Posts Tagged ‘alternative

27
aug.
09

Pogo – Alice

Mõned võivad juba olla tuttavad selle looga, kuid postitan sellegi poolest. Nimelt on see lugu tehtud ~90% ulatuses puhtalt Alice in Wonderland animafilmi häältest ning komposeeritud selle juurde ka video.

Siin on ka pisut trippy‘m variant sellest videost, proovige järgi.

Alice @ yooouuutuuube.com

02
aug.
09

block partey.

10. augustil antakse välja uus Bloc Party singel pealkirjaga One More Chance.
Nimiloo video on aga juba juulikuust saadik juutuubis rippunud. : >

09
apr.
09

Tool – 10 000 Days (2006)

Tool - 10 000 Days

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tool kuulub kindlasti minu lemmikbändide hulka. Ülim geniaalsus, ühendades endas 70ndate progressive rocki, alternatiivse metali, eksperimentaalmuusika ja mida kõike veel. Album 10 000 Days on pigem tunniajane meditatsioon, kui muusikateos. Eriti osav on muidugi trummar Danny Carey , keda ma ära kiita ei jõua, kuigi ka teised on väga andekad. Sellel albumil ei ole ühtegi halba lugu, isegi mitte ühtegi keskpärast lugu, vähemalt minu jaoks. Kui ma esimest korda olin kuulanud albumi otsast lõpuni kuulanud, olin ma täiesti teises olekus, dimensioonis. Soovitan väga soojalt kõigile.
Radade list:

  1. “Vicarious” – 7:06
  2. “Jambi” – 7:28
  3. “Wings for Marie (Part 1)” – 6:11
  4. “10,000 Days (Wings Part 2)” – 11:13
  5. “The Pot” – 6:21
  6. “Lipan Conjuring” – 1:11
  7. “Lost Keys (Blame Hofmann)” – 3:46
  8. “Rosetta Stoned” – 11:11
  9. “Intension” – 7:21
  10. “Right in Two” – 8:55
  11. “Viginti Tres” – 5:02

 Välja tooks siis kaks lugu, kuigi kõik oleks välja toomist väärt:

Right In Two (http://www.youtube.com/watch?v=TLjrD-oXkhA), mõnusalt rahulik,hea fiilinguga lugu, mis on mu lemmiklugu plaadilt.

Jambi (http://www.youtube.com/watch?v=rIT-FmENYLE), lugu mis näitab ka Tooli veidi karmimat poolt, üks kõvemaid introsid.

 

Hinne:

kindel 10/10

03
dets.
08

Radiohead – Amnesiac

Aasta varem ilmavalgust näinud Kid A lugudega lindistati veel suur hulk teoseid ja need anti välja Amnesiaci nime all. Kõigepealt tahan kindlasti mainida, et tegu ei ole pelgalt ülejääkidega, mida esimese albumi vääriliseks ei peetud. Sugugi mitte. Lähemalt tundma õppides on see album vaat et oma vanemast vennast paremgi. Aga nagu ma juba ütlesin tuleb enne seda albumit tundma õppida ja see on üpriski keeruliseks tehtud. Lood võivad tunduda liialt minimalistlikud, või siis lihtsalt igavad. Samas, ega Mona Lisat vaadates ka inimene kohe põnevusest püksi s*tu (oleneb inimesest muidugi, ei taha kedagi solvata), aga lähemalt uurima hakates leiame sellest nüansse, mida algul oodata ei osanud.

“None of us played that much guitar on these records. Suddenly we were presented with the opportunity and the freedom to approach the music the way Massive Attack does: as a collective, working on sounds, rather than with each person in the band playing a prescribed role. It was quite hard work for us to adjust to the fact that some of us might not necessarily be playing our usual instrument on a track, or even playing any instrument at all. Once you get over your insecurities, then it’s great.”

Kuidas oleks kõige parem Amnesiaci kuulama hakata? Algatuseks tuleks end Kid A’ga tuttavaks teha. Kindlasti on vaja rahulikku keskkonda, võimalusel kõrvaklappe, et väikseimgi detail kaduma ei läheks, ja aega, et saaks ajudega muusikat kuulata. Kõik see kõlab nagu tohutu ajaraisk, me tahame ju lihtsalt muusikat kuulata. Aga see ei ole ajaraisk, kogu suur töö saab mingil hetkel tasutud ning siis on võimalik kuulda ja tunda midagi, mis ületab ootusi suure kaarega ning võib muuta meie ettekujutust muusikast.
Ma ei kavatse kõiki lugusid üksikasjalikult arvustada. Lood mõjuvad kõigile erinevalt, toovad esile vanu mälestusi, panevad unistama kaugeleulatuvaid unistusi. Räägin natuke üldilmest ning siis igaüks võib oma kõrvaga lähemalt uurida.

Mitte paljud artistid julgevad enda firmasaundist midagi erinevat toota. Radiohead on selles osas ebareeglipärane. Nii kaugeleulatuvat eksperimenteerimist ei osanud vist keegi oodata. Staadionirokkaritest pole enam midagi järel. Kõnealused lood ei olegi esinemiseks kirjutatud. Nad on stuudios valmis tehtud ning tunnevad seal end väga mugavalt. Suur osa helidest on niisiis elektroonilise päritoluga, kõigest Knives Outis võib ära tunda üheksakümnendate bändimalli järgimist, kus on laval kitarr, bass ning trummid. Mujal on vaid elektrooniline müra (selle parimas mõttes) millele tulevad vahel kõrvale harilikud instrumendid. Sellest elektroonilisest mürast võib vist natuke pikemalt rääkida. Mina olen sealt leidnud inimeste naeru, jutuajamised, kõrvaltoas mängiva teleri hääled, rohutirtsude sahistamise, kusagil tehases lindistatud masinate müra, vaalade omavahelise sõnumiteedastuse, kummitustelossi läbinud tuulehoo. Oeh, hullumeelne. Hullult äge. Yorke’i hääl on kohati tundmatuseni moonutatud (vt Pulk/Pull Revolving Doors), aga see on hea nagu alati. Depressiivne nagu alati. Kogu album käib üpriski tumedaid radu pidi. Mis ei ole halb.
Yorke pöörab ka sel albumil sõnadele rohkem tähelepanu kui Nickelbacki Chad Kroeger, selles osas pole mul mingeid etteheiteid. Üldiselt jääb lugude tähendus lahtiseks, me ei saa vist kunagi teada mida ta ise nende all mõelnud on, aga kõik nad annavad võimaluse mõtisklemiseks ning enesega sidumiseks.

Ma ei tahaks öelda, et tegemist on täiusliku albumiga, aga sellele ollakse väga ligidal. Jah.

94/100

02
dets.
08

Beck – Modern Guilt

Alternatiivrokkar Becki kaheksandat stuudioalbumit on paljud nimetanud parimaks, mis ta selle aastatuhande sees on välja andnud. Ning tõepoolest, koostöös Danger Mouse’iga produtseeritud plaat ON hea. Becki ühiskonnakriitilised sõnad on fantastilised ja tõestavad, et tegu on ühe suurima poeediga tänapäeva muusikas. Meloodia on unikaalne ja loov. Ta häälele, mis on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, ei ole vanus (veel?) liiga tegema hakanud. DM on lugudele andnud müstilise, veidike tumedamates toonides lihvi. Kõik see kokku teeb Modern Guiltist ühe 2008. aasta parima albumi.

Ilus, rahulik, ülihea vokaaliga Orphans on magus sissejuhatus.
Talle järgneb Gamma Ray. Räägib globaalsest soojenemisest, ah lugege/või veel parem, kuulake ise.

Come a little gamma ray/Standing in a hurricane/Your brains are bored/Like a refugee/ From the houses burning/And the heat wave’s calling your name

Chemtrails on üks kaunimaid lugusid sellel albumil. Maagiline inim- ning pillihäälte sümbioos teeb sellest tõelise maiuspala.
Peale seda Modern Guilt ja Youthless. Mõlemad on head lood, aga mina hüppan nüüd hoopis oma lemmiku juurde. Walls. Kui kavatsete tutvumiseks vaid üht lugu kuulata, soovitan kindlasti seda. Ainuke miinus tema juures on kestvus, mis on lihtsalt liiga lühike.
Replica tume dnb taust ei haaku eriti ülejäänud lugude stiiliga, aga pole sellegipoolest sugugi halb.
Soul of A Man on kõige rokilikuma saundiga lugu. Paneb kaasa õõtsutama küll.
Profanity Prayers ei paista millegi erilisega silma, aga viimane, Volcano, on lihtsalt hüpnotiseeriv, võluv lugu, võimsate sõnadega. Kõlab veidike elliottsmithilikult. Ilus lõpp.

Võib-olla oleks tahtnud veidike pikemat albumit. 10 lugu ja 33 minutit mööduvad piinlikult kiiresti. Aga seda rutem saab uuesti algusest kuulama hakata. Jah.

85/100

http://www.youtube.com/watch?v=5YfAhl9QkSQ

21
nov.
08

Bloc Party – Intimacy.

Nii, Bloc Party selle aastane album siis.

kaver

Kui aus olla, siis esimesel kuulamisel ei jäänud mul sellest kauamängivast mitte mingit arvamust. Isegi olin pettunud, et tüübid oma stiili muutnud on võrreldes eelnevate albumite ja eelkõige Silent Alarm’iga.

Aga. Mida rohkem ma seda kuulanud olen, seda enam see ka meeltmööda suudab olla. Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et mulle “peab” BP meeldima. Kui need lood oleksid halvad, siis ma neid ka ei kuulaks.. eksole.

Olgu ka öeldud, et BP vokalist ütles mingis intervjuus, et kuna neil on plaadifirmaga leping neljale albumile, sai iga liige ühe albumi nö “enda teha”, ehk siis panna kõige rohkem enda mõjutusi sinna. Intimacy on väidetavalt Matt Tong’i (trummari).

Algab kogu asi siis looga Ares, mis loob juba selle õige meeleolu oma rütmikusega.

Järgneb Mercury, mida sai bändi Myspace’st kuulda juba enne albumi ilmumist ja oli äärmiselt edukas. Lugu on huvitav, tegelt ka, ja selles kasutatakse palju elektroonilisi elemente.

Halo on väga meeldiv oma refrääni poolest. “Paralyze me.. with your kiss. Wipe those dirty hands.. on me.” Ja loo riff on oh-kui-kaasahaarav. Samuti saab tänu sellele loole mõelda tagasi selliste hittide nagu “Banquet” või “Helicopter” olemusele ja kõlamisele.

Nii, järgmine on Biko, mis tähendab mingis Nigeerias räägitavas keeles “kallis”. Lugu on aeglane, võrreldes eelnevatega. Aga see annabki võimaluse just sõnadele keskenduda, jah.

Järgnevad – Trojan Horse && Signs – on kuidagi.. keskpärased.

Seitsmes lugu ja One Month Off. Võtab taas selle meeleolu üles, mis albumi alguseski oli ja siis läheb asi väga instrumentaalseks tänu loole pealkirjaga Zephyrus, millel on ka koorilaadne taustavokaal.

Kui Talons‘ist sujuvalt mööduda öeldes, et tüübid suudavad stiilipuhtust hoida, jõuame kümnenda looni. Täpsemalt Better Than Heaven. Lugu on taaskord tugevate elektrooniliste elementidega, aga samas ei annaks seda mingi ime läbi electronicaks liigitada.

Ion Square on ametlikult albumi viimane lugu, mis on alguses veidi lihtsakoelisem, kuid lõpu poole läheb ikka asi erinevate instrumentide kooskõlaks.

Boonuslood:

Letter To My Son – mulle meeldib selle loo “fade” ‘iv vokaal. Muud ei oskagi öelda

Your Visits Are Getting Shorter – mõnusalt elektrooniline pala kohutavalt catchy refrääniga. Seda kuulates võid lausa tunda laulu maitset. Ja see maitse on äärmiselt magus.

Flux – juba 2007. aastal välja antud singel, mis nüüd ka albumile jõudis. See kuulub vaieldamatult Bloc Party parimate lugude sekka, vähemalt minu arust.

Kogu albumi skooriks annaks 8/10.

“Halo” – http://www.youtube.com/watch?v=udCMNn4kvEQ

Jah, just nii hea see ongi.




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.