Posts Tagged ‘grunge

16
mai
10

teine grungebänd maailmas?

minu jaoks on grunge kui žanr tähendanud alati nirvanat. kõik teised sama ajastu/saundiga bändid olen sujuvalt alternatiivroki või siis kurjema roki alla klassifitseerinud. täna komistasin sellise kollektiivi otsa, kelle võiks tõesti grungepoodiumile nirvana kõrvale asetada. japanese voyeurs

Advertisements
21
nov.
08

Nirvana – Bleach

“A bleach is a chemical that removes colors or whitens, often via oxidation.”

Grungeroki lipulaev Nirvana on eelkõige tuntud oma läbilöögialbumi “Nevermind” ning sellele järgnenud paljude inimeste lemmiku, “In Utero” poolt. Tutvustan veidike nende (ebaõiglaselt) tahaplaanile jäänud debüütalbumit.

Kõigepealt eristab Bleachi ja teisi Nirvana albumeid trummar. Kaasa teeb Chad Channing, kelle teenetest otsustati 90. aastal loobuda. Ja teine asi, mis selle albumi eriliseks teeb, on lihtsalt hämmastav amatöörlikkus. Väga suur osa meloodiatest loodi vaid kahenädalase perioodi jooksul, enamus sõnadest kirjutati vaid mõned tunnid enne lindistamist. Stuudios veedeti kogu albumi peale kokku vaid 30 tundi. Ja ikkagi ei ole see halb.

Cobain told Spin in 1993, “With Bleach, I didn’t give a flying fuck what the lyrics were about”, and claimed that eighty percent of the lyrics were written the night before recording.

Aga uurime siis seda albumit lähemalt.

Üldiselt jagunevad lood kaheks. Aeglaseks rajuks muusikaks ning, üllatus-üllatus, kiireks rajuks muusikaks. Kiired lood on enamuses ja need kujundavadki albumi üldise pildi. Teadlikult on kõrvale heidetud sõnade ning meloodia täiuslikkuseni viimine. Mindi lihtsalt stuudiosse ning rokiti, endast kõike andes, täiega.

Enamik sõnadest on kuuldamatud, kidrariffid on harilikult paariakordilised (A-B-AA-B-C) ja see kõik on kaetud suure hulga distortioniga ning sellepärast võivad kõik lood tunduda ühetaolised, aga (mitte halbade) kohatäitelugude seast eristuvad mõned pärlid selgesti.

Ülimaheda refrääniga Blew näitab juba esimese minuti lõpus kogu albumi suuna ette.
Kolmas lugu About A Girl, oli legendaarse Unplugged albumi avalugu. Üks meeldejäävamaid ja kuulsamaid laulukesi sellelt plaadilt, aga minu arvates jääb ta albumi üldist pilti vaadates liiga lahjaks.
Järgmine roos selles tulbipõõsas (?) on ainuke cover sellel albumil, Robbie van Leeuweni Love Buzz. Kui aus olla, on see üks võimsamaid lugusid sellel albumil. Juba esimene kitarrikäik on sõltuvusttekitav, aga õnneks kuuleme seda loo edenedes veel ja veel.
Kuues lugu, Paper Cuts on järjekordne “Bleachi keskmise” stiilis. Ja ka Negative Creep.
Võrratu kaasarokkimiselugu on Scoff. Võimas, catchy ja sisaldab vana head Cobaini röökimist, mis sobib sinna kui rusikas. Silmaauku.
Number 11 ja Sifting on aeglasemas tempos, palju kitarri sisaldav mõnus muusika.
Ja kogu album lõppebki põhimõtteliselt samas augus, kus ta algas. Tähelepanematul kuulamisel võivad isegi lugude vahetumised märkamatuks jääda.

Aga see kõik ei ole üldsegi oluline. Tähtis on see toores jõud, mis Bleachil igast ilmakaarest välja purskub. See laks on lihtsalt nii võimas, et albumi lõpus tahaks ise kitarri kätte võtta, suvaliselt tinistada ja lihtsalt röökida. Ja see on mõnus.

70% mõnus.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.