Posts Tagged ‘8/10



16
jaan.
09

The Kooks – Konk.

The Kooks. Indie rock selle parimas ja otsesemas mõistes. Indie rock-im kui indie rock. Kui indie rock oleks riik, oleks sellel riigil neli valitsejat.

Bänd alustas oma tegevust 2004. ja tähelendu juba 2006. aastal. Seega on nad oma 4 teguderohke aastaga ääretult palju korda suutnud saata.

Konk on nende uuem kauamängiv, 2008. aasta oma.

Üks esimesi lemmikuid albumilt on minu jaoks Do You Wanna, mis lihtsalt on nii kuradi geniaalne, et seda kuulates ei saa külmaks kalaks jääda.

Kohe sellele järgnev Gap on midagi kergemat, aga samuti intrigeeriv.

Ja Sway.. õhh.

Kui iga lugu selle albumi pealt oleks üks inimene, oleks maailma parimad omadused neis ära esindatud.

Absoluutselt ühtki halba sõna ei leia ma nende briti meeste alles teise albumi kohta, impressive.

7.8/10

Advertisements
11
jaan.
09

The Postal Service – Give Up.

The Postal Service = Ben Gibbard’i kõrvalprojekt, mis sai alguse juba 2001. aastal ja tegi oma debüüdi 2003. aastal selle sama albumiga.

Järgmist albumit neilt oodata igatahes ei ole.

… a pretty damned strong record, and one with enough transcendent moments to forgive it its few substandard tracks and ungodly lyrical blunders.

Aga see on hea kauamängiv, tõesõna. Kui otsida electropop-i definitsiooni kuskilt teatmeteosest, peaks Give Up-i viide seal seisma.

Ma olen selle albumi juba niivõrd ribadeks kuulanud, et kõik lood on praktiliselt peas. Tahtsin veel oma mälu värskendada ja kuulasin igast loost natuke.

Parimad lood asuvad albumi esimesel poolel, vähemalt minu arvates. Kuigi teisi ei saa kuidagi halvustada. Gibbard’i hääl kõlab taas nii nostalgiliselt ja nii.. mahedalt.

Igatahes, te peate seda ise kuulama, et aru saada, mida ma silmas pean.

There’s just Nothing Better!

7.5/10

20
dets.
08

Break – Symmetry

See on esimesel detsembril, 2008, reliisitud plaat ühe minu lemmikuima dnb artisti poolt, mis sisaldab endas 18 lugu. Enamus neist on suhteliselt rahulikud ja mõned on isegi päris ambient žanrisse ennast sisse sulandanud, mis ei ole sugugi ebameeldiv. Seekord ma päris igat lugu detailselt läbi ei uuri, aga teen lühikokkuvõtte, mida tasuks kindlasti kuulata ja mida võib kõrvale jätta.

Album algab väga heade lugudega, esimeseks neist on Last Chance (feat. Kyo), millel on väga ilusad vokaalid ja on minu arvates parim lugu sellelt plaadilt.
Teiseks looks on Hooked Up, mis on ka väga hea ning ei tohiks nimetamast jätta.
Enne neljandat lugu on ambient träkk nimega In Between, mis on üsnagi mõnus, kuid ainult minutike pikk.
Reach Out on päris rahulik ja taustaks hea.
Peale seda on lugu nimega Too Hot To Hold (feat. SP), mis peaks olema üsnagi tavaline hip-hop lugu (parandage mind, kui eksin selles) ja selles pole midagi erilist. Ma ei tea üldse, miks see sellel plaadil on.
Kuuendaks looks on minu teisel kohal lemmik sellelt plaadilt ja mida tuleks kindlasti kuulata, Light Speed. Väga rahulik ja huvitavate elementidega.
Seitsmes träkk on meeldiva dark elemendiga, samas bassline on väga mõnus. Symmetrics.
Sellest järgmine lugu Recovery on palju aeglasema tempoga. Sellele tuleb otsa lugu In My Mind (feat. Kyo), millel on kitarri vägagi osavalt ära kasutatud ja ka tasuks proovida.
Viimaseks looks, mida ma kirjeldaks, on Is This What You Want? – sellel on väga super bassline, mille tõttu on see üks albumi meeldivamaid träkke.

Ülejäänud träkid plaadil olid ka üsna head, kuid ma ei leidnud neist midagi erilist, mida oleks võinud välja tuua.
8.3/10

16
dets.
08

The Black Keys- Thickfreakness

The Black Keys on kahemehebänd Ohiost. Viljelevad nad bluesisegust rokki, kõla poolest ehk natuke White Stripes’i sarnane, aga vokalist on bluesilikum. Kui aus olla, on Thickfreakness ainuke album, mida ma neilt kuulanud olen, aga mitte kauaks, sest see on nii kuradi hea, et lausa paneb enamat nõudma.

Tegemist on muusikaga, mis sõna otseses mõttes rokib. See paneb kaasa nõksutama ja teeb tuju heaks. Kui mõnes vanas ameerika muskelautos muusikat kuulaksin, siis just seda.

Okei, võib-olla laulusõnad ei peida endas geniaalset maailmapäästmissõnumit ning meloodiaid luues pole ka jalgratast uuesti leiutama hakatud, aga vaba, chilliv olek ning elektrikidra kräunumine lihtsalt ei lase sind peale kuulama hakkamist enam käest. fuck yeah, üks parimaid albumeid, mille otsa mul on õnnestunud viimasel ajal komistada.

84 punkti sajast võib julgesti anda.

14
dets.
08

Death Cab For Cutie – Transatlanticism.

Rolling Stone reviewed Transatlanticism and commented that it contained “melodic, melancholy songs about feeling both smart and confused, hopelessly romantic but wary of love.” Gibbard’s voice was described as “plaintive boy-next-door”.

Ma ei ütle küll, et see Death Cab’i parim album on. Aga iga album on omamoodi erinev teistest ja valisingi siis just selle alustuseks.

Ütleks, et seda kuulates võid unustusse vajuda. Kuulad, kuulad ja mõte läheb uitama, aga samas kuulad edasi. Ja see on nii huvitav — elaksid nagu muusika sees.

Esimeseks looks on New Year, mis on võrdlemisi kurva sõnumiga, konstanteerides fakti, et “so this is the new year and I don’t feel any different”.

Kolmas, Title And Registration, on üks mu lemmiklugusid. Hästi hea kõlaga, jääb kergelt kummitama.

Nimilugu on rahulik ning melanhoolne ning lause “I need you so much closer” korrutamine läheb millegi tõttu isegi hinge. Igatahes, see mõjub nii, nagu mõjuma peaks.

Ja.. vau.. Passenger Seat on veelgi kurvema kõlaga kui eelmine lugu. Ben Gibbard + klaver.

Viimane träkk aga võtab asja mahedalt kokku ja pealkirjaks sel A Lack Of Color. Ääretult ilus, tõesti nagu. Oleks nagu akustiline, aga nagu pole ka. Ja loo sõnum on armas. “I should’ve given you a reason to stay.”

Mis ma ikka kosta oskan. Hea plaat on, hämmastavad lood. Kohutavalt melanhoolse ja kurva meeleolu suudab see isegi luua. Aga vahelduseks ju tohiks. Death Cab on üldse väga mitmekesise mõjuga. Vahepeal tekitab sinus optimismi ja päikesekiired paistavad aknast sisse, aga vahel suudab sind kõigele halvale mõtlema panna.

8.2/10.

07
dets.
08

Mew – And The Glass Handed Kites.

Mina isiklikult loeks Mew parimaks albumiks kahtlemata And The Glass Handed Kites’i. Mew näol on niigi tegu puhta geniaalsusega ja eriti veel sellel albumil, kus iga lugu algab eelmise lõpust,
ühesõnaga ütleks selle albumi kohta “mind-blowingly awesome progressive indie rock with lustrous vocals”.
Alguses ei saa eriti albumi meeleolule pihta, kuid paari looga on asi paigas, uskuge mind.
Esimesed neli lugu on rahulikumapoolsed, aga Apocalypso võtab küll tempo üles. Ja seda ägedate riffide ja nunnu bassiga. Paratamatult sama epic kui Russell Brandt oma oleku ja naljadega.
Sujuvalt läheb see üle loole Special, mis oli kõige esimene lugu, mida ma Mew ‘lt üldse kuulsin ja mis sundis mind nendega lähemalt tutvuma. Ja see lugu ON lihtsalt sõnulseletamatu ja sellest ei saa kunagi ära tüdineda, mul’ tundub.
Ja heade lugude tulv pole kaugeltki veel lõppenud, vaid pärast seda on The Zookeeper’s Boy, mis võib oma kõrge vokaalse refrääniga pahviks lüüa – jah, ta on mees.
Ma ei hakka küll järgnevaid lugusid eraldi välja tooma, aga te võite mu sõna kuulda võtta, kui ma ütlen, et need on siiski hämmastavad.
Sellel albumil oleks kui ahelsuitsetaja efekt – kui üht suitsu tõmbama hakkad, siis ei suuda enne lõpetada, kui pakk tühi on.
Ja nii ongi, nautige. Albumi kuulamine ei riku vähemalt te kopse.

8/10

26
nov.
08

Postmortem Promises – Postmortem Promises

postmortempromiseslogo

Teen ka enda esimese sissekande sellesse muusikat külvavasse blogi ning seda juba millegi teistsugusega. Lisaks veel, et ma pea end mingiks muusikaarvustajaks ega teadjaks, kirjutan lihtsalt, mis tundeid antud muusika minus tekitab. Täna ohverdan ma siia sellise bändi nagu Postmortem Promises (edaspidi PMP) ning lahkan lähemalt nende viimast EP’d, mis ilmus 2007 aastal. Teen ma seda sellepärast, et just sellelt bändilt on oodata varsti täispikka ning EP’de näol võin isiklikult öelda – on mida oodata. Enne siiski, bändist lähemalt.

PMP näol on tegemist noorte tüüpidega kes viljelevad muusikazanri, mil nimeks deathcore. Enne PMP avastamist oli mul igatahes räigelt kopp ees sellest popistžanrist ning olin juba tagasi minemas good ‘ol death metali peale, kuid õnneks tõid need poisid mingit värskust mu pleilistidesse. Tuntust on nad saanud enamsti kodumaal kui ühe UK juhtivama underground dxc bändina.
Siiski, ei ole PMP omanimeline EP nende esimene. Sellele eelnes ka “We Play Weddings” nimeline lühialbum, millest räägiks võibolla teinekord.
PMP

Vajutame siis “Play” nuppu, eks. Albumi lööb lahti Self Righteous mis on minuaravtes halb valik esimeseks looks. Vokaalse poole pealt jätab külmaks, kuid on siiski kohati kaasakiskuv ning piisavalt “brutal” et hoida kuulajat albumi juures. Saime üle sellest loost ning toreda kidrariffiga algav Yeah Man paneb meile laksu küünarunukiga hambasse 18. sekundil. See on lugu, mida kuulates hakkab jalg tatsuma ning käed ei taha enam paigal seista. Eepiline deathcorele omane vokaal ning yeah man breakdown lihtsalt kutsuksid lives tantsupõrandale. Poole loo peal lihtsalt ei viitsi enam normaalselt arvutitaga istuda ja kuulata seda, see pole õige. See on muusika, mis näitaks enda jäämäe alumist osa alles lives. Loo teises osas olev “My god i hate you..” jne breikdaun lihtsalt kammib oma olemuselt ning lõpus bassiga.  Tegemist on arvatavasti albumi parima looga. Kuid järgnev Slaughtered in Your Sleep ei jää ka kaugele maha. Esimesel sekundil on juba silmeees potensiaalne raundhauss ning “porgandite korjamine”, seega väärib enda kohta ilusti kõige karmima loona albumil. Hämmastavalt sweet kõrge vokaal teise minuti poole peal viib koos squealidega loo kenasti lõpuni. Lõpuminuti saaks isegi lavaees emosteppi lasta. Neljanda loona võtab tuurid üles Empalement of the Martyr, mis on siiani suhteliselt külmaks jätnud ning on mu jaoks “albumitäide”. Märkisväärt on siiski vokaal, mis on tasemel nagu PMP’le omane. Lõpp on ka fun. Albumile paneb punkti Koko Massacre, mis oleks võinud olla minuarvates vahetuses esimese looga. Koko Massacre lööb ennekõike jõuga, ning laseb edasi hea tempoga. Teisele minutile lähendes tuleb eriti massivne breakdown. Taaskord üks hea lugu, kus on vokaalide vahelduvus ja üldine mitmekesisus.
PMP-PMP puhul on tegemist väga hea bändi saundi ja hambaid näitava EP’ga, mida peaks kuulama iga deathcorest lugupidav inimene. Jääb üle vaid pöialt hoida, et nad ei muudaks oma kõla ning stiili, minnes plaadifirma käpa alla.

8/10

Vanemaid, teemaks oleva albumi ning uusi lugusi saame kuulata PMP myspace’st
http://www.myspace.com/postmortempromises




populaarsus.

  • 48 280 musi me blogile.
Advertisements