Posts Tagged ‘8/10

01
nov.
10

Kno – Death Is Silent

Kno (of CunninLynguists) – Death Is Silent [2010]


Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht http://www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”).

toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik http://www.urbandictionary.com ütleb:
“[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60’s to the early 80’s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:

Kno räpib:
I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.

Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks:
cumulus – rünkpilv
progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist:
She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.

SputnikMusic-u arvustus:
Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.

13
sept.
09

Mew – No More Stories…

no more stories

Uut albumit kuulates olin rohkem kui vaid positiivselt üllatunud. Eelmiseks albumiks oli ju ‘And The Glass Handed Kites’, mis oli ülimalt mõnus oma progressiivsuse ning süngusega. ‘No More Stories / Are Told Today / I’m Sorry / They Washed Away / No More Stories / The World Is Grey / I’m Tired / Let’s Wash Away’ on veidi positiivsema meeleolu ning sõnumiga. Veidi-veidi tantsulisem.

Fakt, et üks lugu läheb sujuvalt üle teiseks, on Mew puhul lõputult geniaalne.

Alustades looga New Terrain (mille tagurpidi kuulamine paljastab träki pealkirjaga Nervous) on juba aru saada, milliseks kogu album kujuneb — unelev ning ainulaadne.

Teiseks looks on ühtlasi albumi esimene singel Introducing Palace Players, mille video ma eelnevalt olen juba postitanud ning mis on isiklikult mu lemmikuim pala. Tavalisi lemmikuid leidub veel. Need kitarrikäigud on lihtsalt nii uudsed ning omal viisil valed, mis teevad need omakorda õigeks. (Nimetage mind lihtsalt veidrikuks.)
Loo refrään on meeletult catchy.

Beach on mõnus raadiosõbralik-hea tuju tekitamise-suvine träkk.

Järgmiseks järgmiseks on Repeaterbeater, mis ilmus teise singlina. Meeldivalt tempokas, lauldes suhetest. Ning sellele järgnevad rahulik vahepala + Silas The Magic Car, viimane on totaalne ballaad.

A Dream on omanäoline, sest vokaal kõlab nii vaikselt ja kaugelt, jättes tõesti unenäo mulje. Loo sõnadeks ongi albumi pealkiri.

Kui Hawaii vahele jätta, milles kasutatakse mitmeid erinevaid pille ja mis kõlab tõelise kompotina, algab Vaccine, mis on mõnus, huvitav lugu, ei oskagi kindlalt kirjeldada.

Edasised lood ei jätnud eriti sügavat muljet, aga ei saa öelda, et need halvad oleks — mitte üldse.

Albumi lõpetab Reprise ning see hääbub vaikselt vaikusesse..

7.7/10

13
juuli
09

Dance Gavin Dance – Happiness.

Ma mainisin küll kunagi, et Dance Gavin Dance’i parimaks albumiks oleks Downtown Battle Mountain, aga nende kõige uuemat kauamängivat kuulates leian siiski, et ka see nõuaks minupoolset tunnustamist.
Albumi pealkirjaks seega Happiness, järjekorra numbriks 3 ja lugusid sel’ 10.

See on märkimisväärne, et bänd, mille koosseis on nii mitmeid kordi muutunud, on suutnud jääda täiesti truuks oma saundile ning mitte läinud püüdma “midagi suuremat”, millega oleks kaasnenud samal ajal meinstriimiks muutumine.
Nad kõlavad nii õigesti, et miski ei peakski vist muutuma — sest see ei tüüta ära.
Ning samuti mainin ära, et tüübid on oma kolm albumit viimase kolme aasta jooksul ka välja andnud. Iga aasta kohta üks, vau. Tõepoolest väga edukas ja “viljakas” bänd.

dgd - happiness.

  1. Tree Village
  2. NASA
  3. I’m Down With Brown Town
  4. Carl Barker
  5. Happiness
  6. Self-Trepanation
  7. Strawberry Swisher Pt. 1
  8. Don’t Tell Dave
  9. Strawberry Swisher Pt. 2
  10. Power To The People

_____

Alustades loost Tree Village ning lõpetades Power To The People‘iga, on album täis DGD-le tüüpilist kõrvasõbralikku karjumist, mahedahäälset laulmist ning instrumentaalses mõistes geniaalseid meloodiaid.

Kui kõrvutada mõnd eelnevat DGD albumit Happiness’iga, siis on märgata, et viimane on mingil viisil lõbusam. Äkki seda nad taotlesidki albumi nimega — õnnelikkust ja rõõmu, mitte vaid post-hardcore’i scene’ile omalaadset süngust ning masendust.
Iga lugu sellelt kauamängivalt oleks kui omaette stoori, mida peab süvenenult kuulama, et mitte midagi kahe silma vahele jätta.
Ja kui ma mainisin, et lood oleks justkui positiivsemalt meelestatud, siis seda vaid ühe erandiga – siiski näitamaks, et bänd on võimeline ka sügavamate teemade “lahkamiseks” – ja seda albumi nimiloos, mis on ilmselgelt ja siiralt tunnetest ning armastusest.

Aga järgnevates lugudes on huumor ning mängulisus tagasi. Näiteks kasvõi träkis Strawberry Swisher Pt 1. laulab Kurt Travis:

Please, girl, stay,
don’t mind the clutter.
Get back in bed, yeah.
Mickey Mouse covers look good on your body.

Kokkuvõtteks: hea album on. Skaalal ühest kümneni annaks ma ühe ilusa 8.4

Ning ma loodan ja usun, et DGD pole oma šarmi veel niipea kaotamas.

12
märts
09

Memphis Reigns & D-Mitch Present Skeleton Crew Diaries (2009)

Oli aasta 1996. Tupac ja Snoop Dogg šokeerisid televaatajaid, Biggie Smallsi paks salakaval naeratus oli inimeste meelel veel tähtis seos klubieluga, Kanye West produtseeris muusikat räpparitele kellest te kunagi ei kuule, Eminem töötas veel ettekandjana ja hip-hop oli kultuurina veel tugev ja tärkamas kõikjal üle maailma. See oli aeg, mil kõik tundus olevat võimalik ühtede, kahtede ja mikrofonide taga.

Ja sinna soovivad paljud ka jääda.

Üheksakümnendate hip-hop muusika oli toores ja hoolimatu. Teda ei huvitanud veel eriti, mis temast arvati ja oma arvamust paiskas ta avalikult näkku kõigile, kes juhtusid olema kohal. Teda ei olnud veel kodustatud massimeedia ega edetabelite poolt ja kuigi suured muutused olid teel, elasid hip-hopparid loomingulises vabaduses. Keegi ei paista isegi imestavat, et selle ajastu räppmuusikat nimetatakse kriitikute poolt parimaks ja üpris suur kuulajaskond otsib hädasti taga seda “tõelist”, mis viiks neid dekaadi võrra tagasi helimaastikele, kus amatöörlus ei olnud häbiasi kuniks asja tehti hingega. Skeleton Crew teeb just seda. Ja teeb seda hästi.

Skeleton Crew Diaries on loodud mõne eelneva kuu jooksul ja avaldatud tasuta levitamiseks selle aasta alguses. See on värske kraam, kuid kõlab nagu kümne aasta tagune põrandaalune väärismaterjal. Seda võikski mõelda, kui lüürikas poleks selliseid vihjeid nagu “I’ve been space and time like i was Hiro Nakamura”.

Täiesti juhuslikult on sel heliteosel esimesed viis lugu just need, millest mina sõltuvusse olen sattunud. Ja neid ma lühidalt ka tutvustaks.

It’s Raining Outside on just seda, mida nimi lubab: vihmasadu. Kaks minutit helisalvestust vihmasajust ja mõned ilusamad helid, millest kasvab välja kerglane kitarrimäng. Üks neist lugudest, mille saatel istuda pööningul, imetleda taevakaarele naelutatud tähti ja omaette vehkida põleva välgumihkliga nagu toimuks pisike privaatkontsert läbi kõrvaklappide.

City With No Name on pisut depressiivne algus muidu võrdlemisi energilisele albumile. Teemaks on reaalsuse hülgamine ja mõte, kas sul jagub julgust et hüpata rõdult alla. Nimeta linn on see, millest unistatakse. Utoopia? Või lihtsalt mõtterägastik kus ilmneb, et ükski linn pole nimeta.

Resurrection kõlab nime poolest kui midagi tumedat, kuid on tegelikult rõõmus ja energiast pakatav jazzine lugu, milles ennast tutvustatakse. Seda muidugi liialdades nagu: “From now until infinity, it’s up-up and away, I’m rocking “S” on my chest, ready to come and save the day”. Defre Baccara asetatud scratchid sel lool on eepilised. Juba selle saundi pärast tasuks Memphis Reignsist rääkida oma lastelastele.

Hypoetical’iga on Memphis Reigns samuti koos teinud terve albumi (nimega Mind Mechanics). Post Script To Mars‘il läheb Hypetical’i mikrofonile liiga lähedalt sisse räpitud panus loo uneleva loomuga kokku nagu ketšup friikartulitega. Post Script To Mars on täpselt seda, mida nii palju räppmuusikat enam ei ole: vaba, loov ja luuleline: “As the world turns, let the drama begin, i’ve got soft skin that needs to thicken up. I’ve got soft skin that needs to thicken up… i’ve got soft skin that needs to thicken up…” Paljud räpparid kordavad ennast, kuid siinpuhul pole tegu oma nime või telefoninumbriga, vaid millegi palju palju sügavamaga. On meeldiv kuulda sellist haruldast abstraktsust albumil, mida jagatakse tasuta. Armsa ümisemise, flöödimängu ja valjude trummide saatel räägivad nad asjadest, mis panevad tõesti soovima, et oleks võimalik haarata kortsust aegruumis ja minna ajas tagasi või ehitada redel mis ulatuks Marsini, vaid selleks et näppudega riivata selle pinnast.

Jõululood, eriti hip-hop stiilis, pole mulle kunagi meeldinud. Kuid siin pole Night Before Christmas ka väga jõuluteemaline, vaid pigem laenab kontsepti vaikusest ja ootusärevusest, et võrrelda seda enda olekuga. “Maagiline” oleks sõna, mida ma kasutaksin selle loo kirjeldamiseks. Millegi pärast ei suuda ma ennast takistada ka laulusõnu kaasa sosistamast, kui vaikselt korratakse sõnu “Slide, slide, slippidy slide… Don’t you say shit, just get inside”. Sellised seosetud katkendid sobivad üldpilti, sest just need arusaamatud laused muudavad Skeleton Crew päevikud huvitavaks. Arusaamatused ja hea produktsioon.

Viis esimest lugu on need, millest ma vaevun kirjutama, kuid sellega ei lõppe albumi head lood. Ülejäänute seas on veel kaks imelist instrumentaalpala ja kaks lugu, mida samuti saab atmosfäärilise tausta tõttu nimetada maaliliseks. Albumi ainus nõrk koht on minutiline vahepala-laadne lugu “Mad Hatter”, mis on valju ja rõhuv. Kuid see pole ainus põhjus, miks see kogumik ei saa täisskoori – produktsioon on hea vaid seni, kuniks meelel on nostalgitsemine ja lüürika arusaamatus tundub huvitav. Peale selle on tegu endiselt amatöörliku teosega, mida ei saa võrreldagi teostega mille tegemine on maksnud sadu tuhandeid dollareid.

The Skeleton Crew Diaries on ülevaates hea, isegi nii hea, et kui seda ei saaks tasuta alla laadida, soovitaksin ma seda osta. Selliseid albumeid ilmub harva. Ja päris kindel olen ma selles, et seda albumit naudiksin ma ka vanaduses, kui sellist muusikat enam ammu ei tehta. Kasutage võimalust ja laske kõrvadel katsetada, kas Memphis Reigns ja D-Mitch sobib teilegi.

  1. It’s Raining Outside
  2. City With No Name
  3. Resurrection
  4. Post Script To Mars ft. Hypoetical
  5. Night Before Christmas
  6. $5 Shake
  7. Revenge Of The Puppets ft. Brian Moon
  8. Mad Hatter
  9. Nightmares
  10. Smile Of The Black Dahlia
  11. Eschaton
  12. Goldfishin’

Hinne: 8/10

Kuula lugu “Night Before Christmas” youtube’st
Tirige album tasuta alla siit.

04
märts
09

Kings of Leon – Only By the Night (2008)

(RCA)

Kuningad defineerivad alternatiivrokki

Sex on Fire. Ma pakun, et sa tead seda lugu. Kõik su sõbrad samuti. Muidugi. Ema-ning isasõbralik punt on väga suure tõenäosusega oma uue albumiga teinud silmad ette nii mõnelegi rokisaurusele (las raadioedetabelid räägivad enda eest). 2008. aasta oli viljakas, uued plaadid lõid letti AC/DC, Guns N’ Roses, Coldplay ning The Killers. Olenemata müüginumbritest, ei kudenud ükski neist sellist hitti nagu Kings of Leon Sex on Fire‘ga suutis. Esimesel kuulamisel tundus plaat midagi sellist, mis võiks tulla U2 sulest (vihjan just eelkõige loole Crawl). Teistkordsel kuulamisel olin ma juba selles väites veendunud. Ometi ei teki juurde teatud odavat plagiaadimaitset, mis on kindlasti plusspunkt vaid Kings of Leonile.

Ostsin plaadi endale Stockholmi reisilt mõni aeg tagasi. Minu suureks üllatuseks ei võtnud suurt aega süveneda sellesse albumisse ning esimesed 6 kuulamiskorda olid väga meeldivad. Pole vaja ilmselt pikka seletust, miks, kuid paljudel minu vähem muusikahuvilistematel sõpradel on iPodides terve album (või vähemalt paar-kolm kuulsamat pala), mistõttu valmistab heameelt altrocki-lemmiklaste edukas käekäik ka mainstream ringkondades.

Pikemal süvenemisel, küll, muudab plaadi üldpildi ehk imalaks kaunite meloodiate ning isiklike sõnumitega küllastatud vokaal. Okei, ma suudan sellest mööda vaadata antud juhul, kuid erinevalt eelkäijatest on Only By the Night siiski ümbersõit tegelikust potentsiaalist. Rääkides meeldejäävatest radadest plaadil, siis soovitan üle kuulata lood Notion, Manhattan, 17 ning ka mõningast populaarsust kogunud plaadi esiklugu (ning õigustatult nii) Closer. Kurat, kuula siis juba terve plaat läbi.

Kahtlemata on Only By the Night isiklik plaat. Vokalist Caleb Followill väljendab end selgelt, lauldes ehk südamedaamile või lihtsalt… seksist? Sellegipoolest pole ehk tema kime hääl nö minu tass teed, vaid meenutab rohkem ärajoonud Nashville’i kantrirokkarit. Naised saunas arvavad küll, et seksikas, kuid ma jään eelneva juurde.

Väärt kraam.

8/10.

1. Closer
2. Crawl
3. Sex on Fire
4. Use Somebody
5. Manhattan
6. Revelry
7. 17
8. Notion
9. I Want You
10. Be Somebody
11. Cold Desert

———————————————–

Sex on Fire:


Use Somebody:


04
märts
09

Scale The Summit – Carving Desert Canyons

Scale The Summit - CDC

Tere! Esimene sissekanne.

Sooviksin tutvustada bändi Scale The Summit, nende viimase üllitise Carving Desert Canyons põhjal. Ansambel, sai alguse 2004. aastal ja nüüdseks sõlminud lepingu maailmakuulsa Prosthetic Records’iga, nende alt on ka lastud välja Carving Desert Canyons. Kõige huvitavam fakt kvartetti juures on aga fakt, et poisid viljelevad instrumentaalset muusikat. Just nii, vokaal puudub täielikult. Tõsiasi, et instrumentaalbänd on saanud Prosthetic Records’i alla, on juba piisav faktor klaviatuuri veits kulutada ja nende myspace’i lehelt paar lugu kuulata.

Igakord kui kuskilt kuulen, et tegu on instrumentaalbändiga, siis suhtun ettevaatlikult asjasse kuid olen pea alati huvitatud. Alalõpmata tekib küsimus, et miks siis vokaali pole, on siis tõesti nii impro või proge või keeruline või mis? Tõsi, peab tõdema, et selle ansambli puhul on asi suuresti proge maiguline, minu armas muusikamängimisprogramm andis stiiliks Prog Tech Metal. Tegu ei ole otsese metalmuusikaga ja õnneks ei esine ka mitmeminutilisi teemaarendusi ja muud muidu jahumist. Kõik tundub kuidagi hästi tasakaalus, lugude ülesehitus ei ole klassikaline ja ei ole ka uisapäisa tehtud. Meloodilisus on plaadi puhul märksõnaks, kuid tegu on ka kohe kindlasti ühe väga tehnilise bändiga. Leitud on hea tasakaal popilike ja karmimate käikude vahel. Kohati tulevad mängu ka madalaks häälestatud kuuekeelelised ja loomulikult kardaan, aga mitte nii palju, et kedagi eemale peletada. Soovitan kindlasti kõikidel vähemalt korra asi üle kuulata, kui meeldib siis väga hea, kui ei siis ei, päris taustamuusikaks asi vist ikkagi ei sobi kuid mine tea. Minu poolt igatahes kaks kätt püsti ja kiidusõnad teele.

Kui olete otsustanud tõsta pöidla suunaga üles selle bändi osas, siis kindlasti külastage nende ametliku netipoodi, kust saab ulmeodavalt nende Prosthetic Records’I debüüti kui ka eelmist LP’d Monument soetada. Nii noore bändi kohta on neil ka suhteliselt mehiselt särgidisaine.

8/10

http://www.myspace.com/scalethesummit

http://www.scalethesummit.com

28
veebr.
09

Burn Still – Let the Skies Turn Black (2006)

oohkuiagepilt

Kas tõesti olen ma võtnud julguse kokku, et tõesti kirjutada Sellest bändist. Bändist, mille kontsertitelt ei taha ma kunagi puududa? Oh jaa, ma pean seda tegema.

Burn Still loodi 2006 aasta jaanuaris. Mina isiklikult saingi vist nende esimese loo käppade vahele sel aastal. Rate.ee vahendusel kusjuures, ma ei tea miks see levis seal postkastides nagu kulutuli. Aga nii oli. Lool oli nimeks Day of Darkness, millest nüüd on saanud, kuidas nüüd õige oleks öelda – Burn Stilli klassika. Kontsertitel me seda enam kahjuks ei kuule, kui ma ei eksi oli viimane kord 2008 aasta sügisel Tartus, millal nad lubasid, et see jääb selle loo viimaseks korraks. Aga olgu, tagasi ajalootundi. Bänd on saanud mitmel korral esineda ka välismaal, märkimisväärsemad juhtumid oleks vast Parkway Drive soojendamine Helsinkis ja Deadfest Rootsis. Mina nägin neid esimest korda 2007 aastal Hard Rock Laagris, avabändina. Sellel etteastel kõlanud DoD ‘ist kuni Waking the Cadaveri kaverini, juurutas Burn Still end mu südamesse ning ajab oma vääte seal vaid pikemaks.img_1084-vi

2006 aastal anti välja esimene EP – Let the Skies Turn Black.  Mille ostmisest ei suutnud ma keelduda HRL’il. Kogumikul on viis laulu, mida saavad kõik edukalt kuulata või allalaadida last.fm‘ist.

1. Black Wings
2. Day Of Darkness
3. My Sweet Destiny
4. Vengeance
5. Reflection

Albumi parimaks looks, olgem ausad, valivad enamus vist Day of Darkness’i. See lihtsalt on. Ükskõik kui kopp ees bändiliikmetel endil sellest. Aga eks lives peab andma ruumi uuele materjalile, ei saa vana rasva peal elada. Kuigi tulnud uusi laule nagu Sacrifice for Nothing või Decaying  Consumer, on siiski vana hea DoD jäänud lemmikuks. Loo ehitus on lihtsalt nii magus, ja see lõpp. Rebime kõik maha, kaasa arvatud käed ning meil on hands down, parim laul leitud. Kunagi väiksemana sai kuulatud ka Black Wingsi ikka mõnuga, just selle massiivsuse tõttu. Kui paljud lood ikka algavad põhimõtteliselt breakdowniga? Nendel lugudel on ka kahjuks miinus, nad võivad olla ülimalt maitsvad kodus kuulates, kuid kontsertil tantsimine on väikeste puhkepausidega. Õnneks, õnneks löövad kampa nüüd My Sweet Destiny ning Vengeance, mis balansseerivad albumi täiuslikult. Kiired trummid ja tempo – täiuslik.  EP lõpetatakse Vengeance lõpust algava outro’ga mil nimeks Reflection. See meloodia jääb lihtsalt kummitama tunde pärast seda kui plaadimängija on lõpetanud töötamise, see viis peegeldub ja kordub su peas lihtsalt edasi. Nad naelutasid selle.img_9999_37-vi

Tänu sellele albumile ning emotsioonidele, mida ma laivis selle esitamiselt saan, on BS olnud aastaid mu lemmikbänd Eestis ja ma kahtlen, et see lähiajal muutub.

Uute lugude näol, mida laivis ning myspaces kuulda võime, julgen ma öelda, et Burn Still on suutnud hoida endas värskust, selles närtsivas deathcore laines. Ma loodan tõsiselt, et LP tuleb nii hea kui me Sacrifice ja Consumeri näol ennustada võime. Proovige ainult mul Sludge City Pigfarmil mängimata jätta. Lihtsalt tehke seda, mida te teete, sest see tuleb teil nii kuradima hästi välja.

8.5/10

http://www.myspace.com/burnstill




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.