Posts Tagged ‘electropop

17
juuli
09

“sounds like MGMT.”

Poleks osanud arvata, et ühel pärastlõunasel sõidul raadiot kuulates säärase hea loo otsa võiksin sattuda.

11
jaan.
09

The Postal Service – Give Up.

The Postal Service = Ben Gibbard’i kõrvalprojekt, mis sai alguse juba 2001. aastal ja tegi oma debüüdi 2003. aastal selle sama albumiga.

Järgmist albumit neilt oodata igatahes ei ole.

… a pretty damned strong record, and one with enough transcendent moments to forgive it its few substandard tracks and ungodly lyrical blunders.

Aga see on hea kauamängiv, tõesõna. Kui otsida electropop-i definitsiooni kuskilt teatmeteosest, peaks Give Up-i viide seal seisma.

Ma olen selle albumi juba niivõrd ribadeks kuulanud, et kõik lood on praktiliselt peas. Tahtsin veel oma mälu värskendada ja kuulasin igast loost natuke.

Parimad lood asuvad albumi esimesel poolel, vähemalt minu arvates. Kuigi teisi ei saa kuidagi halvustada. Gibbard’i hääl kõlab taas nii nostalgiliselt ja nii.. mahedalt.

Igatahes, te peate seda ise kuulama, et aru saada, mida ma silmas pean.

There’s just Nothing Better!

7.5/10

04
dets.
08

MGMT – Oracular Spectacular.

Prefix Magazine said the album “sounds like a college-dorm experiment gone horribly right.”

MGMT, ehk siis kunagine The Management ja nende debüüt. Las käia!

Time To Pretend ‘iga algab asi pihta. Jääb kohe varakult väga hea mulje albumist. Ja see lugu oli filmi “21” introks ka, vot.

Weekend Wars võtab veidikeseks aja maha. Muud ei oska öelda.

The Youth ehk lugu meist, noortest? Meeldiv, ütleks. Rahulik, samas refrään jääb kummitama.

The youth is starting to change.
Are you starting to change?
Are you?
Together.

Ja edasi üks vaieldamatult parimaid luguseid sellelt plaadilt, ehk teisisõnu Electric Feel. Huvitav taustamuusika ja orgasmiline refrään, no tõesti.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb üks mu teine lemmiklugu sellele kohe otsa, Kids siis täpsemalt. Oleks nagu electronica, aga nagu pole ka. Oleks nagu synthpop, aga nagu pole ka.

4th Dimensional Transition kõlab aga küll kohatult sellel albumil ja ma ei oskagi seletada, kuidas täpselt. Nii on lihtsalt.

Seitsmes lugu juba ja kannab pealkirja Pieces of What. Taaskord rahulik, vokaal on valju ja kõlab nagu mingi 80ndate rokilugu.

Järgmisena laulab MGMT kuudest, lindudest ja koletistest. Aga see ei paelu.

Samas, kuigi The Handshake on samuti väga aeglane lugu, on selles midagi rohkemat kui mõnes teises rahulikus ja kõrge vokaaliga loos.

Viimane lugu – Future Reflections – on huvitav lugu. Seda kuulates on tunne, et kunagi ei või ette teada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Ja see pole tüütu, vaid pigem kaasahaarav.

Ja kokkuvõtteks.. tegu pole just väga hea albumiga. Aga loomulikult ka mitte halvaga. Sellel on oma tähetunnid, aga ka totaalsed mõõnad. Täpselt nagu Britney Spears.

5/10.




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.