Posts Tagged ‘a kid

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM

Advertisements



populaarsus.

  • 48 225 musi me blogile.
Advertisements