Posts Tagged ‘alternative rock

13
sept.
09

tonight, tonight.

Aga kes siis 1996. aastal kuus MTV videoauhinda võitnud The Smashing Pumpkins’i lugu ei teaks. :-)

Advertisements
22
juuli
09

helgematel teemadel.

Lugu, mis sobib suvepäeva nii valatult
ning mis jääb hiljem ikka päris kauaks kummitama.

14
dets.
08

Death Cab For Cutie – Transatlanticism.

Rolling Stone reviewed Transatlanticism and commented that it contained “melodic, melancholy songs about feeling both smart and confused, hopelessly romantic but wary of love.” Gibbard’s voice was described as “plaintive boy-next-door”.

Ma ei ütle küll, et see Death Cab’i parim album on. Aga iga album on omamoodi erinev teistest ja valisingi siis just selle alustuseks.

Ütleks, et seda kuulates võid unustusse vajuda. Kuulad, kuulad ja mõte läheb uitama, aga samas kuulad edasi. Ja see on nii huvitav — elaksid nagu muusika sees.

Esimeseks looks on New Year, mis on võrdlemisi kurva sõnumiga, konstanteerides fakti, et “so this is the new year and I don’t feel any different”.

Kolmas, Title And Registration, on üks mu lemmiklugusid. Hästi hea kõlaga, jääb kergelt kummitama.

Nimilugu on rahulik ning melanhoolne ning lause “I need you so much closer” korrutamine läheb millegi tõttu isegi hinge. Igatahes, see mõjub nii, nagu mõjuma peaks.

Ja.. vau.. Passenger Seat on veelgi kurvema kõlaga kui eelmine lugu. Ben Gibbard + klaver.

Viimane träkk aga võtab asja mahedalt kokku ja pealkirjaks sel A Lack Of Color. Ääretult ilus, tõesti nagu. Oleks nagu akustiline, aga nagu pole ka. Ja loo sõnum on armas. “I should’ve given you a reason to stay.”

Mis ma ikka kosta oskan. Hea plaat on, hämmastavad lood. Kohutavalt melanhoolse ja kurva meeleolu suudab see isegi luua. Aga vahelduseks ju tohiks. Death Cab on üldse väga mitmekesise mõjuga. Vahepeal tekitab sinus optimismi ja päikesekiired paistavad aknast sisse, aga vahel suudab sind kõigele halvale mõtlema panna.

8.2/10.

09
dets.
08

Muse – Black Holes And Revelations.

Bändi Muse 2006. aasta topelt-plaatinum album, mis vallutas edetabeleid lausa viie singliga.

Black holes and revelations — they’re the two areas of songwriting for me that make up the majority of this album. A revelation about yourself, something personal, something genuine of an everyday nature that maybe people can relate to. Then the black holes are these songs that are from the more… unknown regions of the imagination.

Igatahes, just see album tundub olevat bändi kõige menukam, kuigi kõigil nende albumitel on müüginumbrid väga suured olnud.

Kogu album on meeldivalt elektrooniliste ja/või post-rokilike elementidega vürtsitatud.

Ütleks aga, et albumi esimene pool on minu arvates parem kui teine. Esimesel poolel on praktiliselt kõik kunagised hitid reas, nagu näiteks Starlight, Supermassive Black Hole, Map Of The Problematique ja Invincible. Kolmas nimetatutest on rohkem industriaalsemat sorti ja tugevalt progressiivne.

Lisaks ka veel enda arvamusest nii palju, et see album on vist liiga rütmikas, et lihtsalt kuskil toa nurgas vaikselt mängida, seega võtke ikka kätte ja kuulake vahetevahel. Halba see teile kohe kindlalt ei mõju, kui hoopis mitte sõltuvusttekitavalt — aga ega me siin oopiumist räägi, tšau.

6.8/10

07
dets.
08

Mew – And The Glass Handed Kites.

Mina isiklikult loeks Mew parimaks albumiks kahtlemata And The Glass Handed Kites’i. Mew näol on niigi tegu puhta geniaalsusega ja eriti veel sellel albumil, kus iga lugu algab eelmise lõpust,
ühesõnaga ütleks selle albumi kohta “mind-blowingly awesome progressive indie rock with lustrous vocals”.
Alguses ei saa eriti albumi meeleolule pihta, kuid paari looga on asi paigas, uskuge mind.
Esimesed neli lugu on rahulikumapoolsed, aga Apocalypso võtab küll tempo üles. Ja seda ägedate riffide ja nunnu bassiga. Paratamatult sama epic kui Russell Brandt oma oleku ja naljadega.
Sujuvalt läheb see üle loole Special, mis oli kõige esimene lugu, mida ma Mew ‘lt üldse kuulsin ja mis sundis mind nendega lähemalt tutvuma. Ja see lugu ON lihtsalt sõnulseletamatu ja sellest ei saa kunagi ära tüdineda, mul’ tundub.
Ja heade lugude tulv pole kaugeltki veel lõppenud, vaid pärast seda on The Zookeeper’s Boy, mis võib oma kõrge vokaalse refrääniga pahviks lüüa – jah, ta on mees.
Ma ei hakka küll järgnevaid lugusid eraldi välja tooma, aga te võite mu sõna kuulda võtta, kui ma ütlen, et need on siiski hämmastavad.
Sellel albumil oleks kui ahelsuitsetaja efekt – kui üht suitsu tõmbama hakkad, siis ei suuda enne lõpetada, kui pakk tühi on.
Ja nii ongi, nautige. Albumi kuulamine ei riku vähemalt te kopse.

8/10

29
nov.
08

Coldplay – Prospekt’s March EP.

Kui ma teada sain, et Coldplay’l uus EP välja tuleb, polnud ma just vaimustuses, kuna.. praegune Coldplay pole kaugeltki enam see sama, mis ümardatult 10 aastat tagasi, and that’s a shame. Aga se’s mõttes on hea, et nad ikka veel aktuaalsed on. Aga hakkame kuulama.
Esimene, Life in Technicolor II. Algab minutise introga, kõlab nagu midagi keskpärast, lähme parem järgmise loo juurde.
Pealkirjaks Postcards From Far Away ja lugu on.. huvitav ja pehme ja klaverine. Ja kestab 48 sekundit. Ja ma kujutaks seda väga hästi ette mingi filmi algusena. Nagu.. algsubtiitrite ajal kõlamas.. vau.
Kolmas, Glass of Water. Wikist lugesin, et see sai väga populaarseks iTunes’is, kuulakem siis. Alguses pole taas nagu midagi erilist, aga refrään on juba veidi parem. Kokkuvõttes siiski halb. :(
Rainy Day ‘l on huvitav algus, mis paneb juba midagi ägedat lootma. Kohati meenutab aga Viva La Vidat. Ja kohati jälle mitte. Ütlen kohe, et ma ei jaksanud seda lugu lõpunigi kuulata, vaid läksin kohe järgmise juurde.
Nimilugu ja Prospekt’s March. Nii.. akustiline algus. Akustiline = hea. Akustiline keskosa. Hea, rahulik ja meeldiv.
Ohohohoooo, Lost+ ja lugu koos Jay-Z ‘ga. See tüüp jõuab ka ikka igale poole. Algus on väga tuttav kohe, tundub isegi.. catchy, vau. Teine minut käib juba ja Jay Z vokaalist pole ei kippu ega kõppu. OH. 2:23 võtab ta sõna. Ja polegi nii halb, kui alguses arvasin. Lõpeb mingi oreli(?)soologa, jee.
Eelviimaseks looks on Lovers In Japan (Osaka Sun Mix). Ma usun, et mulle meeldiks originaal rohkem, sorri.
VIIMANE ja Now My Feet Won’t Touch the Ground. Hea pealkiri muidu. Akustiline, taas. Aga seekord akustiline = halb. Lõpulooks sobib küll. ehk.
Ja otsa see saigi. Suht pettumus, jah. Coldplay oskaks olla omanäoline, aga hetkel nad vist seda küll enam ei harrasta.
Paar lugu olid head, seega annaks 3/10.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.