noortest? Meeldiv, ütleks. Rahulik, samas refrään jääb kummitama.

The youth is starting to change.
Are you starting to change?
Are you?
Together.

Ja edasi üks vaieldamatult parimaid luguseid sellelt plaadilt, ehk teisisõnu Electric Feel. Huvitav taustamuusika ja orgasmiline refrään, no tõesti.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb üks mu teine lemmiklugu sellele kohe otsa, Kids siis täpsemalt. Oleks nagu electronica, aga nagu pole ka. Oleks nagu synthpop, aga nagu pole ka.

4th Dimensional Transition kõlab aga küll kohatult sellel albumil ja ma ei oskagi seletada, kuidas täpselt. Nii on lihtsalt.

Seitsmes lugu juba ja kannab pealkirja Pieces of What. Taaskord rahulik, vokaal on valju ja kõlab nagu mingi 80ndate rokilugu.

Järgmisena laulab MGMT kuudest, lindudest ja koletistest. Aga see ei paelu.

Samas, kuigi The Handshake on samuti väga aeglane lugu, on selles midagi rohkemat kui mõnes teises rahulikus ja kõrge vokaaliga loos.

Viimane lugu – Future Reflections – on huvitav lugu. Seda kuulates on tunne, et kunagi ei või ette teada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Ja see pole tüütu, vaid pigem kaasahaarav.

Ja kokkuvõtteks.. tegu pole just väga hea albumiga. Aga loomulikult ka mitte halvaga. Sellel on oma tähetunnid, aga ka totaalsed mõõnad. Täpselt nagu Britney Spears.

5/10.




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.