Posts Tagged ‘6/10

01
nov.
10

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck [2010]


Miksteibile sarnanev koostöö räppari Skyzoo ja biidimeistri Illmind-i vahel on 42-minutiline rännak uuekooli biitide ja tänavaräpi lainetel. Näiteks kümnendal palal, The Now Or Never, tsiteerib Styles P praeguseks umbes 15 aasta tagust Mobb Deep-i: “ghost (Styles P) on it, sticking up the stick up kids…” Illmind-i ebakorrapäraste trummirütmide, elektrikitarririffide ja autosignaalist bassiliiniks venitatud heli peale.

Esimese maitse Skyzoo loomingust sain mina 2006. aastal ilmunud debüütalbumiga Cloud 9: The 3 Day High, mille produtseeris täielikult tollane Little Brotheri liige 9Th Wonder. Parim pala nende meeste koostööst, Way to go, pälvis ka muusikavideo:

Illmind või !llmind jõudis minu kõrvaklappidesse aasta hiljem, läbi 2005. aastal ilmunud debüüdi The Art of OneMind, mille ta tegi koos Strange Fruit Project-i räppariga Symbolic One. Pala koos The Procussions-iga:

Skyzoo ja Illmind-i koostöö tuli mõneti üllatusena, kuna neil on erinevad taustad (üks elutseb New Yorgis, teine New Jersey-s). Samas on mõlemad sellised artistid, kes järjepidevalt vahetavad koostööpartnereid ja katsetavad uusi saunde. 5. oktoobril ilmunud albumi Live from the Tape Deck teine pala, Frisbees sai muusikavideo:

Albumi tipuks on Chicago räppari Rhymefest-iga koos tehtud Understanding Riley, mis sämpeldab heliampsu anime sarja Boondocks kolmanda hooaja osast The Fundraiser. Kui Friesbees-il kõlab Skyzoo flõu sarnaselt Detroiti räppari Finale oma, siis just Rhymesfestiga kahasse tehtud loos kõlab Skysoo nagu Skyzoo (vanemas loomingus). Rhymefest-i klaveriklimberdamist saatvad tänavariimid vajavad siin tsiteerimist:
On the block still,
fuck how Barrack feel,
got the old lady set up,
plus the cop kill…
Thug motivation, drive-by shooting,
this is my gang bang drive-by music,
If you gon’ get shot, why try to do it?
If you can’t do time, why live through it?

Kokkuvõttes on Skyzoo ja Illmind teinud miksteibilaadse koostööalbumi, mis on justkui ettevalmistus mõlema artisti peatselt ilmuvatele sooloalbumitele. Skyzoo plaanib järgmisel aastal (2011) ilmutada teise stuudioalbumi, A Dream Deferred. Illmind-il on veel käesoleva (2010) aasta sees kavas välja lasta terve albumi jagu materjali pealkirjaga Behind The Curtain.
Live From The Tape Deck-il ilmneb mõlema viljaka artisti sünergia: Illmind laotab 42-le minutile omanäolised biidid, millele Skyzoo koos tuntud Duck Down Recordsi artistidega (Heltah Skeltah, Buckshot) ja ka uute mängijatega (Duck Down Records-iga äsja liitunud Torae, lisaks mõned miksteibi-kangelased nagu Styles P ja Termanology). Selline väljaanne, mille tõeline väärtus selgub mõne aasta jooksul.

Advertisements
15
sept.
09

Muse – The Resistance

Hoolimata neile antud võimalustest pole Muse mulle kunagi südamelähedaseks saanud. Nende eelmine, tulnukapopprokkalbum oli kaasakiskuv ja äge. Peavoolu kohta üpris hea, aga see on ka kõik.

Nüüd, kolm aastat hiljem tulid nad tagasi ja kui kaks esimest lugu tekitavad tunde, et The Resistance on eelmise albumi koopia, järgneb neile terve rida üllatusi. Muse etendab elektropoppi, pompoosset staadionirokki, Chopin’likku klaverinokturni ning korraks ka pehmet poppindit. Nii uskumatu kui see ka pole, ei puudu ka hevirokilikud kitarririffid ja vägevad kitarrisoolod.  Lugedes tundub see väga vahva, aga kõige kokkusobitamine on meestel ebaõnnestunud. Jah, muusikat on siin igale maitsele, kõik leiavad endale 1-2 meelepärast lugu (halvemal juhul vaid mõne kindla lõigu loost), kuid album tervikuna ei mõju usutavalt.

Plaati lõpetav kolmeosaline sümfoonia on tõesti võimas, minult saab see teistest lugudest eraldi kuulatuna kindlasti palju kuulamisi, ent see pole midagi sellist, mida ma Muse’i mängima pannes kuulda tahan.

Minu jaoks oli kõige parem osa The Resistance’ist (suhteliselt raadiosõbralikult) rokkiv MK Ultra. Eraldi videot ma sellest kahjuks ei leidnud, aga seda enam on põhjust postitada 30-sekundilistest lõikudest koosnev tutvustus.

02
aug.
09

Modest Mouse – No One’s First And You’re Next.

kaver

.. ehk eelnevate albumite pealt avaldamata jäänud lood.

Modest Mouse on läbi aegade olnud üks parim indiroki defineerivamaid bände, alates siis aastast 1993. Mainstream-eduni jõudis bänd 10 aastat hiljem.

Iseenesest pole see EP midagi erilist, näiteks lugu Satellite Skin meenutab mulle mingil veidral moel Bright Eyes’igi. Kuid sel on ka oma pärleid, nagu näiteks The Whale Song ning I’ve Got It All (Most).

Träki King Rat video režissööriks oli Heath Ledger enne surma, kusjuures, ning näha saab seda siit.

Ning ülejäänud.. on veidi keskpärased kui mitte öelda klišeed. Igatahes ei leidnud ma neis midagi, mis oleks sundinud mind “WOW” ütlema. No offence.

Lõppkokkuvõtteks 6/10,
vaalalugu korvab kogu pettumuse ning tõstab skoori “paremale” poolele.

ep. //




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.