Posts Tagged ‘british

27
okt.
09

asi minule.

Video ajab igal ajal vaadates muigama ja refrään on ülicatchy.

Briti elektroonika, kellele see siis ei meeldiks.

25
sept.
09

The KLF – Chill Out (1990)

Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.

Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.

1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up

19
sept.
09

We Are Tokyo – Colour Blind.

Kurb näha, kui mõnel väga heal bändil on olemas last.fm’i sõnul vaid ~150 kuulajat.
Nagu öeldakse, enamusel on alati võimu ja nii jäävadki peale juba ammuilma tuntud mainstream bändid.

Huvi korral — Bright Lights EP on siin.

// band blog.

21
juuli
09

sa armastad teda, sest ta on surnud.

Geniaalse bändinimega duo, Briti kullakesed Jay ning Elle.

ylhcsd

Muusikaline tegevus sai väidetavalt alguse juba 2007. aastal, kuid ei pälvinud suurt tähelepanu.
2008. aasta alguses avaldati nende lugu Superheroes muusika- ning moefirma Kitsuné albumil ning siis hakkas nende edu suurenema.
Samal aastal pälvisid nad Indy auhinna “Best Electronic Act 2008” kategoorias.
Ning sellest ajast peale on neil olnud mitmeid mitmeid laive ning
said ka võimaluse esineda populaarses Briti noortesarjas Skins.

Siiani on neil ilmunud üks EP nimega ‘Inner City Angst’, millelt leiab 4 lugu ning singel Me Versus You.

kaver

tagakaver

Muidugi lisaks nendele lugudele on võimalik ka leida mitmeid nende remix’e ning muid demosid.

Ma ei hakka vist isegi albumit kommenteerima, see on minu silmis üks parimaid electro-sündipop-8-bit-värgindusi, mida ma olen kohanud.
9.7

myspace. // official. // ica.

17
juuni
09

Maybeshewill – Sing The Word Hope In Four-Part Harmony

Maybeshewill – Sing The Word Hope In Four-Part Harmony

Album

Album

Intelligentne (ja parajalt ühiskonnakriitiline) instrumentaalrokk.

Olen korra juba sellest grupist siin blogis juttu teinud, tookord sai suurima tähelepanu osaliseks kõigest üks lugu, pisikese viite andsin ka albumile, kus see lugu pesitses. Nüüd on neil väljas uus album, mis mitte mingil juhul eelmisele alla ei jää. On ehk veidike eelkäijast tugevamgi. :-)

Omasuguste bändide seas on Maybeshewill üks parimaid, vähemalt minu jaoks. Vahel on lihtsalt võrratu kuulata muusikat, mis laeb sind emotsioonidega eranditult vaid instrumentaalse poole abil. Nemad oskavad seda väga hästi teha, muusika kõlab ausalt, ei ole liiga ühenäoline (st. lood ei muutu igavaks, mitte nagu mõne teise postrokkbändi puhul, kus terve album on kui üks lugu, mis korduse peale pandud), lisaks vürtsitavad lugusid sügavad, mõtlemapanevad filmitsitaadid. Lood sellel albumil on energiast pulbitsevad, väga mitmekihilised ja huvitavad ent mitte laialivalguvad. Ahjaa, trackide nimed on samuti ägedad. Ja albumi kujundus.

Mina komistasin kõnealuse plaadi otsa sellel leheküljel.

Ja seda ka, et tegelikult on parim lugu Co-Conspirators, aga ma ei leidnud sellest korralikku videot. :-(

27
veebr.
09

Placebo – Sleeping With Ghosts.

sleeping-with-ghosts1

Ma ei saagi kindlalt väita, miks me Placebo-t veel arvustanud pole. See on ilmselgelt üks kohustus. Ja ma üritan selle ette võtta.

Nii, Sleeping With Ghosts album. Kuigi see on nüüdseks juba 6 aastat vana album, leian, et see pole selle aja jooksul oma väärtust absoluutselt minetanud vaid pigem juurde võitnud. Puhas kuld isegi, kui nii võib öelda.

Albumi põhiideeks on kõikvõimalikud suhted. Enamasti armusuhted. Aga mitte inimeste vahelised vaid pigem need suhted, mis meil minevikuvaimudega on ning mis ei kao ehk eal.

Asi tundub juba algusest peale nii õige, kui instrumentaalpalaks on Bulletproof Cupid.

Järgmisena? English Summer Rain. Meeldiv viis, realistlik sõnum.

Always stays the same, nothing ever changes.
English summer rain, seems to last for ages.
I’m in the basement, you’re in the sky.
I’m in the basement, baby, drop on by.

Järgmine meeletult melanhoolne ning mõtlemapanev pala oleks albumi nimilugu, milles rõhutatakse hingesugulaste olemasolu. Ei või jah? Vähemalt on nemad selles veendunud.

Nüüd siis aga The Bitter End ning jah, te kõik teate seda lugu, raudselt. See on siiamaani üks meeletu hitt, mida raadiotes ja kaubakeskustes aeg-ajalt lastakse.
Ning mis siin parata — see on hea lugu. See on rütmikas, arusaadavate sõnade, kaasahaarava refrääniga. Mida ikka ühelt popilt loolt tahta eksole. See saab kuidagi kiiresti otsa vaid. Või äkki mul’ vaid tundub.

Something Rotten järgmise träkina suudab tempo maha võtta. Lugu kõlab äärmiselt sensuaalselt ja võrgutavalt.. ühesõnaga paeluvalt. Ja tüütuks muutumisest pole juttugi.

Niisiis, kätte jõuab Plasticine. See oli millalgi-kunagi mu totaalne lemmiklugu, seega ma ütlen seda küll üsnagi subjektiivselt, aga see lugu rokib lihtsalt.
Ja lugu ise käsib meil kõigil iseendaks alati jätta ja mitte plastiliin olla.

Don’t go and sell your soul for self-esteem,
don’t be.. plasticine.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.

Nii, siis aga Special Needs, arvatavasti albumi kõige kurvem lugu. See on kohati nii minimalistlik ja ometi on sellest täpselt küllalt. Ääretult meeldiv, mis ma ikka ütlen.

Kui nüüd paarist loost üle hüpata, mis niiväga muljet ei jätnud, jõuame Protect Me From What I Want palani. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või kõlaski see prantsuse keeles veidi-veidi paremini. Aga ma ei mõista seda absoluutselt mitte hukka — hoopis vastupidi. Üks parimaid lugusid sel albumil, tõepoolest.

Ning kogu selle meeldiva kompoti kaane sulgeb Centrefolds. Piisavalt aeglane, et olla meeldejääv. Piisavalt müstilise meloodiaga, et unustusse vajuda.

Ja siis ongi see läbi.

9.8/10

___

Special Needs.
This Picture.
The Bitter End.

09
veebr.
09

Bring Me The Horizon – Suicide Season (2008)

thbring_me_the_horizon_dark_versionMis bänd see siis ikkagi on?  Isiklikult olen nende loominguga tuttav juba aastast 2005, kui avastasin maailmat vallutava deathcore laine. Siiski jäi bänd mulle keskpäraseks nunnude emopoiste aktiks ja minu kõvakettalt nad kustusid koos Job For A Cowboy – Doom  EP’ga, ning selle viimase kustutamine oli tegelikult patt, järelemõeldes. Okei, tagasi BMTH juurde, nimelt pole mulle nende looming kunagi istunud, va lugu Rawwwrr!, mis jäi mulle millegipärast ainukesena kõvakettale alles.suicide_season

1.The Comedown
2.Chelsea Smile
3.It Was Written In Blood
4.Death Breath
5.Football Season Is Over
6.The Sadness Will Never End
7.Sleep With One Eye Open
8.Diamonds Aren’t Forever
9.No Need for Introductions, I’ve Read About Girls Like You on the Back of Toilet Doors
10.Suicide Season

220px-olisykes

Aitab nüüd ajalootunnist ning asume albumikallale. Suicide Season on bändi kolmas stuudioalbum, ning ma märgin kohe alustustseks ära, et parim.

Lõpuks on nad leidnud originaalse saundi, mis minu kõrvu jääks kummitama. Playlistis albumile juhuesitusega sattudes on kohe “OH SNAP see on BMTH!”, ma armastan kui ma tunnen bändi albumi saundi järgi esimestel sekunditel ära, isegi kui ma lugu ei tea.

Kuigi albumi lugude list on radade arvult üpris lühike, ei saa seda öelda laulude kestvuse kohta. Kõik lood on decent pikkusega ja üpris mõnusate tekstidega. Miks on tekst deathcores oluline? Tegelikult ei olegi, aga moment, kui bänd laseb välja lood, kus ma saan enamus sõnadest aru, lyrics kicks in. Nii tahaks vokalistile öelda, et ta nutma ei hakkaks. Sest just nii ta kõlab. Ausalt. Samas, ma ei leia, et see mind otseselt häiriks, pigem on see positiivne omapära.

Tegelikult, kui aus olla, oli mul sellest albumist paaril esimesel kuulamiskorral täiesti ükskõik ning jättis keskpärase mulje. Kuid see üks kord, kui ta mul playlistis Chelsea Smile peale shuffeldas, muutis kõik. See lugu lihtsalt paneb selle albumi märgi maha mu kõrvadesse. Jah, mul on saladus keeleotsal – see lugu on nii mõnusate riffide, sõnade ning vokaaliga, et seda peab lihtsalt armastama. “I see the vultures, they watch me bleed”. Chelsea Smile on albumi pärl, ning minu isiklik BMTH lemmiklaul.

Õnneks on teisi häid laule, lausa enamus tracklistist on tugevalt üle keskmise. Ma ei tea küll kuidas BMTH fanboyd Suicide Seasonisse suhtuvad, kuna vennad on muutnud päris palju enda stiili. Leidub nii ülimalt mõnusaid madalaid ja brutaalseid growle ning ülimalt raskeid riffe, kui ka clean vokaali ning üpris kaasakiskuvaid viise.

Ma küll tean, et bändi juures ei ole tähtis välimus, vaid muusika, aga minujaoks on selline scene-kid look ja nende fanbase turnoff. Ebaõiglane oleks selletõttu rangemalt nüüd hinnata. Suicide Season on album, mis tõstis seda bändi mu silmis üpris kõvasti ning julgen seda soovitada isegi neile, kellele ei meeldi deathcore. Unikaalne sound, mitmekesisus, üritus teha midagi värsket – õnnestus. Võit.

7.5/10

16
jaan.
09

The Kooks – Konk.

The Kooks. Indie rock selle parimas ja otsesemas mõistes. Indie rock-im kui indie rock. Kui indie rock oleks riik, oleks sellel riigil neli valitsejat.

Bänd alustas oma tegevust 2004. ja tähelendu juba 2006. aastal. Seega on nad oma 4 teguderohke aastaga ääretult palju korda suutnud saata.

Konk on nende uuem kauamängiv, 2008. aasta oma.

Üks esimesi lemmikuid albumilt on minu jaoks Do You Wanna, mis lihtsalt on nii kuradi geniaalne, et seda kuulates ei saa külmaks kalaks jääda.

Kohe sellele järgnev Gap on midagi kergemat, aga samuti intrigeeriv.

Ja Sway.. õhh.

Kui iga lugu selle albumi pealt oleks üks inimene, oleks maailma parimad omadused neis ära esindatud.

Absoluutselt ühtki halba sõna ei leia ma nende briti meeste alles teise albumi kohta, impressive.

7.8/10

08
jaan.
09

Foals – Antidotes.

Bändi debüütalbum, selle aasta oma. Ja mainin ka loomulikult, et Foals valiti 2008. aasta top10 parima bändi sekka. Nad olin 7. kohal, kui täpne olla.

Taaskord, avastasin ma nad täiesti iseenesest. Lugesin Eesti Ekspressi lisa, ‘Areeni’ vist ja sattusingi uute albumite arvustuste peale.

Igatahes.. album on hea. Kui järjest kuulata, siis jääb isegi veel parem mulje. Algusest lõpuni on kohe tunda bändi pühendumist. Ja see on hämmastav.

Häid lugusid on plaadil üle poole träkkidest ja see on märk juba puhtast geniaalsusest. Mõni lugu on kurva alatooniga, mõni rõõmsa. Ja koos moodustavad need kõik sellise mõnusa sümbioosi, mida oleks raske lõhkuda.

Cassius, Balloons, Red Socks Pugie, Electric Bloom, Two Steps, Twice, Olympic Airwaves ja lisaks veel teisedki on lihtsalt armastusväärsed.

Album jõudis UK chartide tipu lähedale, platseerudes kolmandale kohale.

Kokkuvõtteks 8.7/10, tšau.

27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.




populaarsus.

  • 48 359 musi me blogile.