Posts Tagged ‘british



16
jaan.
09

The Kooks – Konk.

The Kooks. Indie rock selle parimas ja otsesemas mõistes. Indie rock-im kui indie rock. Kui indie rock oleks riik, oleks sellel riigil neli valitsejat.

Bänd alustas oma tegevust 2004. ja tähelendu juba 2006. aastal. Seega on nad oma 4 teguderohke aastaga ääretult palju korda suutnud saata.

Konk on nende uuem kauamängiv, 2008. aasta oma.

Üks esimesi lemmikuid albumilt on minu jaoks Do You Wanna, mis lihtsalt on nii kuradi geniaalne, et seda kuulates ei saa külmaks kalaks jääda.

Kohe sellele järgnev Gap on midagi kergemat, aga samuti intrigeeriv.

Ja Sway.. õhh.

Kui iga lugu selle albumi pealt oleks üks inimene, oleks maailma parimad omadused neis ära esindatud.

Absoluutselt ühtki halba sõna ei leia ma nende briti meeste alles teise albumi kohta, impressive.

7.8/10

Advertisements
08
jaan.
09

Foals – Antidotes.

Bändi debüütalbum, selle aasta oma. Ja mainin ka loomulikult, et Foals valiti 2008. aasta top10 parima bändi sekka. Nad olin 7. kohal, kui täpne olla.

Taaskord, avastasin ma nad täiesti iseenesest. Lugesin Eesti Ekspressi lisa, ‘Areeni’ vist ja sattusingi uute albumite arvustuste peale.

Igatahes.. album on hea. Kui järjest kuulata, siis jääb isegi veel parem mulje. Algusest lõpuni on kohe tunda bändi pühendumist. Ja see on hämmastav.

Häid lugusid on plaadil üle poole träkkidest ja see on märk juba puhtast geniaalsusest. Mõni lugu on kurva alatooniga, mõni rõõmsa. Ja koos moodustavad need kõik sellise mõnusa sümbioosi, mida oleks raske lõhkuda.

Cassius, Balloons, Red Socks Pugie, Electric Bloom, Two Steps, Twice, Olympic Airwaves ja lisaks veel teisedki on lihtsalt armastusväärsed.

Album jõudis UK chartide tipu lähedale, platseerudes kolmandale kohale.

Kokkuvõtteks 8.7/10, tšau.

27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.

11
dets.
08

Pink Floyd – Wish You Were Here

Pink Floyd on üks ülimalt huvitav bänd. Mind paelub nende juures eelkõige see, et nad teevad nii head muusikat, aga mina kuulan ikka ainult seda kuramuse viielaululist trippi.

Jep, viis laulu, aga peaaegu kolmveerand tundi pikk. Algab piiiiikaaa introga, Shine on You Crazy Diamond, Pts 1-5. Progressive rock on parimas vormis. Või vähemalt minu arvates, aga see ei mängi suurt rolli, sest tegelikult ma ei tea progerockist sittagi.

Lugu kestab pikalt ning vaikselt hakkab sealt selginema ka mingisugune arusaadav meloodia. Ülejäänu hindamiseks tuleb lihtsalt selili voodis lamada ja lakke vahtida.

Welcome to the Machine nagu eriti ei sümpatiseeri. Seitse minutit sünti ja Pink Floydi, mis seal muud.

Have a Cigar on tšill. Tekitab tahtmise umbses raamatutega täidetud toas sigaretti suitsetada ning krabisevaid vinüüle kuulata.

The band is just fantastic,
that is really what I think.
Oh by the way, which one’s Pink?

Wish You Were Here on see lugu, mida iga tubli kitarriõpilane oskama peaks. Algus on peaaegu täiuslik. Eriti see rögiselt köhatav mehehääl, millele järgneb kõrvapaitav soolo. Ülejäänud laul koosneb lihtsatest akordidest ning sobib hästi tüdrukute sebimiseks. Isegi siis, kui sa ei oska laulda.

Shine On You Crazy Diamond, Pts 6-9. Kõlab esimese viie osaga võrreldes minu jaoks kuidagi ebamaisemana, vähemalt alguses. Aga ta korjab jõulisuse hästi üles ning sobib suurepäreselt seda tripialbumit lõpetama. Kuulake!

09
dets.
08

Muse – Black Holes And Revelations.

Bändi Muse 2006. aasta topelt-plaatinum album, mis vallutas edetabeleid lausa viie singliga.

Black holes and revelations — they’re the two areas of songwriting for me that make up the majority of this album. A revelation about yourself, something personal, something genuine of an everyday nature that maybe people can relate to. Then the black holes are these songs that are from the more… unknown regions of the imagination.

Igatahes, just see album tundub olevat bändi kõige menukam, kuigi kõigil nende albumitel on müüginumbrid väga suured olnud.

Kogu album on meeldivalt elektrooniliste ja/või post-rokilike elementidega vürtsitatud.

Ütleks aga, et albumi esimene pool on minu arvates parem kui teine. Esimesel poolel on praktiliselt kõik kunagised hitid reas, nagu näiteks Starlight, Supermassive Black Hole, Map Of The Problematique ja Invincible. Kolmas nimetatutest on rohkem industriaalsemat sorti ja tugevalt progressiivne.

Lisaks ka veel enda arvamusest nii palju, et see album on vist liiga rütmikas, et lihtsalt kuskil toa nurgas vaikselt mängida, seega võtke ikka kätte ja kuulake vahetevahel. Halba see teile kohe kindlalt ei mõju, kui hoopis mitte sõltuvusttekitavalt — aga ega me siin oopiumist räägi, tšau.

6.8/10

03
dets.
08

Radiohead – Amnesiac

Aasta varem ilmavalgust näinud Kid A lugudega lindistati veel suur hulk teoseid ja need anti välja Amnesiaci nime all. Kõigepealt tahan kindlasti mainida, et tegu ei ole pelgalt ülejääkidega, mida esimese albumi vääriliseks ei peetud. Sugugi mitte. Lähemalt tundma õppides on see album vaat et oma vanemast vennast paremgi. Aga nagu ma juba ütlesin tuleb enne seda albumit tundma õppida ja see on üpriski keeruliseks tehtud. Lood võivad tunduda liialt minimalistlikud, või siis lihtsalt igavad. Samas, ega Mona Lisat vaadates ka inimene kohe põnevusest püksi s*tu (oleneb inimesest muidugi, ei taha kedagi solvata), aga lähemalt uurima hakates leiame sellest nüansse, mida algul oodata ei osanud.

“None of us played that much guitar on these records. Suddenly we were presented with the opportunity and the freedom to approach the music the way Massive Attack does: as a collective, working on sounds, rather than with each person in the band playing a prescribed role. It was quite hard work for us to adjust to the fact that some of us might not necessarily be playing our usual instrument on a track, or even playing any instrument at all. Once you get over your insecurities, then it’s great.”

Kuidas oleks kõige parem Amnesiaci kuulama hakata? Algatuseks tuleks end Kid A’ga tuttavaks teha. Kindlasti on vaja rahulikku keskkonda, võimalusel kõrvaklappe, et väikseimgi detail kaduma ei läheks, ja aega, et saaks ajudega muusikat kuulata. Kõik see kõlab nagu tohutu ajaraisk, me tahame ju lihtsalt muusikat kuulata. Aga see ei ole ajaraisk, kogu suur töö saab mingil hetkel tasutud ning siis on võimalik kuulda ja tunda midagi, mis ületab ootusi suure kaarega ning võib muuta meie ettekujutust muusikast.
Ma ei kavatse kõiki lugusid üksikasjalikult arvustada. Lood mõjuvad kõigile erinevalt, toovad esile vanu mälestusi, panevad unistama kaugeleulatuvaid unistusi. Räägin natuke üldilmest ning siis igaüks võib oma kõrvaga lähemalt uurida.

Mitte paljud artistid julgevad enda firmasaundist midagi erinevat toota. Radiohead on selles osas ebareeglipärane. Nii kaugeleulatuvat eksperimenteerimist ei osanud vist keegi oodata. Staadionirokkaritest pole enam midagi järel. Kõnealused lood ei olegi esinemiseks kirjutatud. Nad on stuudios valmis tehtud ning tunnevad seal end väga mugavalt. Suur osa helidest on niisiis elektroonilise päritoluga, kõigest Knives Outis võib ära tunda üheksakümnendate bändimalli järgimist, kus on laval kitarr, bass ning trummid. Mujal on vaid elektrooniline müra (selle parimas mõttes) millele tulevad vahel kõrvale harilikud instrumendid. Sellest elektroonilisest mürast võib vist natuke pikemalt rääkida. Mina olen sealt leidnud inimeste naeru, jutuajamised, kõrvaltoas mängiva teleri hääled, rohutirtsude sahistamise, kusagil tehases lindistatud masinate müra, vaalade omavahelise sõnumiteedastuse, kummitustelossi läbinud tuulehoo. Oeh, hullumeelne. Hullult äge. Yorke’i hääl on kohati tundmatuseni moonutatud (vt Pulk/Pull Revolving Doors), aga see on hea nagu alati. Depressiivne nagu alati. Kogu album käib üpriski tumedaid radu pidi. Mis ei ole halb.
Yorke pöörab ka sel albumil sõnadele rohkem tähelepanu kui Nickelbacki Chad Kroeger, selles osas pole mul mingeid etteheiteid. Üldiselt jääb lugude tähendus lahtiseks, me ei saa vist kunagi teada mida ta ise nende all mõelnud on, aga kõik nad annavad võimaluse mõtisklemiseks ning enesega sidumiseks.

Ma ei tahaks öelda, et tegemist on täiusliku albumiga, aga sellele ollakse väga ligidal. Jah.

94/100

30
nov.
08

65daysofstatic – One Time For All Time

65daysofstatic esindab muusikastiili, mida nimetatakse post-rockiks. Või siis täpsemalt öeldes instrumentaalseks post-rockiks ja minu hinnangul on tegu oma stiili ühe parima ansambliga. Heli ehitatakse üles käredale kitarrile ja trummisämplitele, aga väga palju annavad ka juurde klahvpillid. 65dos on välja andnud 3 täispikka albumit, mina harutan nendest keskmise lahti.

Esimene lugu loob tänu klaverile, kajale ja särinale väga mõnusa, maagilise atmosfääri. Kui see lugu meeldib, tasub kindlasti edasi kuulata ja kui ei meeldi, tasub sellegipoolest edasi kuulata. Aa, ja loo nimi oli Drove Through Ghosts to Get Here.
Await Rescue on kiire, rütmikas, jõuline rada, vaikne-vali-vaikne ülesehitusega. Need sõnad kehtivad tegelikult kõikide lugude kohta sellel albumil.
23kid algab rahulikult nagu mingi vanade rokipeerude ballaad (ta kõlab sellest loomulikult paremini), aga loo areng on nagu graafikul kujutatud Eesti majanduse 10 viimast aastat ja enne lõppu saavutab ikka päris korraliku vägevuse. Ja lõppeb siis vaikselt.
Järgmine mainimist väärt lugu on Mean Low Water, mis on üldjoontes teistega sarnane, aga tema kõlapilt on siiski huvitavam ja pidevas muutuses.
Climbing On Roofs tekitab lõpus küll sellise tunde, nagu mingi dnb ässad oleks lavale lastud. Sarnasus Pendulumi viimase albumiga on vähemalt minu mitte-nii-asjatundliku kõrva jaoks olemas, kusjuures 65-poisid tulid sellega varem välja.
Radio Protector, albumi lõpulugu, on hea. Klaver, mida tänapäeva muusikas teenimatult vähe kasutatakse, on siin täiesti omal kohal. Väikesed kellukesed on ka kohal. Ja vahepeal külastab neid kitarr. Kordan, see on hea.

Oleks tahtnud albumil näha rohkem lugusid ning just isesuguseid lugusid. Praegu jäi paratamatult mulje, nagu vaataks karja kloonitud lambaid, kellele on lihtsalt erinevat värvi sokid jalga pandud. Aga meie õnneks on kloonitud ilusat lammast ning üldjoontes võib rahule jääda. Kui oleks lugusid eraldi kuulanud, hindaks veidike kõrgemini, aga kogu albumi eest saavad 65punktisajast.




populaarsus.

  • 48 216 musi me blogile.
Advertisements