Posts Tagged ‘9/10



02
dets.
08

Beck – Modern Guilt

Alternatiivrokkar Becki kaheksandat stuudioalbumit on paljud nimetanud parimaks, mis ta selle aastatuhande sees on välja andnud. Ning tõepoolest, koostöös Danger Mouse’iga produtseeritud plaat ON hea. Becki ühiskonnakriitilised sõnad on fantastilised ja tõestavad, et tegu on ühe suurima poeediga tänapäeva muusikas. Meloodia on unikaalne ja loov. Ta häälele, mis on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, ei ole vanus (veel?) liiga tegema hakanud. DM on lugudele andnud müstilise, veidike tumedamates toonides lihvi. Kõik see kokku teeb Modern Guiltist ühe 2008. aasta parima albumi.

Ilus, rahulik, ülihea vokaaliga Orphans on magus sissejuhatus.
Talle järgneb Gamma Ray. Räägib globaalsest soojenemisest, ah lugege/või veel parem, kuulake ise.

Come a little gamma ray/Standing in a hurricane/Your brains are bored/Like a refugee/ From the houses burning/And the heat wave’s calling your name

Chemtrails on üks kaunimaid lugusid sellel albumil. Maagiline inim- ning pillihäälte sümbioos teeb sellest tõelise maiuspala.
Peale seda Modern Guilt ja Youthless. Mõlemad on head lood, aga mina hüppan nüüd hoopis oma lemmiku juurde. Walls. Kui kavatsete tutvumiseks vaid üht lugu kuulata, soovitan kindlasti seda. Ainuke miinus tema juures on kestvus, mis on lihtsalt liiga lühike.
Replica tume dnb taust ei haaku eriti ülejäänud lugude stiiliga, aga pole sellegipoolest sugugi halb.
Soul of A Man on kõige rokilikuma saundiga lugu. Paneb kaasa õõtsutama küll.
Profanity Prayers ei paista millegi erilisega silma, aga viimane, Volcano, on lihtsalt hüpnotiseeriv, võluv lugu, võimsate sõnadega. Kõlab veidike elliottsmithilikult. Ilus lõpp.

Võib-olla oleks tahtnud veidike pikemat albumit. 10 lugu ja 33 minutit mööduvad piinlikult kiiresti. Aga seda rutem saab uuesti algusest kuulama hakata. Jah.

85/100

http://www.youtube.com/watch?v=5YfAhl9QkSQ

01
dets.
08

Still Haunts Me plaadiesitluskontsert

Laupäeval toimus klubis Rockstars sellise bändi nagu Still Haunts Me debüütplaadi Remains of Decay esitluskontsert. Üles astusid veel ka Into Salvation ning Burn Still. Peale viimase nime kuulmist, oli päris kindel, et olin mineja. Ega ka Still Haunts Me halb pole. Kohale läksime varakult, tegime veel väikse piljardi Woodstockis, vahetasime riided, et oleks mugavam tantsupõrandal ning ostsime ära piletid. Pilet maksis 75.-, igaksjuhuks mainin ära, äkki kedagi huvitab. Ostsin EP ära ning sain ka autogrammid. Varsti arvatavasti ka kirjutan sellest albumist.
Esimene bänd, ehk siis Into Salvation, astus lavale veidi peale seitset vist. Lavaesine täitus nende fännidega ning ka ise jälgisin eemalt, mis muusikat nad siis teevad. Varem olin kuulanud paar korda nende mingit mp3’e. Esinemine oli igati tore, tõmbas rahvast natuke käima.  Jättis isiklikult veidi külmaks. Huvitav oli siiski kuulda, kuidas taas üks Eesti bänd pig squeale enda muusikas rakendada üritavad. Keskpärane.

img_9999_22-vi

Peale pooletunnist pausi hakkasid Burn Stilli poisid end lavale sättima. Seega ka mina lava ette ning juba esimese loo ajal panin jala tantsupõrandale ning püsisin seal kuni nende etteaste lõpuni. Midagi pole teha, Burn Still on Eesti deathcore tipp, hands down. Kolm esimest laulu olid mulle tundmatud, üks oli vist isegi BS’i uus laul. Igatahes peale vahepala tuli minujaoks õhtu tipplugu. Nimelt kaverdati Annotations of an Autopsy lugu Welcome to Sludge City. Laulu alguses kutsus Olev kõiki kes sõnu teavad laulu algust lavaette kaasa laulma. Ja nii kõlaski “SHE BLED FROM EVERY FUCKING HOLE” hordi suust mitmeid kordi järjest ning varsti järgnes ka Olevi brutaalne bree. Eepiline, see oli. Hetkel ma soovin tohutult, et keegi taibukas inimene, hea kaameraga, filmis seda laulu,  sest see oleks youtube’s “natuke”  vaatamisi saanud. Ülihea teostus.

img_9999_123-vi

Mäletan üleeelmisest suvest BS’i Waking the cadaveri laulu uusversiooni ja võin väita julgelt, et BS oskab kavereid teha ja seda väga hästi. Mängiti veel Burn Stilli kullafondi kuuluvat Sacrifice Fot Nothing’it, mille järgi tantsimine on üsna mõnus. Eelviimasel loona lauldi Still Haunts Me laulu Under Soil of Guilt kaverit. Oeh, eepiline, taaskord laul, mille ajal sai kaasa laulda, korduvalt – “Let iiiit beeee, ooopen your eyes…”. Haige, külmavärinad tulevad kõigele sellele mõeldes. Lisaloona tuli nende hetke värskeim purkilindistatud, kuid mitte-nii-väga-uus Decaying Consumer, mille ajal sai kasutada viimast võimalust selle bändi saatel, sel õhtul, tantsida. Kasutasime seda.

img_9999_73-vi
Kolmanda ja viimastena astusid lavale õhtu staarid – Still Haunts Me.
Lava ette kogunes tohutult inimesi, ma polnud siiani näinud ühelgi Eesti hardcore sisekontsertil sellist rahvamassi. Väike keldriruum oli tihedalt täidetud SHM fännidega ning selle muusika austajatega. Kohe alguses sai kuulda teist korda Under Soil of Guilt’i. Nende tund oli alanud.  Andsid nad pika, pea tunniajalise kontserti. Mille tipphetk oli minujaoks Burn Stilli Day of Darknessi kaver, mida viimased enam laivis ei mängi. Isegi BS’i poisid olid lavaees reivimas. Jällegi – hästi kaverdatud laul. Tuleb välja, et eestlased oskavad teiste laule mängida ja seda väga tasemel. Lauldi nii uusi kui vanu laule, kindlasti sai ära kuulda ka uue EP laulud. Tekkisid paar tehnilist tõrget, kuid need polnud kellegile häirivaks, õhtu läks edasi, nalja sai ning üsna pea keevitas taas hea muusika meie kõrvu.

img_9999_169-vi

Selliseid kontserte võiks rohkem olla, tõsiselt. See oli siiani parim nö hardcore kontsert Eestis minu jaoks ja seda ainult kodumaiste artistide eestvedamisel. Tõsiselt hea. Ruumi oleks võinud rohkem olla, ainuke miinus. Tahan veel.
9/10, Eepiline.

Pildid 1
Pildid 2
Suured tänud fotograafidele, kes seda imelist paradiisi jäädvustasid.

Bändid:

http://www.myspace.com/stillhauntsme

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/intosalvation

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM

23
nov.
08

iamerror – Trout Yogurt.

18 minutit nintendocore’i, ohjaa!

trout yogurt

Algab kogu ilutulestik looga Main Screen Turn On. Väga sümpaatne lugu ja ma ei valeta. Instrumentaalne, ilma vokaalita, rahulik ja seda kuulates ei oskaks küll aimata, mis sind ees ootab. Väga õnnestunud albumi alguse lugu.

Järgmiseks Forest of Fellatio, mis on üks mu lemmiklugudest üldse neilt. Meloodia on väga catchy ja see scream ei häiri absoluutselt. Kahju ainult, et sõnadest aru pole saada, aga see on põhimõtteliselt iga looga nii. :D

Snap Kracko Pop. Algab hästi, aga pärast esimest minutit hakkab kuidagi tüütavaks muutuma. Ja siis lõpeb järsku.

Ohohohoo, Do A Br00tal Roll. Üks mahedamaid lugusid albumilt. Esimesed 37 sekundit on vägagi nauditavad koos oma instrumentaalkäikudega, siis läheb aga karmimaks.

Pealkirja Jeffree Star Road nähes hakkasin kohe muigama, sest ei osanud oodata, kas see on mõnitav või ülistav. Millegi tõttu ootasin ja lootsin, et oleks mõnitav. Lugu ise on aga tegelikult pettumuseks vokaalita ja hästi rahulik, meenutades mingi rnb loo algust.

Metapod Probably Kicked Your Ass When You Were A Kid on vastandiks eelmisele loole – hästi vali ja kohutavalt kiire. Praktiliselt melooditu ja lõpeb täiesti ootamatult.

Müstiline K.K. DGAF. Ja müstiline igas mõttes.

The Iceclops Cometh on taaskord midagi uut võrreldes eelnevatega. Loo keskel on nagu midagi electrotaolist, mida ei oskakski täpselt defineerida. Hea lugu siiski, eksju.

Geniaalseima pealkirjaga lugu mitte vaid sellelt albumilt, vaid.. üldse? The Reason We Vomit Is To Show How Dedicated We Are To Weight Loss algab mingi naise monoloogiga.

I’ve looked at these women, these.. perfect, beautiful.. just unbelievable skinny women. I just couldn’t.. ahh, I couldn’t understand why I didn’t look like them. I.. I just didn’t get it so, umm.. so I.. I became.. more..

..bulimic. (You can read minds)

Paneb mõtlema. Ja siis hakkab “raiumine” pihta, mida saab mõne looga võrreldes juba liiga tavaliseks isegi  pidada.

Kümnes lugu ja Fuck Your Sanctuary, I’m Heading For A Bomb Shelter. Albumi üks pikimatest lugudest, ei jää aga kahjuks millegagi meelde.

Ja ongi viimane. Ja pealkirjaks HP/MP Restored… But No Taco Bell In Sight. Ja vokalist teeb huvitavat scream’i. Ja alates 1:15 läheb huvitavamaks.

Ning nii kiiresti need lood läksidki. Keda huvitab, võib kuulata.

Minule, kui nintendocore’i fännile istus iamerror perfektselt, seega ka 8.9/10




populaarsus.

  • 48 308 musi me blogile.