Posts Tagged ‘9/10

24
aug.
09

Luca – Speakeasy

Luca on dnb produtseerija Uus-Meremaalt ning on liitunud Samurai Music’uga.

Ma ei leidnud ta kodulehte üles (mida tõenäöoliselt polegi) ning mujal internetis tema kohta eriti informatsiooni ei leidu peale selle, et ta on teinud praeguse seisuga 5 lugu.

Sellegi poolest on ta loonud ühe väga maheda ja üpriski rahuliku loo nimega Speakeasy, mida tundsin, et peaks teiega jagama.

10
märts
09

lack of eoins – echo group

Seda plaati olen ma kaua oodanud. Esimest korda kuulsin ma Viljandi indie-rokkaritest umbes aasta tagasi, lugedes nendest ühest muusikaportaalist. Peale sellise lõigu lugemist nagu:

Oma eeskujudena loetleb bänd nii Joy Divisionit, Sonic Youthi kui ka Arctic Monkeyst, Bloc Partyt ja The Libertines’i. „Kui keegi nendest kuulnud pole, siis ei saa ta teha tõsiseltvõetavat ansamblit, vähemalt mitte meie mõistes.”

..armastasin ma seda bändi juba neilt ühtegi laulu kuulmata. Alguses arvasin ma, et äkki tuleb neist Eesti esimene korralik tantsuindikas, mida armastavad nii massid kui ka kriitikud, näiteks võib tuua Franz Ferdinandi, või siis sellised  pundid nagu Arctic Monkeys või The Strokes (ja vanad demod kõlavadki nii, kas pole mittemegastrokesilik?).

Echo Groupi ilmumist kuulutav pressiteadaanne kuulutas sarnastena välja juba sellised nimed nagu “Wire, Pixies, the Clash või the Jam.” Suve jooksul jõuti lisaks plaadi salvestamisele Coca Cola Soundwave’i bändidevõistluse kinni panna ja Children’s Society‘le üliäge video salvestada.

Nüüd eelmise aasta viimasel kuul ilmunud plaadi juurde. Juba avaloost Sonics (Sonics? Sonics Youths, pliis!) alates on selge, et lack of Eoins ei ole turvaline bänd selle sõna tavalises tähenduses. Nende laulud on laialivalguvad, muutuvad, nad on nagu vesi, mis võtab vormi vastavalt anumale, mille sees ta parasjagu on. Aga kui ta lihtsalt vabalt ringi voolab… siis, noh, temaga juhtub igasugu asju. Selles ongi lack of Eoins’i eripära, ühtlasi nii tugevus kui nõrkus. Plaati kuulates praktiliselt ei hakkagi igav, sest traditsioonilisi järgnevusi ja salm-refrään-salm-refrään-bridge-refrään-refrään tüüpi laule ei esinegi, vaid iga träkk paneb hinge kinni hoides mõtlema: “mis järgmisena?”. Aga samas takistab sedasorti hüplevus lugude kaasahaaravust. Ei, vale sõna, kaasahaarav on lack of Eoins küll, kaasahaarav ja hüpnotiseeriv, aga kuidas seda öelda, ei ole väga catchy. Sellelt plaadilt mõnda kaasahaaravat raadiohitti leida on raske, kui mitte võimatu. Samas ei ole see muidugi eesmärk, hea muusika on hea muusika, väga head ja samas väga catchyt lugu on ülimalt raske kirjutada.

Plaadi produktsioon on lausa super, kõik kõlab nii õhuliselt, et tunne on, nagu oleks see sisse mängitud kosmoses või siis päikeselisel võilillepõllul, äkki mängib sealjuures kaasa ka fakt, et viimane lihv on antud Abbey Road’il, Londonis. (jep, SELLEL Abbey Road’il), aga plaat tekitab oma meeleolu ja mis mulle eriti meeldib: MA KUULEN BASSI! Ja see bass, mida ma kuulen, rõõmustab, eriti loos I’ve Got Some Numbers, mis suudab plaadi pikima träkina vähemalt 10 korda oma kuju vahetada. Laulja Madis demonsteerib plaadi eelviimases laulus Anxious, But Shy, But Why oma toredat eesti aktsenti, mis üldse ei häiri, vaid kuulub lahutamatu osana bändi juurde, täpselt nagu Glasvegase või Sigur Rósi puhul see asi käib. Viimane lugu on minu ammune tuttav ja lemmik, She Was Bright (B), mis on lihtsalt ilus ja kerge ja noh, selline lugu, mis esimesest kuulamisest alates nõuab järgmisi kuulamisi.

lack of Eoins on selline bänd, mis tekitab mingi meeleolu ja mis kasvab külge, aeglaselt, kuid kindlalt. See ei ole selline bänd, mida sõbrale vahetunnis ühte iPodi kõrvaklappi laenates ja ühte lugu kuulata lastes kiita. See nõuab süvenemist, sobivat olukorda ja aega. Sellised bändid on üldiselt need, mis jäävad ja millest tüdida raske. Ja lack of Eoins’il on tohutu potentsiaal, sest kui nad juba debüütplaadil kõlavad nii hästi, siis millised nad veel tulevikus on? Ja arenguks on ka palju erinevaid suundi, äkki midagi diipi ja hämarat või siis veelgi mitmekihilisemat või siis…catchyt? Ja kui poiste kodulinnaks poleks mitte Viljandi, vaid näiteks Manchester, siis äkki oleksid nad praegu välismaa musablogide “big in 2009” postides ja NME haibi all? We can only guess…

minukosmos

kodukas

Children’s Society

9/10

27
veebr.
09

Queens of the Stone Age

Queens of the Stone Age, tuntud kui ka QotSA on Kalifornia hard rock bänd, mis on tegutsenud tänaseks juba üle 12 aasta.  Üle aastate on olnud QotSAs ~34 liiget, sealhulgas Joshua Homme, kes on vokalist, kitarrist kui ka selle algne looja.  Alguses pandi bändi nimeks Gamma Ray, kuid mingi saksa power metal bänd oli neid ähvardanud kohtuga, kuna see oli võetud. Peale seda oli produtsent neile väitnud, et nad näevad välja nagu Queens of the Stone Age ja nimeks see võetigi. Kings of the Stone Age oleks olnud liiga macho.

The only element of the audience I want to get rid of is the shirtless, sweaty, maxi-mullet jock dudes. We want sex to bleed into the music. At our shows, we want to see half boys and half girls in a utopian world, dancing and drinking.

Queens of the Stone Age on praeguseks välja lasknud 5 plaati, kuunda informatsiooni pole veel avalikustatud. Kõik olemasolevad albumid on minu arust väga head:

Välja lastud Album
September 22, 1998 Queens of the Stone Age
June 6, 2000 Rated R
August 27, 2002 Songs for the Deaf
March 22, 2005 Lullabies to Paralyze
June 12, 2007 Era Vulgaris

Isegi, kui ma polnud esimese albumiga eriti tuttav, nüüd blogi tegemisel uuesti kuulates sain aru, et sellegi 11 träkki on väga catchy’d ja head. Siin kohal tooks välja loo You Would Know.

Rated R plaat on aga midagi sootuks erinevat ning isegi veel parem. Väga hästi tuleb välja see, mida iseloomustab QotSAt vägagi edukalt: sõnad. Need on tihti naljakad või iroonilised, vahel ka tõsisemad. Sellele albumile on tohutult juurde annud oma vokaalide kui ka basskitarrioskusega Nick Oliveri, kelle hääletoon on üsna muhe. Hea näide tema hääle võimsusest on Quick and to the Pointless. Väga erilise maigu annab albumile juurde Lightning Song, mida mul teile hetkel kuulata lasta ei ole.

Kolmas plaat, Songs for the Deaf on omakorda parem, kui Rated R. See on elavam ning sisaldab huvitavaid vahepalasid/hääli lugude vahel. On ka täiesti ehtne The Real Song for the Deaf, mis üllatavalt on isegi kuulatav. Sellel albumil on neilt minu jaoks ühed parimad lood:  You Think I Ain’t Worth a Dollar, But I Feel Like a Millionaire ja Go with the Flow. Viimane neist on videoga, mis näeb lihtsalt ülihea välja, kuid tänu autorikaitseseadustele ei saa ma korralikke videosid teiega jagada. Träkklistingus on ka teisi häid lugusid, näiteks nagu enamustele tuntud No One Knows.

Praeguseks eelviimane album, nimega Lullabies to Paralyze on koos viimase albumi Era Vulgarisega samal tasemel kolmanda plaadiga, kuna nad on lihtsalt kõik nii erinevad üksteiset.  Lullabies to Paralyze olen ma kõige rohkem kuulanud. Plaat algab vägagi võimsate lugudega näiteks nagu Medication, jõudes kõigile jälle tuntud hitini In My Head, millele järgneb minu üks lemmikutest Little Sister. Kusjuures, selle plaadi enamuste lugude tempo on pisut aeglasem, kui varasematel plaatidel, kuid ma ikkagi armastan seda sama palju, kui teisi, sest QotSA geniaalsus säilib. Üks aeglasematest lugudest on The Blood is Love mida ma olen korduvalt kuulanud selle sügavuse tõttu. Siin pole enam Nick Oliveri oma vokaali kuhugi kahjuks panustanud.

Viimane album, Era Vulgaris, erineb väga palju eelmistest. Üks tuntuim lugu on küll Sick, Sick, Sick, millel on suhteliselt jälk video,  kuid minu jaoks üks parimaid träkke plaadil peale 3’s & 7’s on I’m Designer, millel on ülihead sõnad:

My generation’s for sale
Beats a steady job.
How much have you got ?
My generation don’t trust no one
Its hard to blame
Not even ourselves
The thing that’s real for us is: Fortune and Fame
All the rest seems like work.
Its just like Diamonds
In shit

Läheks vist liiga pikaks, kui ma räägiks täpsemalt QotSAst. Pooled videotest jäid puudu ning enamus asendasin kontserdisalvestistega kuna youtube on peaaegu ainuke koht ning autorikaitseseadused ei luba mul neid teile jagada ega endalgi vaadata. Kui võimalus tekib, vaadake kindlalt ära Go with the Flow ja 3’s & 7’s video, mis on perfektselt tehtud. Kindlasti parima ülevaate asjast annab tegelikult ise kuulates kõiki nende plaate: see on väärt proovimist.

Artikli kirjutamiseks läks 2h 30min. Hehe.

9.4/10

15
veebr.
09

The Mars Volta – De-loused in the Comatorium.

Nii, üks vaieldamatult geniaalsemaid artiste progressiivse roki maastikul. Ning just see album tunnistati Suurbritannias hõbeplaadi-vääriliseks.

Bändi lugude pealkirjad ja sõnad on täiesti briljantsed. Kohati absurdsed isegi, aga no tõesti, mis siis?

Ma ei suuda lugudest eriti midagigi välja tuua — need on kõik nii erakordsed ja head. Cedric’u hääl on kordumatu, täiesti. Ja kordagi ei teki sellist tunnet, et mingi lugu teisele kuidagi sarnaneks. Son Et Lumiere ja Roulette Dares ja Eriatarka ja Drunkship of Lanterns on musid. Ning pooleteistminutine ning instrumentaalne Tira Me A Las Aranas sobib ka plaadile kui valatult.

Osad lood on rõõmsa alatooniga, osad mitte nii väga. Aga nad suudavad sõnumi edasi anda. Eepiline lihtsalt.
Ja lood jäävad kummitama ka veel pikaks ajaks.

Lihtsalt.. wow.

Roulette Dares

Son Et Lumiere + Inertiatic Esp

9.2/10, raudselt.

08
jaan.
09

Foals – Antidotes.

Bändi debüütalbum, selle aasta oma. Ja mainin ka loomulikult, et Foals valiti 2008. aasta top10 parima bändi sekka. Nad olin 7. kohal, kui täpne olla.

Taaskord, avastasin ma nad täiesti iseenesest. Lugesin Eesti Ekspressi lisa, ‘Areeni’ vist ja sattusingi uute albumite arvustuste peale.

Igatahes.. album on hea. Kui järjest kuulata, siis jääb isegi veel parem mulje. Algusest lõpuni on kohe tunda bändi pühendumist. Ja see on hämmastav.

Häid lugusid on plaadil üle poole träkkidest ja see on märk juba puhtast geniaalsusest. Mõni lugu on kurva alatooniga, mõni rõõmsa. Ja koos moodustavad need kõik sellise mõnusa sümbioosi, mida oleks raske lõhkuda.

Cassius, Balloons, Red Socks Pugie, Electric Bloom, Two Steps, Twice, Olympic Airwaves ja lisaks veel teisedki on lihtsalt armastusväärsed.

Album jõudis UK chartide tipu lähedale, platseerudes kolmandale kohale.

Kokkuvõtteks 8.7/10, tšau.

07
dets.
08

Dance Gavin Dance – Downtown Battle Mountain.

dance-gavin-danceParatamatult DGD parim album, yessir. Catchy’de ja meelepäraste lugude osakaal on sellel albumil kõige suurem, kuigi bänd on iseenesest juba kuldaväärt.

Alguses ei pidanud ma neist eriti üldse lugu, kuna olin nii kinni Alexisonfire ‘s, aga.. kui tõsiselt süvenema ja kuulama hakkasin, avastasin, et peaaegu iga nende poolt loodud lugu on kuradi mahe. Ja ma ei liialda, pole liialdaja tüüpi.

Algab geniaalne vaimusünnitis ühe loo preview’ga, mis albumi lõpu poole välja kargab. Jätkub kummitamajääva And I Told Them I Invented Times New Roman ‘iga. Ning jah, paljude nende lugude pealkirjad on pikad. Pikad, aga ägedad.

Strawberry Andre on midagi veidi teistsugust, huvitava refräänirütmiga, näiteks.

Järgmine nunnudus, mis mainimist vääriks, oleks vist The Backwards Pumpkin Song, kuna see lugu suudab põhimõtteliselt iga 20 sekundi tagant üllatuda. Väga progressiivse roki laadne.

Eelviimaseks looks on Surprise! I’m From Cuba. Everyone Has One Brain, mis oleks nagu lihtsalt hüpnotiseeriv. Kuulad korra, kuulad kaks ja see haarab sind vorteksisse.

Album lõpeb rahulikuma tooniga, mis laseb kõigel sellel post-hardkooritsemisel vajuda ja mõjuda.

8.5/10, tšau.

03
dets.
08

Radiohead – Amnesiac

Aasta varem ilmavalgust näinud Kid A lugudega lindistati veel suur hulk teoseid ja need anti välja Amnesiaci nime all. Kõigepealt tahan kindlasti mainida, et tegu ei ole pelgalt ülejääkidega, mida esimese albumi vääriliseks ei peetud. Sugugi mitte. Lähemalt tundma õppides on see album vaat et oma vanemast vennast paremgi. Aga nagu ma juba ütlesin tuleb enne seda albumit tundma õppida ja see on üpriski keeruliseks tehtud. Lood võivad tunduda liialt minimalistlikud, või siis lihtsalt igavad. Samas, ega Mona Lisat vaadates ka inimene kohe põnevusest püksi s*tu (oleneb inimesest muidugi, ei taha kedagi solvata), aga lähemalt uurima hakates leiame sellest nüansse, mida algul oodata ei osanud.

“None of us played that much guitar on these records. Suddenly we were presented with the opportunity and the freedom to approach the music the way Massive Attack does: as a collective, working on sounds, rather than with each person in the band playing a prescribed role. It was quite hard work for us to adjust to the fact that some of us might not necessarily be playing our usual instrument on a track, or even playing any instrument at all. Once you get over your insecurities, then it’s great.”

Kuidas oleks kõige parem Amnesiaci kuulama hakata? Algatuseks tuleks end Kid A’ga tuttavaks teha. Kindlasti on vaja rahulikku keskkonda, võimalusel kõrvaklappe, et väikseimgi detail kaduma ei läheks, ja aega, et saaks ajudega muusikat kuulata. Kõik see kõlab nagu tohutu ajaraisk, me tahame ju lihtsalt muusikat kuulata. Aga see ei ole ajaraisk, kogu suur töö saab mingil hetkel tasutud ning siis on võimalik kuulda ja tunda midagi, mis ületab ootusi suure kaarega ning võib muuta meie ettekujutust muusikast.
Ma ei kavatse kõiki lugusid üksikasjalikult arvustada. Lood mõjuvad kõigile erinevalt, toovad esile vanu mälestusi, panevad unistama kaugeleulatuvaid unistusi. Räägin natuke üldilmest ning siis igaüks võib oma kõrvaga lähemalt uurida.

Mitte paljud artistid julgevad enda firmasaundist midagi erinevat toota. Radiohead on selles osas ebareeglipärane. Nii kaugeleulatuvat eksperimenteerimist ei osanud vist keegi oodata. Staadionirokkaritest pole enam midagi järel. Kõnealused lood ei olegi esinemiseks kirjutatud. Nad on stuudios valmis tehtud ning tunnevad seal end väga mugavalt. Suur osa helidest on niisiis elektroonilise päritoluga, kõigest Knives Outis võib ära tunda üheksakümnendate bändimalli järgimist, kus on laval kitarr, bass ning trummid. Mujal on vaid elektrooniline müra (selle parimas mõttes) millele tulevad vahel kõrvale harilikud instrumendid. Sellest elektroonilisest mürast võib vist natuke pikemalt rääkida. Mina olen sealt leidnud inimeste naeru, jutuajamised, kõrvaltoas mängiva teleri hääled, rohutirtsude sahistamise, kusagil tehases lindistatud masinate müra, vaalade omavahelise sõnumiteedastuse, kummitustelossi läbinud tuulehoo. Oeh, hullumeelne. Hullult äge. Yorke’i hääl on kohati tundmatuseni moonutatud (vt Pulk/Pull Revolving Doors), aga see on hea nagu alati. Depressiivne nagu alati. Kogu album käib üpriski tumedaid radu pidi. Mis ei ole halb.
Yorke pöörab ka sel albumil sõnadele rohkem tähelepanu kui Nickelbacki Chad Kroeger, selles osas pole mul mingeid etteheiteid. Üldiselt jääb lugude tähendus lahtiseks, me ei saa vist kunagi teada mida ta ise nende all mõelnud on, aga kõik nad annavad võimaluse mõtisklemiseks ning enesega sidumiseks.

Ma ei tahaks öelda, et tegemist on täiusliku albumiga, aga sellele ollakse väga ligidal. Jah.

94/100




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.