Posts Tagged ‘EP

06
juuli
09

Atmosphere – Leak At Will EP (2009)

  1. C’mon
  2. They always know
  3. The ropes
  4. White noise
  5. Feel good hit of the summer 2
  6. Mother’s day
  7. Millie fell off the fire escape

Urban Atmosphere ehk tänased räpigeeniused “sipelgas” ja “nälkjas” Ant & Slug on peale minevaaastast superalbumit “When Life Gives You Lemons You Paint That Shit Gold” tulnud peale seda välja ka “kurva klouni” EP-seeriast 13. osaga ehk “Sad Clown Bad Dub 13”, mis oli live-album ja nüüd ka uue tasuta EP’ga “Leak At Will”. Mitteametlikult ilmus eelmisel aastal ka miksteip kavala nimega “When Life Gives You Free Shit”, millest enamik lugusi olid pärit 2007. aasta lõpul ilmunud tasuta albumiga “Stricktly Leakage”. Jah, Atmosphere armastab tähelepanu. Ja tänu uuele materjali, mida nad nii hoolimatult avaldavad spetsiaalselt läbi interneti, nad ka saavad tähelepanu. Kuid erinevalt New Yorgi räpparist Papoose, kes on samuti tuntud iga paari kuu järel uue miksteibi avaldamisega, Minnesota hip-hopi ülim kehastus Atmosphere väärib tähelepanu.
Aastaid tagasi “emo räpi” tiitlit kandnud Atmosphere on viimastel aastatel muutnud oma stiili vaat, et tundmatuseni. Kunagised lõputud jutustused endisest armastusest Lucy’st, mille taga peibutas räpiarmastajaid groteskset anglikaanitsemist vääriv omadussõna “undergrounditsev” biidivalik on nüüdseks asendunud huvitavate aruteludega lapsepõlvest, hip-hopist endast ja üldsegi, huvitavamate teemadega, millest luulelisus peegeldub endiselt läbi Slugi eksimatult omapärase omamehelise hääle ja arusaadavate sõnaseadete. Slugi räpid pole pelgalt räpid, need on jutustused. Anthony biidid on samuti teinud läbi suure arengu. Atmosphere viimaste aastate edu põhjus võib vabalt peituda ka Anti popilikes uuekooli instrumentaalides, mis on siiski suutnud kaasa võtta selle “boom boom bap” kvaliteedi ja muidu lifimuusikana tunduvad lood muutuvad lähemal kuulamisel meistriteosteks, millesarnast keegi teine ei suuda valmistada.

Kuivõrd Atmosphere tuleb võrdlemisi väikeste vahedega välja uue materjaliga, on tegu siiski kvaliteetmuusikaga. Jäädes tagasihoidlikuks, käib tasuta EP’ga kaasas lühike teatis, milles Slug ütleb, et seda 7-loolist ep’d ei tasu võtta väga tõsiselt ja nad tegid selle enda lõbustamiseks. Taolise žestiga ütlevad nad aitäh kõikidele kuulajatele, kes läbi aastate on oma kõrvad pühendanud just nende muusikale.

“Mille fell off the fire escape” on üks kindel standout track, mida saab allpool Youtube külalisaknakeses kuulata. See lugu illustreerib hästi, kuidas Ant annab Soul’ile uue tähenduse ja Slug vestab jutustusi nooremast põlvest.

19-minutiline EP on kindlasti väärt kuulamist ja lekkinud on ta kõvasti. Leak At Will’i saab alla laadida teenusepakkujatelt nagu ZshareRapidshare ja Sharebee. Atmosfäärilist kuulamist!

Advertisements
19
apr.
09

Chelsea Grin

cg

Ühel päeval avastasin, et lastfm’i on loodud mingi vinge žanrite kirjelduse lisa, ning dxc alt sai siis uustulnukate alt “avastatud” selline bänd nagu Chelsea Grin. Ning jälle oleme sattunud peale nunnudele skene-välimusega poistele, kes üritavad luua midagi brutaalset deathcore žanris. Pean end kordama, ning ütlema, et selline välimus ei ole just eriti “brutaalne” ja turn on mulle muusikas, aga tähtis on siiski muusika.

Tundub, et bänd on väljutanud alustuseks ühe toreda omanimelise EP, mis koosneb viiest vingest maiuspalast. Olles kuulanud viimase aasta jooksul päris palju “uustulnukaid” on enamus suutnud siiski oma “brutaalsuse” püüdlused mu kõrvadest kaarega mööda urineerida ning kuulunud mu silmis mahakandmisele. Chelsea Grin aga suutis hellitada mu kõrvu juba esimesel kuulamisel. Muusikaliselt, olgem ausad – ei midagi uut, nagu ikka tänase päeva deathcorele omane. See millega see bänd mu silmad särama paneb, on just vokaal. Poisid tabasid täpselt minu maitsemeele pihta oma agressiivse ja brutaalse vokaaliga. Aimu, mida ma silmas pean, kuuleb kohe esimses loos, mis on ka nende kõige popim – Crewcabanger. Teiseks märkimisväärseks looks on Lifeless, mis on albumi lõpulooks.

1. Crewcabanger

2. Anathema Of The Sick

3. Cheyne-Strokes

4. Disgrace

5. Lifeless

Mulle meeldib kui bänd teeb seda mida rahvas ootab, kuigi see on kohati äärmiselt ebaoriginaalne. Selle muusikastiili austajatele oleks kohustuslik samm see bänd ära kuulata ning  jääda silma peal hoidma.

MySpace

14
dets.
08

Still Haunts Me – Remains of Decay

4616537

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis andis Still Haunts Me välja debüütplaadi, EP millel nimeks Remains of Decay. Helikandjal on viis lugu ning muusikastiiliks võiks panna metalcore/deathcore segu. Viimast vaid vokaalse poole pealt kohati. Üllatavalt kombel ei ole sellel albumil introt, mis on minu arvates positiivne, sest introd on igavad.

Esimeseks looks Sight For Direction mis algab toreda trummimänguga, kuid jääb kuni refräänini keskpäraseks. Viimane õnneks päästab selle loo, kidrariff on korduv, kuid meeldejääv ja refrään suht catchy. Järgneb üpris mõnna  breakdown natuke karmima vokaaliga, millega üsna pea ka lugu lõpeb.l_38d824df05504a8684b678628d1cc194

Nüüd aga albumi parim lugu – Decisive Moment. Kiire ja keevitav algus läheb  üsna pea läheb üle massiivseteks ja brutaalseks. Tohutult meenutab The Juliet Massacre’t. Väga mõnus. Seejärel metalcore element kicks in, ja jätkub kõik vanaviisi. Enne refrääni veel väike breakdown ja siis megahea  “…Where do we stand, At a crossroad leading to nowhere” Ülimalt kaasakiskuv, kui aus olla. See algus, see refrään ja ongi albumi parim lugu läbi. Nüüd saab vist kõik ainult allamäge minna.

Point Blank läheb lahti mingi kiunumisega, mis mulle üldse ei sobi. Nagu oleks pigsqueal aga nagu pole ka, nõrk. 0:30 bassi drop on ülimalt mega, tõsiselt kaif. Teise minuti keskpaigas saab vähe paremat vokaali tunda, kui seda oli alguses. Üldiselt siiski, SHM scream vokaal on igati korralik, mulle lihtsalt ei meeldi need “brutaalsuse” katsed, kuigi Decisive Momenti alguses on kõik väge vinge, ei teagi, miks see kõikide lugudega nii ei õnnestunud.

Mõnusalt algav Desert Of Empty Hearts, on EP neljandaks looks. Võib julgelt öelda et üks tugevamaid radu sellel teosel. Minuti teisel poolel algav sweet drumming ning hea vokaal teevad asja mõnusaks. Samas, 1:21..mis asi see on? Ma ei mõista. Käes on refrääni aeg! Mis on hea, väga hea.

Ja viimane Phrenetic on hea kuulata, aga ta pole meeldejääv.

Kaks head laulu viiest on EP kohta ikkagi hea tulemus. Kuid ikka kipun ma võrdlema neid teiste taoliste Eesti bändidega nagu TBR ja BS. Olgem ausad, elemente on neist mõlemast bändist tunda ka SHM loomingus. Võrdlusmomendil jääb kahjuks SHM alla, arenemisruumi on, ja seda vaid heas mõttes. SHM on lives siiski mulle meeldivam ja hingelähedasem. Kahju ka veidi, et Under Soil of Guilt’i albumil polnud, see oleks tugevad punktid ikkagi lisanud. Lisapunkte annab ka asjaolu, et bändil on oma sound. Kindlasti tasub ka ära märkida, et album-art on viis pluss! Mulle väga meeldib.

Album saab tugeva 5/10

01
dets.
08

Still Haunts Me plaadiesitluskontsert

Laupäeval toimus klubis Rockstars sellise bändi nagu Still Haunts Me debüütplaadi Remains of Decay esitluskontsert. Üles astusid veel ka Into Salvation ning Burn Still. Peale viimase nime kuulmist, oli päris kindel, et olin mineja. Ega ka Still Haunts Me halb pole. Kohale läksime varakult, tegime veel väikse piljardi Woodstockis, vahetasime riided, et oleks mugavam tantsupõrandal ning ostsime ära piletid. Pilet maksis 75.-, igaksjuhuks mainin ära, äkki kedagi huvitab. Ostsin EP ära ning sain ka autogrammid. Varsti arvatavasti ka kirjutan sellest albumist.
Esimene bänd, ehk siis Into Salvation, astus lavale veidi peale seitset vist. Lavaesine täitus nende fännidega ning ka ise jälgisin eemalt, mis muusikat nad siis teevad. Varem olin kuulanud paar korda nende mingit mp3’e. Esinemine oli igati tore, tõmbas rahvast natuke käima.  Jättis isiklikult veidi külmaks. Huvitav oli siiski kuulda, kuidas taas üks Eesti bänd pig squeale enda muusikas rakendada üritavad. Keskpärane.

img_9999_22-vi

Peale pooletunnist pausi hakkasid Burn Stilli poisid end lavale sättima. Seega ka mina lava ette ning juba esimese loo ajal panin jala tantsupõrandale ning püsisin seal kuni nende etteaste lõpuni. Midagi pole teha, Burn Still on Eesti deathcore tipp, hands down. Kolm esimest laulu olid mulle tundmatud, üks oli vist isegi BS’i uus laul. Igatahes peale vahepala tuli minujaoks õhtu tipplugu. Nimelt kaverdati Annotations of an Autopsy lugu Welcome to Sludge City. Laulu alguses kutsus Olev kõiki kes sõnu teavad laulu algust lavaette kaasa laulma. Ja nii kõlaski “SHE BLED FROM EVERY FUCKING HOLE” hordi suust mitmeid kordi järjest ning varsti järgnes ka Olevi brutaalne bree. Eepiline, see oli. Hetkel ma soovin tohutult, et keegi taibukas inimene, hea kaameraga, filmis seda laulu,  sest see oleks youtube’s “natuke”  vaatamisi saanud. Ülihea teostus.

img_9999_123-vi

Mäletan üleeelmisest suvest BS’i Waking the cadaveri laulu uusversiooni ja võin väita julgelt, et BS oskab kavereid teha ja seda väga hästi. Mängiti veel Burn Stilli kullafondi kuuluvat Sacrifice Fot Nothing’it, mille järgi tantsimine on üsna mõnus. Eelviimasel loona lauldi Still Haunts Me laulu Under Soil of Guilt kaverit. Oeh, eepiline, taaskord laul, mille ajal sai kaasa laulda, korduvalt – “Let iiiit beeee, ooopen your eyes…”. Haige, külmavärinad tulevad kõigele sellele mõeldes. Lisaloona tuli nende hetke värskeim purkilindistatud, kuid mitte-nii-väga-uus Decaying Consumer, mille ajal sai kasutada viimast võimalust selle bändi saatel, sel õhtul, tantsida. Kasutasime seda.

img_9999_73-vi
Kolmanda ja viimastena astusid lavale õhtu staarid – Still Haunts Me.
Lava ette kogunes tohutult inimesi, ma polnud siiani näinud ühelgi Eesti hardcore sisekontsertil sellist rahvamassi. Väike keldriruum oli tihedalt täidetud SHM fännidega ning selle muusika austajatega. Kohe alguses sai kuulda teist korda Under Soil of Guilt’i. Nende tund oli alanud.  Andsid nad pika, pea tunniajalise kontserti. Mille tipphetk oli minujaoks Burn Stilli Day of Darknessi kaver, mida viimased enam laivis ei mängi. Isegi BS’i poisid olid lavaees reivimas. Jällegi – hästi kaverdatud laul. Tuleb välja, et eestlased oskavad teiste laule mängida ja seda väga tasemel. Lauldi nii uusi kui vanu laule, kindlasti sai ära kuulda ka uue EP laulud. Tekkisid paar tehnilist tõrget, kuid need polnud kellegile häirivaks, õhtu läks edasi, nalja sai ning üsna pea keevitas taas hea muusika meie kõrvu.

img_9999_169-vi

Selliseid kontserte võiks rohkem olla, tõsiselt. See oli siiani parim nö hardcore kontsert Eestis minu jaoks ja seda ainult kodumaiste artistide eestvedamisel. Tõsiselt hea. Ruumi oleks võinud rohkem olla, ainuke miinus. Tahan veel.
9/10, Eepiline.

Pildid 1
Pildid 2
Suured tänud fotograafidele, kes seda imelist paradiisi jäädvustasid.

Bändid:

http://www.myspace.com/stillhauntsme

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/intosalvation

27
nov.
08

These Broken Remains – No Forever After

215Mõtlesin, et kirjutaks millestki huvitavast, mis pärineb kodumaalt. TBR sobib selleks täiuslikult, kuna neil on juba nii mõnedki tegutsemisaastad seljataga. Ma ei hakka vikipeediat ka nüüd kopeerima, aga bänd tegutseb 2005. aastast ning on välja andnud ühe EP, millel nimeks No Forever After (2007). Muusikastiiliks on vana hea metalcore, kuid kes viimaseid livesid näinud, julgevad öelda, et see on muutumas deathcore poole. Igatahes on tegemist väga hea tantsubändiga, mille lived on tõeliselt mõnusad ning ma pole veel tühja lavaesist näinud. Kindlasti veel teeb asja rajumaks see, et lives ei kuule me puhast-vokaali, nagu seda räägitaval EP’l. Nii peabki.91b647ab114cf14bf3278847e0648b85

Enola Gay on introloona paljulubav ning mahedalt meloodiline. Aga mitte mulle, ma tahaks juba hoopi saada ning sujuvalt lähebki see pea minutiline lugu üle palaks, mis on üks parimaid. It Dosent A Mastermind To Spraypaint A Ceiling on laul mille ajal olen näinud tantsupõrandat täitumas. Hea tempo, kaasakiskuv meloodia, say no more. Refrään on täpselt selline nagu vaja, et rahvas seda kaasa karjuks. It doesn’t take…A Mastermind. Sellele järgev breakdown võiks küll olemata olla. Siiski, ei pea just geenius olema, et leida, kui hea see laul on. Kolmandana läheb peale Fears To Devour – selle albumi totaalne hitt? Jah, eelmine laul on hea lives, seda on ka Fears to Devour, kuid albumiperspektiivis on viimane hands down parim. Tervet lugu läbiv kidrariff ning vokaalne rütm viib meid ühel hetkel kohale kus saab vaid öelda There will be no kisses. Sellele järgnev hullus ning siis maharahustav clean vokaal teevad selle loo selleks, mis ta on. Järgmise loona hakkab väga rahustav ning meloodilisema näoga 200 Tons Of Patience. Iseenesest on lugu hea ning teeb albumit mitmekesisemaks.    Empire of Lies alustab kenasti tempo kogumisega, kordan, mis teeb TBR’ist hetke parima tantsubändi Eestis.  Selle laulu refrään on igatahes päris kindlasti kohe terve albumi parim, kui mitte Eesti-metalcore maastiku parim. Võibolla on asi minus, aga lihtsalt –  väga catchy.  Kuuendaks ja viimaseks looks on Chlorine For Our Gene Pool, mis algab sämpliga. Hea rütm, tempo. Albumiloona keskpärane, põrandal aga hea 4 minutiline võimlemisharjutus.

Võtaks selle asja kokku nii, et tegemist on Eesti metalcore parima reliisiga, siiani. Kuigi, mul mõttes üks bänd mille LP tahaks ära kuulata, enne kui sellise raudkindla väitega siin lagedale tuleks. Kui ma peaks leidma nüüd miinuseid selle albumi juures, siis kindlasti märgiks ära helikvaliteedi. Samas annab see TBR’ile selle “õige” hõngu ja saundi. Üldiselt siiski on tegemist hea ja ühtse albumiga. Patt on jätta see album kuulamata, olles eestlasest metalcore austaja.

7/10

TBR last.fm

TBR myspace

26
nov.
08

Postmortem Promises – Postmortem Promises

postmortempromiseslogo

Teen ka enda esimese sissekande sellesse muusikat külvavasse blogi ning seda juba millegi teistsugusega. Lisaks veel, et ma pea end mingiks muusikaarvustajaks ega teadjaks, kirjutan lihtsalt, mis tundeid antud muusika minus tekitab. Täna ohverdan ma siia sellise bändi nagu Postmortem Promises (edaspidi PMP) ning lahkan lähemalt nende viimast EP’d, mis ilmus 2007 aastal. Teen ma seda sellepärast, et just sellelt bändilt on oodata varsti täispikka ning EP’de näol võin isiklikult öelda – on mida oodata. Enne siiski, bändist lähemalt.

PMP näol on tegemist noorte tüüpidega kes viljelevad muusikazanri, mil nimeks deathcore. Enne PMP avastamist oli mul igatahes räigelt kopp ees sellest popistžanrist ning olin juba tagasi minemas good ‘ol death metali peale, kuid õnneks tõid need poisid mingit värskust mu pleilistidesse. Tuntust on nad saanud enamsti kodumaal kui ühe UK juhtivama underground dxc bändina.
Siiski, ei ole PMP omanimeline EP nende esimene. Sellele eelnes ka “We Play Weddings” nimeline lühialbum, millest räägiks võibolla teinekord.
PMP

Vajutame siis “Play” nuppu, eks. Albumi lööb lahti Self Righteous mis on minuaravtes halb valik esimeseks looks. Vokaalse poole pealt jätab külmaks, kuid on siiski kohati kaasakiskuv ning piisavalt “brutal” et hoida kuulajat albumi juures. Saime üle sellest loost ning toreda kidrariffiga algav Yeah Man paneb meile laksu küünarunukiga hambasse 18. sekundil. See on lugu, mida kuulates hakkab jalg tatsuma ning käed ei taha enam paigal seista. Eepiline deathcorele omane vokaal ning yeah man breakdown lihtsalt kutsuksid lives tantsupõrandale. Poole loo peal lihtsalt ei viitsi enam normaalselt arvutitaga istuda ja kuulata seda, see pole õige. See on muusika, mis näitaks enda jäämäe alumist osa alles lives. Loo teises osas olev “My god i hate you..” jne breikdaun lihtsalt kammib oma olemuselt ning lõpus bassiga.  Tegemist on arvatavasti albumi parima looga. Kuid järgnev Slaughtered in Your Sleep ei jää ka kaugele maha. Esimesel sekundil on juba silmeees potensiaalne raundhauss ning “porgandite korjamine”, seega väärib enda kohta ilusti kõige karmima loona albumil. Hämmastavalt sweet kõrge vokaal teise minuti poole peal viib koos squealidega loo kenasti lõpuni. Lõpuminuti saaks isegi lavaees emosteppi lasta. Neljanda loona võtab tuurid üles Empalement of the Martyr, mis on siiani suhteliselt külmaks jätnud ning on mu jaoks “albumitäide”. Märkisväärt on siiski vokaal, mis on tasemel nagu PMP’le omane. Lõpp on ka fun. Albumile paneb punkti Koko Massacre, mis oleks võinud olla minuarvates vahetuses esimese looga. Koko Massacre lööb ennekõike jõuga, ning laseb edasi hea tempoga. Teisele minutile lähendes tuleb eriti massivne breakdown. Taaskord üks hea lugu, kus on vokaalide vahelduvus ja üldine mitmekesisus.
PMP-PMP puhul on tegemist väga hea bändi saundi ja hambaid näitava EP’ga, mida peaks kuulama iga deathcorest lugupidav inimene. Jääb üle vaid pöialt hoida, et nad ei muudaks oma kõla ning stiili, minnes plaadifirma käpa alla.

8/10

Vanemaid, teemaks oleva albumi ning uusi lugusi saame kuulata PMP myspace’st
http://www.myspace.com/postmortempromises




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.