Posts Tagged ‘electronic

25
sept.
09

The KLF – Chill Out (1990)

Kui uskuda, mida nende kohta on kirjutatud, on 1987. aastal moodustatud ja viis aastat hiljem lahku läinud bänd saatnud muusikaväliselt korda rohkem erakordsemaid tempe, kui enamus bände saaksid endale kunagi lubada. Nad on avaldanud raamatuid, teinud filme, põletanud enda albumeid ja väidetavalt ka sularaha väärtuses £1,000,000, tulistanud publikut automaatrelvadest paukpadrunitega ja jätnud Brit Awards-i järelpeole lambakorjuse ning kaheksa liitrit verd. Lisaks panid nad aluse muusikastiilidele ambient house ja stadium house. Viimase selgituseks on reiv-muusika pop-rock produktsiooni ja sämpeldatud publiku-kisaga – ise pole veel (õnneks?) kuulnud. Ambient-muusika esiisadena on nad jätnud sellele stiilile märgatava mõjutuse. Mehed olid oma muusikaga vähemalt dekaadi jagu muust maailmast ees.

Chill Out on täpselt seda, millele albumi nimi viitab: chill out (ei, mitte troopiliste saarte ja palmipuude moodi). Album on loodud kahe päevaga ja saanud mõjutust USA-s Texasest Louisiana-sse reisimisest. See on ka põhjus, miks rongisõiduhelide jms. taolise seas on ka Elvise ja Boy George-i laulmist ja lõunapärase aksendiga jutlustaja möla. Progressiivse kogumikuna võtab album hoo üles alates üheksandas loos. Märkimist väärivad ka loopealkirjad, mis on koostatud reisil tekkinud mõtetest. Hinnanguks ütleksin, et see on täiuslik ambient album (parim neist paarikümnest, mis on õnnestunud läbi kuulata) ja kui mul endale oleks tahtejõudu ja vahendeid, teeksin sama.

1. Brownsville Turnaround on the Tex-Mex Border
2. Pulling Out of Ricardo and the Dusk Is Falling Fast
3. Six Hours to Louisiana, Black Coffee Going Cold
4. Dream Time in Lake Jackson
5. Madrugada Eterna
6. Justified and Ancient Seems a Long Time Ago
7. Elvis on the Radio, Steel Guitar in My Soul
8. 3 A.M. Somewhere Out of Beaumont
9. Witchita Lineman Was a Song I Once Heard
10. Trancentral Lost in My Mind
11. Lights of Baton Rouge Pass By
12. Melody from a Past Life Keeps Pulling Me Back
13. Rock Radio into the Nineties and Beyond
14. Alone Again With the Dawn Coming Up

Advertisements
09
sept.
09

projeckt Shroom

Ühel augustikuuõhtul ütlesin msnis sõbrale, et tahaks hirmsasti muusikat teha. Kui ta žanri kohta küsis, ütlesin, et elektropopp oleks huvitav. Leppisime kokku, et läheme tema juurde, ühendame süntesaatori ja kitarri arvutiga ning vaatame, mis välja tuleb. Sinna jõudes tuli välja, et kummalgi meist polnud aimugi kuidas elektropopp kõlama peaks või kui oli, ei suutnud me seda igatahes piisavalt arusaadavalt defineerida. Alla me siiski ei andnud ja kahe õhtuga tegime lausa kaks lugu valmis. Näitasime neid sõpradele-tuttavatele ning ühele sõbrale meeldisid need lausa nii väga, et ta oli nõus heast südamest neile videod tegema. Tähendab, ta oli nõus proovima neile videoid teha, sest eelnevad kogemused tal selles osas puudusid. Lõpptulemus on igatahes siin, kukkus välja selline haiglane amatöörlik tilulilu.

Kui võimalik, kuulake kõrvaklappidega.


13
dets.
08

House Vs. Hurricane – Forfeiture EP.

Appi. Kui ma märkasin wiki-st, et tegu on progressive hardcore bändiga, milles leidub ka elektroonika-, eksperimentaal- ja instrumentaalelemente, oli mu esimeseks mõtteks küll, et “MA PEAN SEDA KUULAMA JU.”

7 lugu, mille pikkus varieerub ühest minutist neljani.

Esimene lugu, pealkirjaga Introduction, on väga huvitav selle tõttu, et see pärineks nagu vanast mängutoosist, mis sama viisi pidevalt kordab. Hea, hea ja veel kord hea.

Edasi sujuneb see Forfeiture ‘ks, mis kujutab endast: hardcore + electronic ambience. Loo keskel on clean vokaali ka, mis tõestab, et see pole vaid üksluine raiumine.

Kui paar lugu vahele jätta, jõuame viiendani, mis kannab nime Colour Space. Mahedalt kena instrumentaal-vahepala.

Ja lõpeb asi väga ägeda Furious George ‘iga, mis paneb i-le täpi oma vaimustava elektroonilise taustamuusikaga.

Totaalsed üllatajad. Ja kenad Austraalia poisid.

7.7/10 annaksin mina. Hea EP on ja album võiks ka kunagi tulla.

09
dets.
08

Muse – Black Holes And Revelations.

Bändi Muse 2006. aasta topelt-plaatinum album, mis vallutas edetabeleid lausa viie singliga.

Black holes and revelations — they’re the two areas of songwriting for me that make up the majority of this album. A revelation about yourself, something personal, something genuine of an everyday nature that maybe people can relate to. Then the black holes are these songs that are from the more… unknown regions of the imagination.

Igatahes, just see album tundub olevat bändi kõige menukam, kuigi kõigil nende albumitel on müüginumbrid väga suured olnud.

Kogu album on meeldivalt elektrooniliste ja/või post-rokilike elementidega vürtsitatud.

Ütleks aga, et albumi esimene pool on minu arvates parem kui teine. Esimesel poolel on praktiliselt kõik kunagised hitid reas, nagu näiteks Starlight, Supermassive Black Hole, Map Of The Problematique ja Invincible. Kolmas nimetatutest on rohkem industriaalsemat sorti ja tugevalt progressiivne.

Lisaks ka veel enda arvamusest nii palju, et see album on vist liiga rütmikas, et lihtsalt kuskil toa nurgas vaikselt mängida, seega võtke ikka kätte ja kuulake vahetevahel. Halba see teile kohe kindlalt ei mõju, kui hoopis mitte sõltuvusttekitavalt — aga ega me siin oopiumist räägi, tšau.

6.8/10

03
dets.
08

Radiohead – Amnesiac

Aasta varem ilmavalgust näinud Kid A lugudega lindistati veel suur hulk teoseid ja need anti välja Amnesiaci nime all. Kõigepealt tahan kindlasti mainida, et tegu ei ole pelgalt ülejääkidega, mida esimese albumi vääriliseks ei peetud. Sugugi mitte. Lähemalt tundma õppides on see album vaat et oma vanemast vennast paremgi. Aga nagu ma juba ütlesin tuleb enne seda albumit tundma õppida ja see on üpriski keeruliseks tehtud. Lood võivad tunduda liialt minimalistlikud, või siis lihtsalt igavad. Samas, ega Mona Lisat vaadates ka inimene kohe põnevusest püksi s*tu (oleneb inimesest muidugi, ei taha kedagi solvata), aga lähemalt uurima hakates leiame sellest nüansse, mida algul oodata ei osanud.

“None of us played that much guitar on these records. Suddenly we were presented with the opportunity and the freedom to approach the music the way Massive Attack does: as a collective, working on sounds, rather than with each person in the band playing a prescribed role. It was quite hard work for us to adjust to the fact that some of us might not necessarily be playing our usual instrument on a track, or even playing any instrument at all. Once you get over your insecurities, then it’s great.”

Kuidas oleks kõige parem Amnesiaci kuulama hakata? Algatuseks tuleks end Kid A’ga tuttavaks teha. Kindlasti on vaja rahulikku keskkonda, võimalusel kõrvaklappe, et väikseimgi detail kaduma ei läheks, ja aega, et saaks ajudega muusikat kuulata. Kõik see kõlab nagu tohutu ajaraisk, me tahame ju lihtsalt muusikat kuulata. Aga see ei ole ajaraisk, kogu suur töö saab mingil hetkel tasutud ning siis on võimalik kuulda ja tunda midagi, mis ületab ootusi suure kaarega ning võib muuta meie ettekujutust muusikast.
Ma ei kavatse kõiki lugusid üksikasjalikult arvustada. Lood mõjuvad kõigile erinevalt, toovad esile vanu mälestusi, panevad unistama kaugeleulatuvaid unistusi. Räägin natuke üldilmest ning siis igaüks võib oma kõrvaga lähemalt uurida.

Mitte paljud artistid julgevad enda firmasaundist midagi erinevat toota. Radiohead on selles osas ebareeglipärane. Nii kaugeleulatuvat eksperimenteerimist ei osanud vist keegi oodata. Staadionirokkaritest pole enam midagi järel. Kõnealused lood ei olegi esinemiseks kirjutatud. Nad on stuudios valmis tehtud ning tunnevad seal end väga mugavalt. Suur osa helidest on niisiis elektroonilise päritoluga, kõigest Knives Outis võib ära tunda üheksakümnendate bändimalli järgimist, kus on laval kitarr, bass ning trummid. Mujal on vaid elektrooniline müra (selle parimas mõttes) millele tulevad vahel kõrvale harilikud instrumendid. Sellest elektroonilisest mürast võib vist natuke pikemalt rääkida. Mina olen sealt leidnud inimeste naeru, jutuajamised, kõrvaltoas mängiva teleri hääled, rohutirtsude sahistamise, kusagil tehases lindistatud masinate müra, vaalade omavahelise sõnumiteedastuse, kummitustelossi läbinud tuulehoo. Oeh, hullumeelne. Hullult äge. Yorke’i hääl on kohati tundmatuseni moonutatud (vt Pulk/Pull Revolving Doors), aga see on hea nagu alati. Depressiivne nagu alati. Kogu album käib üpriski tumedaid radu pidi. Mis ei ole halb.
Yorke pöörab ka sel albumil sõnadele rohkem tähelepanu kui Nickelbacki Chad Kroeger, selles osas pole mul mingeid etteheiteid. Üldiselt jääb lugude tähendus lahtiseks, me ei saa vist kunagi teada mida ta ise nende all mõelnud on, aga kõik nad annavad võimaluse mõtisklemiseks ning enesega sidumiseks.

Ma ei tahaks öelda, et tegemist on täiusliku albumiga, aga sellele ollakse väga ligidal. Jah.

94/100

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.