Posts Tagged ‘britpop

27
veebr.
09

Placebo – Sleeping With Ghosts.

sleeping-with-ghosts1

Ma ei saagi kindlalt väita, miks me Placebo-t veel arvustanud pole. See on ilmselgelt üks kohustus. Ja ma üritan selle ette võtta.

Nii, Sleeping With Ghosts album. Kuigi see on nüüdseks juba 6 aastat vana album, leian, et see pole selle aja jooksul oma väärtust absoluutselt minetanud vaid pigem juurde võitnud. Puhas kuld isegi, kui nii võib öelda.

Albumi põhiideeks on kõikvõimalikud suhted. Enamasti armusuhted. Aga mitte inimeste vahelised vaid pigem need suhted, mis meil minevikuvaimudega on ning mis ei kao ehk eal.

Asi tundub juba algusest peale nii õige, kui instrumentaalpalaks on Bulletproof Cupid.

Järgmisena? English Summer Rain. Meeldiv viis, realistlik sõnum.

Always stays the same, nothing ever changes.
English summer rain, seems to last for ages.
I’m in the basement, you’re in the sky.
I’m in the basement, baby, drop on by.

Järgmine meeletult melanhoolne ning mõtlemapanev pala oleks albumi nimilugu, milles rõhutatakse hingesugulaste olemasolu. Ei või jah? Vähemalt on nemad selles veendunud.

Nüüd siis aga The Bitter End ning jah, te kõik teate seda lugu, raudselt. See on siiamaani üks meeletu hitt, mida raadiotes ja kaubakeskustes aeg-ajalt lastakse.
Ning mis siin parata — see on hea lugu. See on rütmikas, arusaadavate sõnade, kaasahaarava refrääniga. Mida ikka ühelt popilt loolt tahta eksole. See saab kuidagi kiiresti otsa vaid. Või äkki mul’ vaid tundub.

Something Rotten järgmise träkina suudab tempo maha võtta. Lugu kõlab äärmiselt sensuaalselt ja võrgutavalt.. ühesõnaga paeluvalt. Ja tüütuks muutumisest pole juttugi.

Niisiis, kätte jõuab Plasticine. See oli millalgi-kunagi mu totaalne lemmiklugu, seega ma ütlen seda küll üsnagi subjektiivselt, aga see lugu rokib lihtsalt.
Ja lugu ise käsib meil kõigil iseendaks alati jätta ja mitte plastiliin olla.

Don’t go and sell your soul for self-esteem,
don’t be.. plasticine.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.
Don’t forget to be the way you are.

Nii, siis aga Special Needs, arvatavasti albumi kõige kurvem lugu. See on kohati nii minimalistlik ja ometi on sellest täpselt küllalt. Ääretult meeldiv, mis ma ikka ütlen.

Kui nüüd paarist loost üle hüpata, mis niiväga muljet ei jätnud, jõuame Protect Me From What I Want palani. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või kõlaski see prantsuse keeles veidi-veidi paremini. Aga ma ei mõista seda absoluutselt mitte hukka — hoopis vastupidi. Üks parimaid lugusid sel albumil, tõepoolest.

Ning kogu selle meeldiva kompoti kaane sulgeb Centrefolds. Piisavalt aeglane, et olla meeldejääv. Piisavalt müstilise meloodiaga, et unustusse vajuda.

Ja siis ongi see läbi.

9.8/10

___

Special Needs.
This Picture.
The Bitter End.

Advertisements
16
jaan.
09

The Kooks – Konk.

The Kooks. Indie rock selle parimas ja otsesemas mõistes. Indie rock-im kui indie rock. Kui indie rock oleks riik, oleks sellel riigil neli valitsejat.

Bänd alustas oma tegevust 2004. ja tähelendu juba 2006. aastal. Seega on nad oma 4 teguderohke aastaga ääretult palju korda suutnud saata.

Konk on nende uuem kauamängiv, 2008. aasta oma.

Üks esimesi lemmikuid albumilt on minu jaoks Do You Wanna, mis lihtsalt on nii kuradi geniaalne, et seda kuulates ei saa külmaks kalaks jääda.

Kohe sellele järgnev Gap on midagi kergemat, aga samuti intrigeeriv.

Ja Sway.. õhh.

Kui iga lugu selle albumi pealt oleks üks inimene, oleks maailma parimad omadused neis ära esindatud.

Absoluutselt ühtki halba sõna ei leia ma nende briti meeste alles teise albumi kohta, impressive.

7.8/10




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.