Posts Tagged ‘epic

11
märts
09

Pigfarm Dancemassacre vol.2 – TEHTUD!

Niisiis toimuski minu ja paljude teiste kauaoodatud üritus 6.märtsil klubis Tapper. Piletimüügiga venis natuke, aga ma küll ei märganud seal midagi negatiivset. Inimesed lasti siiski sisse ja mingit järjekorda polnud. Seega miinust selle eest ei saaks kuidagi anda. Esmapilgul, minule kui Tapperi-virgole, oli suureks üllatuseks ruum ja lava. Nagu –  “Vau, cool, siin on ruumi”. Istumiskohti jagus ning kõik mugevused olid olemas. Nagu öeldud, venis piletitemüük, seega hästi natuke ka kontserti algus. Aga ei midagi märkimisväärset.

Esimesena läks lavale üritust käima tõmbama meie oma poiste punt Burn Still. Nagu ikka, eestlastele omane, ei saa algul minema. Jäin enda isikliku lemmikbändi uusi laule rahus kuulama. Jah täpselt, uusi laule. BS’i live laulude nimekiri on tublisti uuenenud värske materjaliga. Tõsiselt hea oli. Kohe aru on saada, kuidas lugude kvaliteediga on vaeva nähtud, mitte ei ole põlveotsas poole päevaga harjutatud lood setti loobitud. Vennad on õigel teel, jään kauamängivat ootama, ja mitte vähe. Muidugi ei puudunud nüüdseks juba tuntumad Decaying Consumer ja  Sacrifice for Nothing. Viimasega võtsin ka käed taskust välja, asjad pihku ning tõstsin ühe jala veidi teisest kaugemale. Palun jätkake.
bs1

Peale umbes pooletunnist pausi alustas lavavallutamisega Soome hardcore scene hiiglane Worth the Pain. Mina, kui mitte-nii-väga-suur sellise hardcore muusika austaja võtsin koha kaugemale ning asusin seda show’d vaatama ja filmima. Pärast paari laulu läks selline moshpit tööle, et ise ka veel ei usu. Väga mõnus oli jälgida, sain loodetavasti ka mõned head kaadrid. Edukalt toimis circle pit ja rahvas põles. Rahus võime tõmmata linnukese ka teise esineja edukuse kasti.

Kolmandana taaskord kaasmaalased – These Broken Remains, keda ma pole pea aasta näinud. Poisid tulid letti uue ja üsna karmi materjaliga. Varasem, EP’l kuuldud metalcore on ära vajunud ning suure tüki bändi žanrikoogist on ampsanud deathcore. Mis on minu, kui veidi “jõhkrama” muusika austajale väga positiivne uudis. Noorsõdur Pent oli nagu ikka “omas elemendis” ja tegi töö ära. Kusjuures TBR’i see nö “breebree” on hellasweet. Lõpetuseks saime kuulda nende viimast purki mängitud lugu “Shut Down The Sun”, mis on ülimalt asjalik. Filmisin selle loo isiklikult linti ja loodan, et saadud materjal on rahuldav üleslaadimiseks. Selle bändiga ka kolmas linnuke puuris.

trb5

Kes nüüd arvab, et “äkki peaesineja rikkus kogu ürituse jooksu ära” võib kohe lage värvima hakata. Peaesineja – germaanimaa deathcore gigant War From A Harlots Mouth astub lavale. Rahvas nautis esimesest riffist alates, moshpit vorpis sõdureid, heli oli korras. Mida veel tahta? Peaesinejale kohaselt oli nende kava veidi pikem. Kui põhiset mängitud jättis bänd rahvaga hüvasti, ning kui friggin out-of-nowhere, samas pikkisilmi oodatud automaatrelva sämpel tuli (lauluks siis üks kurikuulsamaid If You Want To Blame Us For Something Wrong, Please Abuse This Song!”), oeh. Jeesus, on vaja sellest rääkida? Rahvas, vähemalt minu ümber, läks “suhteliselt” hulluks. Teiseks märkimisväärseks ja minu lemmiklooks oleva Uptown Girl, Uptown Girl, I Had A Crush On You, Oh Uptown Girl… ajal saime kõik huuled mikkri vastu panna ja sinna “romantiliselt sosistada” korduvalt Love…is my everlasting war! Vaatamata väidetatavale väiksele rahvahulgale tehti üle keskmise palju stagedive’e, enamasti härra Penti poolt, kuid oli ka teisi. Punktile pandi i ja tordile kirss. Linnuke kirja.

Kokkuvõtlikult saadi hakkama väga kõva üritusega, mille tühised miinused jäävad alla nendele suurele neljale eelmainitud plussile. Mina nautisin seda asja täiel rinnal ja veedaks iga öö Pigfarmis. Tõsiselt loodan, et selline üritus saab igaaastaseks traditsiooniks. Väärt ootamist. Suur kiitus korraldajatele. Hea koht, hea hind, imeline kontsert.

8/10

Vabandan, et ei leidnud kuskilt internetti lekkinud ürituse pilte, sealhulgas peaesineja omi. Neid väheseid, mis saadaval, saab näha siin.

Advertisements
27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.

11
dets.
08

Pink Floyd – Wish You Were Here

Pink Floyd on üks ülimalt huvitav bänd. Mind paelub nende juures eelkõige see, et nad teevad nii head muusikat, aga mina kuulan ikka ainult seda kuramuse viielaululist trippi.

Jep, viis laulu, aga peaaegu kolmveerand tundi pikk. Algab piiiiikaaa introga, Shine on You Crazy Diamond, Pts 1-5. Progressive rock on parimas vormis. Või vähemalt minu arvates, aga see ei mängi suurt rolli, sest tegelikult ma ei tea progerockist sittagi.

Lugu kestab pikalt ning vaikselt hakkab sealt selginema ka mingisugune arusaadav meloodia. Ülejäänu hindamiseks tuleb lihtsalt selili voodis lamada ja lakke vahtida.

Welcome to the Machine nagu eriti ei sümpatiseeri. Seitse minutit sünti ja Pink Floydi, mis seal muud.

Have a Cigar on tšill. Tekitab tahtmise umbses raamatutega täidetud toas sigaretti suitsetada ning krabisevaid vinüüle kuulata.

The band is just fantastic,
that is really what I think.
Oh by the way, which one’s Pink?

Wish You Were Here on see lugu, mida iga tubli kitarriõpilane oskama peaks. Algus on peaaegu täiuslik. Eriti see rögiselt köhatav mehehääl, millele järgneb kõrvapaitav soolo. Ülejäänud laul koosneb lihtsatest akordidest ning sobib hästi tüdrukute sebimiseks. Isegi siis, kui sa ei oska laulda.

Shine On You Crazy Diamond, Pts 6-9. Kõlab esimese viie osaga võrreldes minu jaoks kuidagi ebamaisemana, vähemalt alguses. Aga ta korjab jõulisuse hästi üles ning sobib suurepäreselt seda tripialbumit lõpetama. Kuulake!

07
dets.
08

Alexisonfire – Watch Out!

alexisonfireIgaüks, kes väidab, et Alexisonfire on vana trend, see.. ütleme nii, et tal on pooleldi õigus. Nii umbes 54%. Aga need ülejäänud 46% ütlevad, et Alexisonfire on surematu väärtusega ja neid ei unustata eal. Ja ma kaaldun olema ka just selle 46% seas.

Ja neil tüüpidel on 2009. aasta mais uus album tulemas. Ja ma olen ootusest suremas.

Aga mis neis siis erilist on?

Ma räägin veidi.

Viimati tuli neil midagi uut välja aastal 2006. Juba ammu, eks ole. Aga ka see polnud nende tipp, minu arvates. Kui minult küsida, ütleks, et just Watch Out! on nende parim album siiamaani, hoolimata mõnest kohutavalt vapustavast hitist self-titled’i pealt a la Waterwings ja Little Girls Pointing And Laughing. Aga aitab se’st.

Watch Out! on midagi erilist. Clean vokaal ja scream kohad on nii fucking hästi sümbioosis, et ise ka ei usu. Ja ärge tulge ütlema, et taolistel post-hardcore bändidel on kõik lood samasugused. Ma paneks teile kõndides jala ette, kui nii Alex~’i kohta ütlema tulete.

Album hakkab pihta hästi ja lõpeb samamoodi, vastavalt lugudega Accidents ja Happiness By The Kilowatt. Viimane neist on meeliülendavalt catchy ka veel.

Kõik, mis alguse ja lõpu vahele täpsemalt jääb, on raske kirjeldada. Oskan vaid öelda, et neil on kuradima hea bändikoosseis.
7.4/10 lõppkokkuvõtteks. Over and out.

01
dets.
08

Still Haunts Me plaadiesitluskontsert

Laupäeval toimus klubis Rockstars sellise bändi nagu Still Haunts Me debüütplaadi Remains of Decay esitluskontsert. Üles astusid veel ka Into Salvation ning Burn Still. Peale viimase nime kuulmist, oli päris kindel, et olin mineja. Ega ka Still Haunts Me halb pole. Kohale läksime varakult, tegime veel väikse piljardi Woodstockis, vahetasime riided, et oleks mugavam tantsupõrandal ning ostsime ära piletid. Pilet maksis 75.-, igaksjuhuks mainin ära, äkki kedagi huvitab. Ostsin EP ära ning sain ka autogrammid. Varsti arvatavasti ka kirjutan sellest albumist.
Esimene bänd, ehk siis Into Salvation, astus lavale veidi peale seitset vist. Lavaesine täitus nende fännidega ning ka ise jälgisin eemalt, mis muusikat nad siis teevad. Varem olin kuulanud paar korda nende mingit mp3’e. Esinemine oli igati tore, tõmbas rahvast natuke käima.  Jättis isiklikult veidi külmaks. Huvitav oli siiski kuulda, kuidas taas üks Eesti bänd pig squeale enda muusikas rakendada üritavad. Keskpärane.

img_9999_22-vi

Peale pooletunnist pausi hakkasid Burn Stilli poisid end lavale sättima. Seega ka mina lava ette ning juba esimese loo ajal panin jala tantsupõrandale ning püsisin seal kuni nende etteaste lõpuni. Midagi pole teha, Burn Still on Eesti deathcore tipp, hands down. Kolm esimest laulu olid mulle tundmatud, üks oli vist isegi BS’i uus laul. Igatahes peale vahepala tuli minujaoks õhtu tipplugu. Nimelt kaverdati Annotations of an Autopsy lugu Welcome to Sludge City. Laulu alguses kutsus Olev kõiki kes sõnu teavad laulu algust lavaette kaasa laulma. Ja nii kõlaski “SHE BLED FROM EVERY FUCKING HOLE” hordi suust mitmeid kordi järjest ning varsti järgnes ka Olevi brutaalne bree. Eepiline, see oli. Hetkel ma soovin tohutult, et keegi taibukas inimene, hea kaameraga, filmis seda laulu,  sest see oleks youtube’s “natuke”  vaatamisi saanud. Ülihea teostus.

img_9999_123-vi

Mäletan üleeelmisest suvest BS’i Waking the cadaveri laulu uusversiooni ja võin väita julgelt, et BS oskab kavereid teha ja seda väga hästi. Mängiti veel Burn Stilli kullafondi kuuluvat Sacrifice Fot Nothing’it, mille järgi tantsimine on üsna mõnus. Eelviimasel loona lauldi Still Haunts Me laulu Under Soil of Guilt kaverit. Oeh, eepiline, taaskord laul, mille ajal sai kaasa laulda, korduvalt – “Let iiiit beeee, ooopen your eyes…”. Haige, külmavärinad tulevad kõigele sellele mõeldes. Lisaloona tuli nende hetke värskeim purkilindistatud, kuid mitte-nii-väga-uus Decaying Consumer, mille ajal sai kasutada viimast võimalust selle bändi saatel, sel õhtul, tantsida. Kasutasime seda.

img_9999_73-vi
Kolmanda ja viimastena astusid lavale õhtu staarid – Still Haunts Me.
Lava ette kogunes tohutult inimesi, ma polnud siiani näinud ühelgi Eesti hardcore sisekontsertil sellist rahvamassi. Väike keldriruum oli tihedalt täidetud SHM fännidega ning selle muusika austajatega. Kohe alguses sai kuulda teist korda Under Soil of Guilt’i. Nende tund oli alanud.  Andsid nad pika, pea tunniajalise kontserti. Mille tipphetk oli minujaoks Burn Stilli Day of Darknessi kaver, mida viimased enam laivis ei mängi. Isegi BS’i poisid olid lavaees reivimas. Jällegi – hästi kaverdatud laul. Tuleb välja, et eestlased oskavad teiste laule mängida ja seda väga tasemel. Lauldi nii uusi kui vanu laule, kindlasti sai ära kuulda ka uue EP laulud. Tekkisid paar tehnilist tõrget, kuid need polnud kellegile häirivaks, õhtu läks edasi, nalja sai ning üsna pea keevitas taas hea muusika meie kõrvu.

img_9999_169-vi

Selliseid kontserte võiks rohkem olla, tõsiselt. See oli siiani parim nö hardcore kontsert Eestis minu jaoks ja seda ainult kodumaiste artistide eestvedamisel. Tõsiselt hea. Ruumi oleks võinud rohkem olla, ainuke miinus. Tahan veel.
9/10, Eepiline.

Pildid 1
Pildid 2
Suured tänud fotograafidele, kes seda imelist paradiisi jäädvustasid.

Bändid:

http://www.myspace.com/stillhauntsme

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/intosalvation

30
nov.
08

Modest Mouse – This is a Long Drive for Someone with Nothing to Think About

[lols]
Modest Mouse on hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea indiebänd võib muutuda kommertslikuks jamaks, mida MTV igapäevaselt trenditeadlikele neiudele ja noormeestele müüa üritab.

Aga iga tark ja tubli indiepoiss teab, et bändi loomingu headus on pöördvõrdeline selle väljastamisaastaga. Ehk siis mida vanem kraam, seda parem kraam. Modest Mouse kinnitab selle üleüldiselt snoobiliku reegli paikapidavust. Kuna albumil on 16 lugu ning nad kõiki ei pea kindlasti mainima, räägin tähtsamatest. Samuti lisan lingid juurde oma kahele suurele lemmikule ja käsin teil kõigil neid kuulata.

This is a Long Drive… algab maailma parima alguslooga. Tõsiselt ka. Dramamine pole mingi teab-mis keeruline lugu, aga sellel on südant. Esimesed kaksteist nooti reedavad juba ära, et tegu on tipptasemel looga igale tujule ja igale olukorrale.

Custom Concern on rahulik lugu. Meenutab laiska pühapäeva. She Ionizes & Atomizes on üks ülimalt abstraktne. Meeldiva trummitööga. Tundra/Desert ei ütle oma algusega ööd ega mütsi. Aga pärast minutit läheb asi huvitavaks.

Siis minu teine suur-suur lemmik Long Drive’i pealt: Talking Shit About a Pretty Sunset. Algab nagu kurb lugu ikka, kuid poole peal vahetub teema drastiliselt ning see ajab mulle siiamaani judinad peale. Teine pool laulust on tunduvalt rõõmsam ja instrumentaalsem. Kohe järgneb ka Make Everyone Happy/Mechanical Birds, mis särab oma ilusate harmoonikate ja sarnaste viperdustega.

Ma ei hakka numbrilist hinnangut andma. Kuulake ise. Soovitatavalt bussis kuskile kaugemasse Eesti nurka sõitmise ajal.

Khm.

25
nov.
08

Klaxons – Myths of The Near Future.

Selle aasta üks parimatest albumitest, vähemalt minu jaoks. Avastasin selle bändi puht juhuslikult. Arutasime sõbrannaga britpop’i bände ja Klaxons tuli jutuks. Tahtsin kuulata, millega tüübid siis tegelevad ja vastuseks oleks, et.. tüübid on äärmiselt üllatavad.

klaxons

Muidugi pole nende puhul tegu nii väga britpop’i kui nu-rave’iga. Või.. ma ei oskagi seda täiesti liigitada, kõik oleneb loost endast. Ma ei hakka kõiki lugusid eraldi välja tooma, kuna see kipuks ehk liiga pikaks ja üksluiseks wall of text’iks. Aga..

album algab looga Two Receivers, mis on kui esimene amps heast tordist. Ja see paneb sind lihtsalt juurde tahtma. See on fantastiline lugu, mis jääb lihtsalt meelde.

Järgmine lugu Atlantis To Interzone tõestab, et Klaxons’it saab siiski nu-rave’i alla liigitada.

Aga järrrrrgmiseks on bändi menukaim lugu üldse pealkirjaga Golden Skans. Algab see hella puudutusega ja muutub edasi lihtsalt väga catchy refrääniga superlooks.

Järgmised lood on kuidagi kahvatud, kuni Isle Of Her ‘ini, milles on põimunud kokku süngus ja sõjaväelaadne marssimismuusika. Aga see kõlab siiski klaksonlikult (jah, ma mõtlesin selle omadussõna välja).

Ja minu jaoks viimane plaadi hiilgemoment on seotud looga Forgotten Works.

Albumi tipphetkedest kahjuks kõik, aga siiski annaks albumile üsnagi kõrge skoori. Näiteks 6.8/10.

Kui nad uue albumi välja annaks, ei jõuaks ma isegi silma pilgutada, kui et juba see plaat mul kuulamisraadiuses on.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.