Posts Tagged ‘deathcore

19
apr.
09

Chelsea Grin

cg

Ühel päeval avastasin, et lastfm’i on loodud mingi vinge žanrite kirjelduse lisa, ning dxc alt sai siis uustulnukate alt “avastatud” selline bänd nagu Chelsea Grin. Ning jälle oleme sattunud peale nunnudele skene-välimusega poistele, kes üritavad luua midagi brutaalset deathcore žanris. Pean end kordama, ning ütlema, et selline välimus ei ole just eriti “brutaalne” ja turn on mulle muusikas, aga tähtis on siiski muusika.

Tundub, et bänd on väljutanud alustuseks ühe toreda omanimelise EP, mis koosneb viiest vingest maiuspalast. Olles kuulanud viimase aasta jooksul päris palju “uustulnukaid” on enamus suutnud siiski oma “brutaalsuse” püüdlused mu kõrvadest kaarega mööda urineerida ning kuulunud mu silmis mahakandmisele. Chelsea Grin aga suutis hellitada mu kõrvu juba esimesel kuulamisel. Muusikaliselt, olgem ausad – ei midagi uut, nagu ikka tänase päeva deathcorele omane. See millega see bänd mu silmad särama paneb, on just vokaal. Poisid tabasid täpselt minu maitsemeele pihta oma agressiivse ja brutaalse vokaaliga. Aimu, mida ma silmas pean, kuuleb kohe esimses loos, mis on ka nende kõige popim – Crewcabanger. Teiseks märkimisväärseks looks on Lifeless, mis on albumi lõpulooks.

1. Crewcabanger

2. Anathema Of The Sick

3. Cheyne-Strokes

4. Disgrace

5. Lifeless

Mulle meeldib kui bänd teeb seda mida rahvas ootab, kuigi see on kohati äärmiselt ebaoriginaalne. Selle muusikastiili austajatele oleks kohustuslik samm see bänd ära kuulata ning  jääda silma peal hoidma.

MySpace

Advertisements
14
apr.
09

Oceano – Depths (2009)

oceanod_cd„The most intense and extreme album of 2009. The heaviest, most brutal deathcore album ever released.“ Need on väited Earache Records’i poolt käesoleva albumi kohta. Väidetavalt on Oceano puhul tegemist ka kõige vihasema bändiga terves maa ilmas nagu ever üldse. Jep, tõi ka mulle muige suule, olgem ausad suht suur ego ja veel suuremad meessuguelundid peavad olema, et miskit sellist väita. Õnneks, kuulasin plaati juba ennem kui neid lahedaid lööklauseid kuulsin, nii et lähenesin asjale täiesti eelarvamusteta. Tegemist siis 2006 aastal Chicago‘s kokku pandud bändiga, mis alustas stiiliga, mida nimetatakse grindcore’ks. Liikmed vahetusid ja stiil muutus. Otsustati tegema eriti vihast deathcore’i, oli ju bändi otsitud Chicago metalskene kõige vihasemad poisid. 2008 said Earache’ga diili ja nüüdseks kauamängiv poelettidel.

         Kas nüüd tegemist on kõige parima deathcore albumiga üldse – ei saa väga nõus olla. Tõsi ta on, tegemist on hea deathcore küttega, vaieldamatult – on blasti, breakdown’e, meloodiat, kõvasti viha ja brutaalsust. Muusika on tasemel, on eriti hea vahe tasakaal leitud brutaalsuse ja meloodilisuse vahel, seda tõestavad ka kaks instrumentaal lugu plaadil: Depths ja Abysm. Ei vea alt ka vokaal, ühe teise kuulsa bändi samuti mustanahaline frontman on küll andekas kuid Oceano Adam Warren on minu arvates brutaalsuses Howard’ist üle. Loodetavasti suudab mees ka laval tõestada, et tema hääl pole stuudiomaagia tagajärg. Kõik tundub nagu väga hea ja retsepti järgi, see ongi põhjus, miks ise ei ütleks, et on parim album ever. Looming on ikka suhtselt textbook värk, originaalsusest jääb ikka veits vajaka. Varsti varsti on ilmumisel ka Despised Icon’i ja Suicide Silence’i uued albumid, kes on ennast juba tõestanud kõikvõimsal deathcore maastikul. Eks paistab, kui suureks vastaseks Depths on nendele albumitele.

Loodetavasti ei jäänud mulje, et tegemist keskpärase kettaga. Tegemist on hea albumiga, neil on midagi, mis paneb kuulama. Arvestades seda kui palju tuleb bände välja oma üllitistega ja kes tituleerivad ennast deathcore bändideks, siis on see plaat äärmiselt väljapaistev. Kahjuks on olukord, kus iga 10 bändi kohta on üks arvestatav ja Oceano on üks neist.

Lõpetuseks õpetussõnad kõigile tantsuhuvilistele:

 

„You don’t dance to Oceano, you destroy“

 

8/10

 

http://www.myspace.com/xoceano

 

 

12
märts
09

My Autumn klubis Rockstars 22.märts

myautumnplakat

Mitte just kõige uuem uudis, kuid meeldetuletus ühest loodetavasti mõnusast üritusest. 22. märtsil esinevad Tallinnas, klubis  Rockstars, vene deathcore “underground’i” üks suurimaid nimesid My Autumn, Eestist Burn Still, These Broken Remains ja Poetical Symbion.


Myspace’id:

My Autumn

Burn Still

These Broken Remains

Poetical Symbion


LastFm

11
märts
09

Pigfarm Dancemassacre vol.2 – TEHTUD!

Niisiis toimuski minu ja paljude teiste kauaoodatud üritus 6.märtsil klubis Tapper. Piletimüügiga venis natuke, aga ma küll ei märganud seal midagi negatiivset. Inimesed lasti siiski sisse ja mingit järjekorda polnud. Seega miinust selle eest ei saaks kuidagi anda. Esmapilgul, minule kui Tapperi-virgole, oli suureks üllatuseks ruum ja lava. Nagu –  “Vau, cool, siin on ruumi”. Istumiskohti jagus ning kõik mugevused olid olemas. Nagu öeldud, venis piletitemüük, seega hästi natuke ka kontserti algus. Aga ei midagi märkimisväärset.

Esimesena läks lavale üritust käima tõmbama meie oma poiste punt Burn Still. Nagu ikka, eestlastele omane, ei saa algul minema. Jäin enda isikliku lemmikbändi uusi laule rahus kuulama. Jah täpselt, uusi laule. BS’i live laulude nimekiri on tublisti uuenenud värske materjaliga. Tõsiselt hea oli. Kohe aru on saada, kuidas lugude kvaliteediga on vaeva nähtud, mitte ei ole põlveotsas poole päevaga harjutatud lood setti loobitud. Vennad on õigel teel, jään kauamängivat ootama, ja mitte vähe. Muidugi ei puudunud nüüdseks juba tuntumad Decaying Consumer ja  Sacrifice for Nothing. Viimasega võtsin ka käed taskust välja, asjad pihku ning tõstsin ühe jala veidi teisest kaugemale. Palun jätkake.
bs1

Peale umbes pooletunnist pausi alustas lavavallutamisega Soome hardcore scene hiiglane Worth the Pain. Mina, kui mitte-nii-väga-suur sellise hardcore muusika austaja võtsin koha kaugemale ning asusin seda show’d vaatama ja filmima. Pärast paari laulu läks selline moshpit tööle, et ise ka veel ei usu. Väga mõnus oli jälgida, sain loodetavasti ka mõned head kaadrid. Edukalt toimis circle pit ja rahvas põles. Rahus võime tõmmata linnukese ka teise esineja edukuse kasti.

Kolmandana taaskord kaasmaalased – These Broken Remains, keda ma pole pea aasta näinud. Poisid tulid letti uue ja üsna karmi materjaliga. Varasem, EP’l kuuldud metalcore on ära vajunud ning suure tüki bändi žanrikoogist on ampsanud deathcore. Mis on minu, kui veidi “jõhkrama” muusika austajale väga positiivne uudis. Noorsõdur Pent oli nagu ikka “omas elemendis” ja tegi töö ära. Kusjuures TBR’i see nö “breebree” on hellasweet. Lõpetuseks saime kuulda nende viimast purki mängitud lugu “Shut Down The Sun”, mis on ülimalt asjalik. Filmisin selle loo isiklikult linti ja loodan, et saadud materjal on rahuldav üleslaadimiseks. Selle bändiga ka kolmas linnuke puuris.

trb5

Kes nüüd arvab, et “äkki peaesineja rikkus kogu ürituse jooksu ära” võib kohe lage värvima hakata. Peaesineja – germaanimaa deathcore gigant War From A Harlots Mouth astub lavale. Rahvas nautis esimesest riffist alates, moshpit vorpis sõdureid, heli oli korras. Mida veel tahta? Peaesinejale kohaselt oli nende kava veidi pikem. Kui põhiset mängitud jättis bänd rahvaga hüvasti, ning kui friggin out-of-nowhere, samas pikkisilmi oodatud automaatrelva sämpel tuli (lauluks siis üks kurikuulsamaid If You Want To Blame Us For Something Wrong, Please Abuse This Song!”), oeh. Jeesus, on vaja sellest rääkida? Rahvas, vähemalt minu ümber, läks “suhteliselt” hulluks. Teiseks märkimisväärseks ja minu lemmiklooks oleva Uptown Girl, Uptown Girl, I Had A Crush On You, Oh Uptown Girl… ajal saime kõik huuled mikkri vastu panna ja sinna “romantiliselt sosistada” korduvalt Love…is my everlasting war! Vaatamata väidetatavale väiksele rahvahulgale tehti üle keskmise palju stagedive’e, enamasti härra Penti poolt, kuid oli ka teisi. Punktile pandi i ja tordile kirss. Linnuke kirja.

Kokkuvõtlikult saadi hakkama väga kõva üritusega, mille tühised miinused jäävad alla nendele suurele neljale eelmainitud plussile. Mina nautisin seda asja täiel rinnal ja veedaks iga öö Pigfarmis. Tõsiselt loodan, et selline üritus saab igaaastaseks traditsiooniks. Väärt ootamist. Suur kiitus korraldajatele. Hea koht, hea hind, imeline kontsert.

8/10

Vabandan, et ei leidnud kuskilt internetti lekkinud ürituse pilte, sealhulgas peaesineja omi. Neid väheseid, mis saadaval, saab näha siin.

06
märts
09

Meeldetuletus: Pigfarm Dancemassacre 2 TÄNA!

Tuletaks meelde, et juba täna õhtul klubis Tapper (Pärnu mnt. 158g) toimub selle talve/kevade(kui mitte aasta) suurim deathcore/hardcore üritus Pigfarm Dancemassacre vol.2.

Uksed 18:00

Pilet 250.-pigfarmdancemassacreiipigfarmplakat2

http://www.last.fm/event/849810

28
veebr.
09

Burn Still – Let the Skies Turn Black (2006)

oohkuiagepilt

Kas tõesti olen ma võtnud julguse kokku, et tõesti kirjutada Sellest bändist. Bändist, mille kontsertitelt ei taha ma kunagi puududa? Oh jaa, ma pean seda tegema.

Burn Still loodi 2006 aasta jaanuaris. Mina isiklikult saingi vist nende esimese loo käppade vahele sel aastal. Rate.ee vahendusel kusjuures, ma ei tea miks see levis seal postkastides nagu kulutuli. Aga nii oli. Lool oli nimeks Day of Darkness, millest nüüd on saanud, kuidas nüüd õige oleks öelda – Burn Stilli klassika. Kontsertitel me seda enam kahjuks ei kuule, kui ma ei eksi oli viimane kord 2008 aasta sügisel Tartus, millal nad lubasid, et see jääb selle loo viimaseks korraks. Aga olgu, tagasi ajalootundi. Bänd on saanud mitmel korral esineda ka välismaal, märkimisväärsemad juhtumid oleks vast Parkway Drive soojendamine Helsinkis ja Deadfest Rootsis. Mina nägin neid esimest korda 2007 aastal Hard Rock Laagris, avabändina. Sellel etteastel kõlanud DoD ‘ist kuni Waking the Cadaveri kaverini, juurutas Burn Still end mu südamesse ning ajab oma vääte seal vaid pikemaks.img_1084-vi

2006 aastal anti välja esimene EP – Let the Skies Turn Black.  Mille ostmisest ei suutnud ma keelduda HRL’il. Kogumikul on viis laulu, mida saavad kõik edukalt kuulata või allalaadida last.fm‘ist.

1. Black Wings
2. Day Of Darkness
3. My Sweet Destiny
4. Vengeance
5. Reflection

Albumi parimaks looks, olgem ausad, valivad enamus vist Day of Darkness’i. See lihtsalt on. Ükskõik kui kopp ees bändiliikmetel endil sellest. Aga eks lives peab andma ruumi uuele materjalile, ei saa vana rasva peal elada. Kuigi tulnud uusi laule nagu Sacrifice for Nothing või Decaying  Consumer, on siiski vana hea DoD jäänud lemmikuks. Loo ehitus on lihtsalt nii magus, ja see lõpp. Rebime kõik maha, kaasa arvatud käed ning meil on hands down, parim laul leitud. Kunagi väiksemana sai kuulatud ka Black Wingsi ikka mõnuga, just selle massiivsuse tõttu. Kui paljud lood ikka algavad põhimõtteliselt breakdowniga? Nendel lugudel on ka kahjuks miinus, nad võivad olla ülimalt maitsvad kodus kuulates, kuid kontsertil tantsimine on väikeste puhkepausidega. Õnneks, õnneks löövad kampa nüüd My Sweet Destiny ning Vengeance, mis balansseerivad albumi täiuslikult. Kiired trummid ja tempo – täiuslik.  EP lõpetatakse Vengeance lõpust algava outro’ga mil nimeks Reflection. See meloodia jääb lihtsalt kummitama tunde pärast seda kui plaadimängija on lõpetanud töötamise, see viis peegeldub ja kordub su peas lihtsalt edasi. Nad naelutasid selle.img_9999_37-vi

Tänu sellele albumile ning emotsioonidele, mida ma laivis selle esitamiselt saan, on BS olnud aastaid mu lemmikbänd Eestis ja ma kahtlen, et see lähiajal muutub.

Uute lugude näol, mida laivis ning myspaces kuulda võime, julgen ma öelda, et Burn Still on suutnud hoida endas värskust, selles närtsivas deathcore laines. Ma loodan tõsiselt, et LP tuleb nii hea kui me Sacrifice ja Consumeri näol ennustada võime. Proovige ainult mul Sludge City Pigfarmil mängimata jätta. Lihtsalt tehke seda, mida te teete, sest see tuleb teil nii kuradima hästi välja.

8.5/10

http://www.myspace.com/burnstill

09
veebr.
09

Bring Me The Horizon – Suicide Season (2008)

thbring_me_the_horizon_dark_versionMis bänd see siis ikkagi on?  Isiklikult olen nende loominguga tuttav juba aastast 2005, kui avastasin maailmat vallutava deathcore laine. Siiski jäi bänd mulle keskpäraseks nunnude emopoiste aktiks ja minu kõvakettalt nad kustusid koos Job For A Cowboy – Doom  EP’ga, ning selle viimase kustutamine oli tegelikult patt, järelemõeldes. Okei, tagasi BMTH juurde, nimelt pole mulle nende looming kunagi istunud, va lugu Rawwwrr!, mis jäi mulle millegipärast ainukesena kõvakettale alles.suicide_season

1.The Comedown
2.Chelsea Smile
3.It Was Written In Blood
4.Death Breath
5.Football Season Is Over
6.The Sadness Will Never End
7.Sleep With One Eye Open
8.Diamonds Aren’t Forever
9.No Need for Introductions, I’ve Read About Girls Like You on the Back of Toilet Doors
10.Suicide Season

220px-olisykes

Aitab nüüd ajalootunnist ning asume albumikallale. Suicide Season on bändi kolmas stuudioalbum, ning ma märgin kohe alustustseks ära, et parim.

Lõpuks on nad leidnud originaalse saundi, mis minu kõrvu jääks kummitama. Playlistis albumile juhuesitusega sattudes on kohe “OH SNAP see on BMTH!”, ma armastan kui ma tunnen bändi albumi saundi järgi esimestel sekunditel ära, isegi kui ma lugu ei tea.

Kuigi albumi lugude list on radade arvult üpris lühike, ei saa seda öelda laulude kestvuse kohta. Kõik lood on decent pikkusega ja üpris mõnusate tekstidega. Miks on tekst deathcores oluline? Tegelikult ei olegi, aga moment, kui bänd laseb välja lood, kus ma saan enamus sõnadest aru, lyrics kicks in. Nii tahaks vokalistile öelda, et ta nutma ei hakkaks. Sest just nii ta kõlab. Ausalt. Samas, ma ei leia, et see mind otseselt häiriks, pigem on see positiivne omapära.

Tegelikult, kui aus olla, oli mul sellest albumist paaril esimesel kuulamiskorral täiesti ükskõik ning jättis keskpärase mulje. Kuid see üks kord, kui ta mul playlistis Chelsea Smile peale shuffeldas, muutis kõik. See lugu lihtsalt paneb selle albumi märgi maha mu kõrvadesse. Jah, mul on saladus keeleotsal – see lugu on nii mõnusate riffide, sõnade ning vokaaliga, et seda peab lihtsalt armastama. “I see the vultures, they watch me bleed”. Chelsea Smile on albumi pärl, ning minu isiklik BMTH lemmiklaul.

Õnneks on teisi häid laule, lausa enamus tracklistist on tugevalt üle keskmise. Ma ei tea küll kuidas BMTH fanboyd Suicide Seasonisse suhtuvad, kuna vennad on muutnud päris palju enda stiili. Leidub nii ülimalt mõnusaid madalaid ja brutaalseid growle ning ülimalt raskeid riffe, kui ka clean vokaali ning üpris kaasakiskuvaid viise.

Ma küll tean, et bändi juures ei ole tähtis välimus, vaid muusika, aga minujaoks on selline scene-kid look ja nende fanbase turnoff. Ebaõiglane oleks selletõttu rangemalt nüüd hinnata. Suicide Season on album, mis tõstis seda bändi mu silmis üpris kõvasti ning julgen seda soovitada isegi neile, kellele ei meeldi deathcore. Unikaalne sound, mitmekesisus, üritus teha midagi värsket – õnnestus. Võit.

7.5/10




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.