Posts Tagged ‘7/10

27
aug.
09

Pogo – Alice

Mõned võivad juba olla tuttavad selle looga, kuid postitan sellegi poolest. Nimelt on see lugu tehtud ~90% ulatuses puhtalt Alice in Wonderland animafilmi häältest ning komposeeritud selle juurde ka video.

Siin on ka pisut trippy‘m variant sellest videost, proovige järgi.

Alice @ yooouuutuuube.com

10
juuli
09

Jizzm High Definition – Show Respect Here!!! – The Wreckgear Compilation (2000)

Ka USA-s on kortermaju. Seal ei ole ainult rikkurid ja religioossed inimesed. Seal on ka mustanahalised. Ja mustanahalised on seal elanud piisavalt kaua, et neil on samuti tekkinud soov olla vaba. Ja selles vabadussoovis tekkis agressiivsete ja relvastuvate gruppide kõrval ka kultuurne grupp, kel oli soov ennast väljendada. Ja et end väljendada, hakkasid nad kultiveerima intelligentsi ja loovust tantsuliigutustesse, laulmisele, ka sõrmenipsutamisele, plaksutamisele ja räppimisele (rapping, mis tollal tähendas jutlemist ja jutlemisest kujunes välja konversatioon, ühepoolne riimilausumine.) ning üldse, muusika valmistamisele ja lõpuks ka selle salvestamisele. Muusika salvestamine tõi esile ka teisi subkultuure, mis olid optimaalsed tantsukultuurile. Disco, Funk, Soul ja ka Gospel – rääkimata siis Jazzist, millel oli levikut palju varem. Hip-Hop tõusis aga esile, sest see meeldis noortele. Noored võtsid kultuurist osa, hakates ise räppima, tantsima, vinüüle kratsima, gräffiteid tegema ja ühtlasi ka beatboxi harjutama. See kultuur arenes jõudsalt, levis ka välismaale ja sai ajapikku ka populaarkultuuri osaks, mida tarbib ühemõtteliselt terve maailm. Kuskil seal sees tekkis ka põrandaalune liikumine, inglise keeles Underground, mis mässas populaarse hip-hop kultuuri vastu. Underground sai popimaks New Yorgis, kust hip-hop üldse alguse sai, ning levis sealt edasi, globaliseerudes erinevaid mooduseid kasutades). Ja New Yorgi hip-hop, just nagu ka muud kunstilised stiilid, sai just nagu maalikunst, eriti abstraktse tunnuse. Teatavasti abstraktne muusika oli minevikus olnud igal pool populaarne ja nüüd mässati popi vastu, võttes kasutus abstraktsus ja avant-garde suhtumine. Sellest, et igal sugupõlvel on oma objekt, mille poole nad mässavad, sai terves maailmas tuntuks põrandaalune liikumine.

Show RESPECT Here, mis kannab kližee-räpist tiitlit, on sügavalt abstraktne muusika, mida viljelevad tulevased põrandaalused tunnustamata staarid nagu Mykill Miers (Ill Boogie Records’i sädelev põrandaalune staar, kes 2000. aastal lasi välja kogumiku “It’s Been A Long Time Coming”), Pigeon John (Brainwash Projects avaldas 90-ndate lõpul kristliku abstraktse hip-hop albumi “The Rise And Fall Of Brainwash Projects”, ühe minu lemmikalbumitest. Nad on avaldanud rohkemgi, kuid kummastavalt pole nende hilisemaid albumeid internetis levimas), A-Team (2000. aastal avaldasid albumi “Who Framed The A-Team”), LMNO (Blak Forest, The Visionaries), Blak Forest, (Luckyiam.)PSC (Rhymesayers Entertainment), kanadast Awol One (kes koos Factoriga lasid 2007. aastal koos välja albumi “Only Death Can Kill You”) jne.

Ajale kohaselt, on neil täpselt 2000. aasta stiilis albumikaas, milledesarnaseid on selgelt märgata ka muudes huvitavates sama aja hip-hop alamstiilide liikumistes nagu näiteks Booty Bass ehk Miami Bass ja Ghettotech. Samas on Booty Rap täpselt see, mille vastu selle aja avant-garde hip-hop võitles. Sel ajal, kui booty rap huvitus vaid sellest, kui hästi naised oma kannikaid raputada suudavad, siis “Untertage”-i huvitas ka kosmose- või teadusteema. Olgugi, et lood neil albumitel (nagu ka grupil Scienz Of Life, mis pühendus pigem metafüüsikale) ei olnud just kõige teaduslikumad ja võiks öelda, et isegi Rahzel’i samuti 2000. aastal ilmunud beatbox-album “Make the Music”, mis rääkiski ainult sellest, kuidas Rahzel oma biitboxi teeb, kasutas “teaduslikku lähenemist” pigem gimmic-una.

Nagu ka igale A Tribe Called Questi esiräpparile Q-Tip-ile kui Kamaal/The Abstract’ile suhtumiselt järgi läinud räpparile omane, meeldib ka peaaegu, et igale Show Respect Here-le häält salvestanud räpparile rõhutada ka rassilist liikumist ja tihtipeale kuuleb sel albumil riime, mis räägivad “edukatest mustanahalisest”. Viimast võib siinkandi inimestele selgemini selgitada, tuues võrdluse Eesti ajaloost, kui maainimene läks linna elama (ja edukaks saama) ja pidi saksastuma, et ellu jääda. Nii võivad ka mustanahalised tunda, et kui nad võtavad omaks lääneliku kultuuri, jäävad nad ilma oma kultuurist, millesse selleks ajaks on juba sügavalt sisse juurdunud Hip-Hop. Nad on õppinud seda armastama, kuid mida enam neist läheb läänelikuks ja võtab omaks tarbimiskultuuri seatud piirangud (dumbing down), õpivad nad ennast ka vastustama mustanahalise stereotüüpidele, ehk tekib “intelligentne mustanahaline”, kellest kubiseb ka avant-garde liikumine, põrandaalune/alternatiivne hip-hop ja muud taolised liikumised – endast häälekalt maailmale kuulutavad mustanahalised, kes ei pelga, et nad on mustanahalised. See on terav teema ja selle teravust ära kasutades maitsestavad need noored intelligentsed inimesed ka hip-hop muusikat, mis pole konformeerunud lääneliku, Paris Hiltoni tembutamistest huvitatud inimeste maitsele vastavaks. See teema on Afrocentrism. Ehk mustanahalisetsentrism. Sama viljelevad ka sellised unustamatud kruud nagu Dead Prez, Camp Lo, Erib & Rakim, Run-D.M.C. ja isegi Public Enemy, kellest on palju saanud innustust tänane Strange Famous Recordsi (mille alla jääb ka ühe minu lemmiku, ja ühtlasi ka väga afrotsenterlik bänd Sol.Illaquist of Sound (S.o.S)) rajaja Sage Francis, keda koos Atmospherega on dekaad tagasi täägitud emo räpiks. Väärib ka mainimist, et viimased tuntud nimed ja ennist 2000. aastate abstrakträppi esindavad räpparid Show Respect Here kogumikult on minevikus ühel või teisel moel olnud muusika tegemisega seotud.

Samal, 2000. aastal pisut varem avaldas Illasophic Records ka The Wreckgear Compilation”-ile eelneva “”Show Respect Here EP“, milles esinevad ka Wreckgear kogumikul esindatud lood Otherwize’lt, P.E.A.C.E.’lt (Mtulazaji Davis), Mykill Miersilt ja PSC’lt ja kaks uut lugu Jizzmilt endalt, üks koos LMNO-ga.

Veel tasub mainida kogumikul esinevatest nimedest superneliku eMC, kes 2008. aastal avaldas superhea albumi “The Show” ning albumi lõpuloo esitajaks olev räppar St. Mark 9:23, kelle nimes olev kaldkirjas osa viitab kristlikus Piiblis Markuse evangeeliumis psalmini “Aga tema vastas neile: “Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?” mis jutustab Jeesuse tegelikust suhtumist inimestesse, keda ta väidetavalt õnnistas. Kogumiku sürreaalsele kontrastile viitab ka teadmine, et sellist Jumalatõotust rõhuv nimi ja maailmalõppu mõnitav lugu on kogumikul, millel esineb ka lääneranniku kristliku räpi suurim nimi, Pigeon John. Maailmalõppu mõnitab see lugu kasvõi satiirse tooniga “This the end, my only friend, the end…” laulmine The End’i refräänis. Just taolised pisikesed huvitavad detailid muudavad muidu arusaamatu kogumiku nagu “The Wreckgear Compilation”, huvitavaks.

Mulle muidu tundmatu kruu Blak Forest-i 12. lugu “You Are Now Entering The… (Blak Forest)” jääb silma väga tugeva riimi poolest, mis minu kõrvakuulmise järgi võib vabalt kuuluda ka legendaarsele biidimeistrile/räpparile LMNO-le. See riim on eriti tugev siin:

Height six feet, weight one-ninety nine,
age twenty-something, nigga, old-school, look alive,
name Vendetta, alias Third Degree,
representin’ Los Angeles, Blak Forest MC,
occupation verbalecent charger, extreme wordplay
cheaf executive, a operation and survey,
ethnic background? BLACK AND NEVER BACK DOWN
Ever been convicted of a felony? Not now…

Just nagu Q-tip vähem, kui 10 aastat tagasi A Tribe Called Questi koosseisus, süstib ka LMNO selles riimis eneseuhkust, sünnist käitumist, intelligentsi ja austust oma kultuurse seisukoha suhtes.

Et “Show Respect Here!!!” on sajandialguse põrandaaluse alternatiivse hip-hop muusika mõningane paremik ja sellel leidub kõike, mida ühelt väga vanalt räpp-kassett-kompilatsioonilt oodata võiks, saab see kogumik vähemalt seitse punkti kümnest. Ainsad nimed, mis ei saanud edaspidi blogi-liikumises ‘põrandaaluse sektsiooni’ paremikuks, olid need, mis antud kogumiku ise koostasid (Jizzm, kelle räppimisstiil on võrreldav kunagise Geto Boys’i liikme, Scarface, omaga). Andestades Show Respect Here-le tema ajastule omased teisejärgulised omadused, on kogumikul pindapidavat mentaliteeti vaat, et igal lool ning kui seda kogumikku ei saa ülendada muude omadussõnadega, siis “hariv” on üks selgemaid omadusi, mida selle kogumikuga saab seostada.

  1. Ahmad & Jizzm – Why Should I Lie?
  2. Mykill Miers – This Means War
  3. Jizzm High Definition – All Rights Reserved
  4. P.E.A.C.E. – Vehicular Manslaughter
  5. eMC, Subtitle, Matts Forever, Spontaneous, Anamosity, Basik MC, C4, Osirus & Jizzm – Various Fresh MC’s
  6. Mr. Brady – Just Def
  7. Pigeon John – Sealed Fate
  8. LMNO – Stream Of Consciousness
  9. Otherwize – Contact To Combat
  10. Dr. Oop Capone – Wreck Loose
  11. Blak Forest – You R Now Entering The…
  12. Napalm – B-Xpecting
  13. Mystik Journeymen – Checklist
  14. Jizzm High Definition – Maintaining
  15. Awol One – Permanent Paradise
  16. LOWD – Don’t Ask
  17. Onomatapea – Press On
  18. St. Mark 9:23 – The End

Et see kogumik on peagi juba dekaad vana, ilmunud tollal kasseti formaadis ja praeguseks juba ammu tootmisest väljutatud ning seetõttu ka haruldane, võib pidada sündsaks selle kogumiku tasuta allalaadimise. Seda saab teha selle lingi abil.

08
märts
09

Project Lionheart – The Art Of Resistance (2008)

This is how you break free
This is how you learn to be.
This is how you know how to see fake things.
This is only one moment in time, just an instance,
the moment that you learn about the art of resistance.

Project Lionheart juhtub siis, kui üks indie-räppar võtab kätte ja paneb kokku live hip-hop bändi. Erinevalt tüüpilisest koostisest hip-hop albumi tarbeks, on koos mikrofoni-kätlejast Caleb Cunninghamiga selles projektis ka vahva nimekiri sealsest kohalikust muusikutevalikust, kellede žanrid ulatuvad punk rockist lääne-aafrika pärimusmuusikani. Et respekteerida ka neid inimesi, on siin ka kerge loend:

  • Tj Berry: Vokaal / Kitarr / Puhkpillid
  • Jarrod Keith: Basskitarr / Vokaalid
  • Steven Barci: Trummid
  • Thione Diop: Perkussioonid

Nagu võib arvata ka bändiliikmete instrumentide kohta, on Project Lionheart stiililine segapundar, millest paistab selgelt välja vaid see, et tegu on “tõelise” hip-hop muusikaga. Kõla järgi tunnen mina ära mõjutusi rokkmuusikast, reggea-muusikast ja mingi piirini isegi mõjutusi punkrokist. Muusikaliselt komplimenteerib pillimäng väga hästi Caleb Cunninghami räppimist. Mis on ka mõistetav, sest albumi teema on üpris radikaalne ja on ainult loogiline, et Caleb tahab mikrofoni lausutud sõnu kuulajate kõrvade läbi nende püsimällu salvestada, et need seal idanema hakkaksid ja tema austajate pähe tekiks ilus roheline lilleke nimega “Mina tean, et ma pole vaba ja ma unistan paremast maailmast.”

Kuigi The Art Of Resistance algab nii, nagu võiks alata üks revolutsiooniline hip-hop album (avaloo Introduction sõnad on ülevalpool kirjas) ja instrumentaalse muusika järgi võiks oletada, et tegu on millegi väga uudsega, on albumi üldine maitse üpris popine. Tõsi, Caleb seab sõnadesse vaid seda, mida ta peab tõeks ja tema sõnadel on võimu… Kuid on raske keskenduda tema sõnadele, kui lugu nagu näiteks My Eyes kõlab täpselt nagu midagi, mida võiks kuulda Justin Timberlake vanematel sooloalbumitel. Ma kahtlustan, et asi on nendes katkendlikes viiulitõmmetes, poistebändilikus laulmises või Blake Lewise beatboxis, mis minu kõrvale on äravahetamiseni sarnane Justini suuhäältele (Mitte, et see ilmtingimata halb oleks, kõla on hea ja professionaalne).

Ja kuivõrd albumi “popilikkusele” aitab kaasa ka kaheksas lugu, Handle That, mis kõlab nagu halb plagiaat süntesaatori-räpist, ei ole see album kohe üldse mitte populaarne. See album on isegi liiga eba-populaarne oma kvaliteedi kohta. Last.fm’i järgi on neil kõigest 45 kuulajat. Ja 15% kuulamistest kuuluvad hetkel mulle. Ka mina ei teaks sellest albumist midagi, kui semu Rootsist poleks mulle seda soovitanud, sest ta arvas, et see kõlab natuke nagu liivainimesed. Sellele ma vaidleksin vastu – mitte iga kristlik hip-hop kruu põhja-USA’st ei kõla sarnaselt.

Ehk parim asi selle albumi juures ongi see, et sõnad on religioossed (mitte ilmtingimata kristlikud, neh) ning mõeldud ergutama mõtlemist ja kuna nii paljud inimesed on aidanud pillimänguga, kõlab see album otsast lõpuni omapäraselt. Ja erinevalt albumitest, mis mängitakse otsast lõpuni täpselt samade instrumentidega, kõlab Project Lionheart’i esituses iga lugu eelmisest erinevalt.

Parimat lugu valida on võrdlemisi kerge. Selleks on kõige mahedam ja selgemini kõlavaim lugu, Burn Them Down. Raske on süveneda nendesse sõnadesse ja mitte mõelda, et Caleb TEAB, millest ta räägib:

This is a system. And if you didn’t know that, then listen.
Cuz this is the way they control how you living.
And even though they say that there’s a hope and a mission,
they use manipulation just to program the children.
Like when they sit back and turn on the television,
mind-control comes rap, with a bow and a ribbon.
They use music and fashion and street grammar
to reinforce stereotypes and sell you propaganda.
I made this song for the children on the backstreets,
for the prisoners, prostitutes and crack fiends,
for that unseen, try’na get to heaven,
for the soldiers in the war, taking bullets for the brethren.
I made this song for the middle-class zombies,
for all the dead-beat daddy’s and single mommy’s.
because there’s only one reason to live
but the truth is, nobody even knows what it is…

Project Lionheart’i probleem on see, et nad on liiga omapärased for their own sake. Neid on üpris raske liigitada ja müüa maha, kui selget toodet. See ei ole lihtsalt live hip-hop muusika, see ei ole lihtsalt religioosne räppmuusika ega ka kõigest kristlik muusika… Project Lionheart on astunud üle žanrite ja liigituste, mistõttu on teda ka üpris raske kellelegi soovitada. Keda ikka huvitaks mässumeelne, popine, keerukas, päris instrumentidega loodud hip-hop muusika Seattle’st, millest keegi ei tea. Project Lionheart on huvitav, kuid mitte piisavalt catchy, et meeldida massidele. The Art Of Resistance on see, mille tegemisest paljud räpparid unistavad, kui nad pead padjale toetades sulgevad silmad, kuid mille tegemiseni nad ei jõua, sest selline muusika lihtsalt ei müü hästi.

Tracklist:

  1. Introduction
  2. Clock Ticking
  3. Burn Them Down ft. Fama
  4. All Of My Love ft. Jacob Bain
  5. Get Down
  6. The Way We Live ft. Damon Kollar
  7. Spitfire
  8. Handle That ft. Damon Kollar
  9. Hell Yeah
  10. Signs Of Arrival
  11. My Eyes ft. Blake Lewis
  12. Snipers On The Roof
  13. Heart Of A Lion

Hinne: 7/10

26
veebr.
09

Lamb of God – Wrath (2009)

(Sony/BMG Music)

Vihased Richmondi kutid teevad seda, mida oskavad – viiendat korda.

Lamb of God on kahtlemata nooremapoolse ning modernsema raskemuusikasõbra Slayer. Raske, kiire, vihane ning peavoolu mööda suplev. Oma esimese albumiga, New American Gospel (2000), kinnitasid härrad kanda metalmaastikul. Nende järjekorras 4. album, Sacrament (2006), kandideeris Grammyle parima metalesituse eest (kes nende eest selle napsas, jätan teile välja uurida). Kindel see, et Lamb of God on saanud nautida edu vilju ning raskemuusika lipulaevastiku eesotsas nad tüürivad siiamaani. Ootuses suutsin kujutada ette vaid üht küsimärki selle kauamängiva ümber tiirlevat – kas suudab see kvintett maksimaalselt ponnistada välja enda viljadest kõik mahlad ning toimetada kuulaja kätesse üks tervik, nagu seda oli Sacrament või Ashes of the Wake?

Wrath, järjekorras viies LP, on oma kõlalt toorem, kohati agressiivsem ning tehnilisem, kui seda on olnud kõik varasemad üllitised. Oma kinnise rusikaga üritab LoG lüüa ikka samasse kohta – näkku. See album räägib läbi enda ikka sellest samast ängistusest, vihast ning pissed-off-at-the-world suhtumisest, mida mööda on tampinud mehed esimesest plaadist saadik. Wrath on jumalatallede siiani kahtlemata kõige universaalsem ning sügavaim album. Lüürikat sirvides pole muutunud frontman Randy Blythe’i irooniliselt kritiseeriv alatoon, kuigi sel korral on ta võtnud rohkem isikliku lähenemise kui Sacramentil. Pean mainima, et see album on suures osas trummar Chris Adleri töö, kelle ülesandeks on jällegi juhtida rongi, nimega Lamb of God.

Wrathi ajaks toodi pardale produtsent Josh Wilbur, kes on laenanud oma kõrva veel Atreyule, Hatebreedile ning Fuelile, ning viidi sisse tuntavad muudatused. Plaadi introlugu, instrumentaal The Passing, triivib Lamb of Godi soundist nii kaugele kui võimalik, arenedes akustilisest kitarrist välja masterofpuppetslike kitarriharmooniateni. Dünaamikaga on julgemalt eksperimenteeritud, mistõttu leiab plaadilt veel mitmeidki üllatusi. Loomulikult pole Lamb of God jätnud kõike juhuse ning katseeksitusmeetodi hoolde (olgugi, et see siin plaadil nii mitmelgi puhul õnnestub). Just seetõttu pole nad unustanud oma heavy-hitteri valemit. Just sellised lood on Set to Fail (plaadi esiksingel), Black Labelile saluteeriv Everything to Nothing ning vaieldamatult jalga tatsuma panev Contractor. Grace on kitarristide Mark Mortoni ning Willy Adleri tähetund haakuvate riffide ning soolodega ja 7-minutiline plaadi lõpplugu Reclamation võtab kantrivõtmes enda alla piltlikult öeldes kogu sita, sülje, higi ja pisarad.

Pinnuks silmas on aga mõningane fillerite rohkus plaadi peal, mis takistab plaati kuulamast kui terviklikku meistriteost. Võib-olla on riffid ära kulunud?

7/10

1. The Passing
2. In Your Words
3. Set To Fail
4. Contractor
5. Fake Messiah
6. Grace
7. Broken Hands
8. Dead Seeds
9. Everything To Nothing
10. Choke Sermon
11. Reclamation

————————————-

Set to Fail:

09
veebr.
09

Bring Me The Horizon – Suicide Season (2008)

thbring_me_the_horizon_dark_versionMis bänd see siis ikkagi on?  Isiklikult olen nende loominguga tuttav juba aastast 2005, kui avastasin maailmat vallutava deathcore laine. Siiski jäi bänd mulle keskpäraseks nunnude emopoiste aktiks ja minu kõvakettalt nad kustusid koos Job For A Cowboy – Doom  EP’ga, ning selle viimase kustutamine oli tegelikult patt, järelemõeldes. Okei, tagasi BMTH juurde, nimelt pole mulle nende looming kunagi istunud, va lugu Rawwwrr!, mis jäi mulle millegipärast ainukesena kõvakettale alles.suicide_season

1.The Comedown
2.Chelsea Smile
3.It Was Written In Blood
4.Death Breath
5.Football Season Is Over
6.The Sadness Will Never End
7.Sleep With One Eye Open
8.Diamonds Aren’t Forever
9.No Need for Introductions, I’ve Read About Girls Like You on the Back of Toilet Doors
10.Suicide Season

220px-olisykes

Aitab nüüd ajalootunnist ning asume albumikallale. Suicide Season on bändi kolmas stuudioalbum, ning ma märgin kohe alustustseks ära, et parim.

Lõpuks on nad leidnud originaalse saundi, mis minu kõrvu jääks kummitama. Playlistis albumile juhuesitusega sattudes on kohe “OH SNAP see on BMTH!”, ma armastan kui ma tunnen bändi albumi saundi järgi esimestel sekunditel ära, isegi kui ma lugu ei tea.

Kuigi albumi lugude list on radade arvult üpris lühike, ei saa seda öelda laulude kestvuse kohta. Kõik lood on decent pikkusega ja üpris mõnusate tekstidega. Miks on tekst deathcores oluline? Tegelikult ei olegi, aga moment, kui bänd laseb välja lood, kus ma saan enamus sõnadest aru, lyrics kicks in. Nii tahaks vokalistile öelda, et ta nutma ei hakkaks. Sest just nii ta kõlab. Ausalt. Samas, ma ei leia, et see mind otseselt häiriks, pigem on see positiivne omapära.

Tegelikult, kui aus olla, oli mul sellest albumist paaril esimesel kuulamiskorral täiesti ükskõik ning jättis keskpärase mulje. Kuid see üks kord, kui ta mul playlistis Chelsea Smile peale shuffeldas, muutis kõik. See lugu lihtsalt paneb selle albumi märgi maha mu kõrvadesse. Jah, mul on saladus keeleotsal – see lugu on nii mõnusate riffide, sõnade ning vokaaliga, et seda peab lihtsalt armastama. “I see the vultures, they watch me bleed”. Chelsea Smile on albumi pärl, ning minu isiklik BMTH lemmiklaul.

Õnneks on teisi häid laule, lausa enamus tracklistist on tugevalt üle keskmise. Ma ei tea küll kuidas BMTH fanboyd Suicide Seasonisse suhtuvad, kuna vennad on muutnud päris palju enda stiili. Leidub nii ülimalt mõnusaid madalaid ja brutaalseid growle ning ülimalt raskeid riffe, kui ka clean vokaali ning üpris kaasakiskuvaid viise.

Ma küll tean, et bändi juures ei ole tähtis välimus, vaid muusika, aga minujaoks on selline scene-kid look ja nende fanbase turnoff. Ebaõiglane oleks selletõttu rangemalt nüüd hinnata. Suicide Season on album, mis tõstis seda bändi mu silmis üpris kõvasti ning julgen seda soovitada isegi neile, kellele ei meeldi deathcore. Unikaalne sound, mitmekesisus, üritus teha midagi värsket – õnnestus. Võit.

7.5/10

13
dets.
08

London Elektricity – Billion Dollar Gravy

Eks ma siis üritan siin metalheadide ja indiefännide vahel ellu jääda ja oma püüdlusega pisut teistsugust muusikat siia tuua.
Billion Dollar Gravy on  drum & bass album London Elektricity poolt ning valmis aastal 2003, alažanriks liquid funk. Valisin välja just selle albumi, et tutvust teha London Elektricityga, mis toodab üpriski meloodilisi ja harmoonilisi lugusid, selle loo lugudele lisaks veel  näiteks The Strangest Secret In The World ja Just One Second. Ülesehituselt on album päris muhe, kuid midagi erilist siiski ei ole. Album koosneb 11-st järgnevast loost:

  1. Billion Dollar Gravy (6:23) – üks albumi parimatest lugudest, kohati tühi, aga chill
  2. Different Drum (7:22) – lugu, mida kasutatakse väga palju erinevates mixides selle vokaalide tõttu, kuid ilma seda täiendava loota ei pruugi see just kõige parem olla
  3. Fast Soul Music (6:23) – väga meeldiv algus, hea flow, naisvokaalid sobivad sellele ideaalselt, eksisteerib ka ksülofon, mis annab sellele hea efekti, kindlasti tasuks kuulata
  4. To Be Me (6:19) – rahuliku elemendiga, pisut igav, kuid siiski üsna huvitav, sest sellel on üpriski kaasahaarav rütm taustal
  5. The Great Drum & Bass Swindle (7:08) – algab üsnagi elavalt võrreldes eelmisega, huvitavad vokaalid jällegi, kuid need eriti ei varieeru
  6. Cum Dancing (6:41) –  mulle meenutab see lugu Aphex Twin’i Donkey Rhubarb’i, kuid mitte midagi erilist ja liiga techno
  7. Main Ingredient (4:35) – üldiselt päris chill, aga vokaalid ei meeldi mulle
  8. Harlesden (5:44) – vokaalid on naeruväärselt mõttetud, lugu on pisut jazz’ilik
  9. My Dreams (7:24) – suhteliselt igav
  10. Born to Synthesise (6:42) – ja veelgi igavam, kui eelmine
  11. Syncopated City (6:28) – väga chill, kuid pole mulle

Seega neli esimest lugu olid vägagi kuulatavad, kuid teine albumi pool läks üsnagi jazziks kätte ja seda ma ei oleks tahtnud leida sellelt plaadilt, isegi kui mulle üldiselt selline stiil peale läheb.
6.8/10

09
dets.
08

Muse – Black Holes And Revelations.

Bändi Muse 2006. aasta topelt-plaatinum album, mis vallutas edetabeleid lausa viie singliga.

Black holes and revelations — they’re the two areas of songwriting for me that make up the majority of this album. A revelation about yourself, something personal, something genuine of an everyday nature that maybe people can relate to. Then the black holes are these songs that are from the more… unknown regions of the imagination.

Igatahes, just see album tundub olevat bändi kõige menukam, kuigi kõigil nende albumitel on müüginumbrid väga suured olnud.

Kogu album on meeldivalt elektrooniliste ja/või post-rokilike elementidega vürtsitatud.

Ütleks aga, et albumi esimene pool on minu arvates parem kui teine. Esimesel poolel on praktiliselt kõik kunagised hitid reas, nagu näiteks Starlight, Supermassive Black Hole, Map Of The Problematique ja Invincible. Kolmas nimetatutest on rohkem industriaalsemat sorti ja tugevalt progressiivne.

Lisaks ka veel enda arvamusest nii palju, et see album on vist liiga rütmikas, et lihtsalt kuskil toa nurgas vaikselt mängida, seega võtke ikka kätte ja kuulake vahetevahel. Halba see teile kohe kindlalt ei mõju, kui hoopis mitte sõltuvusttekitavalt — aga ega me siin oopiumist räägi, tšau.

6.8/10




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.