Posts Tagged ‘hip-hop

01
nov.
10

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck

Skyzoo & !llmind – Live From The Tape Deck [2010]


Miksteibile sarnanev koostöö räppari Skyzoo ja biidimeistri Illmind-i vahel on 42-minutiline rännak uuekooli biitide ja tänavaräpi lainetel. Näiteks kümnendal palal, The Now Or Never, tsiteerib Styles P praeguseks umbes 15 aasta tagust Mobb Deep-i: “ghost (Styles P) on it, sticking up the stick up kids…” Illmind-i ebakorrapäraste trummirütmide, elektrikitarririffide ja autosignaalist bassiliiniks venitatud heli peale.

Esimese maitse Skyzoo loomingust sain mina 2006. aastal ilmunud debüütalbumiga Cloud 9: The 3 Day High, mille produtseeris täielikult tollane Little Brotheri liige 9Th Wonder. Parim pala nende meeste koostööst, Way to go, pälvis ka muusikavideo:

Illmind või !llmind jõudis minu kõrvaklappidesse aasta hiljem, läbi 2005. aastal ilmunud debüüdi The Art of OneMind, mille ta tegi koos Strange Fruit Project-i räppariga Symbolic One. Pala koos The Procussions-iga:

Skyzoo ja Illmind-i koostöö tuli mõneti üllatusena, kuna neil on erinevad taustad (üks elutseb New Yorgis, teine New Jersey-s). Samas on mõlemad sellised artistid, kes järjepidevalt vahetavad koostööpartnereid ja katsetavad uusi saunde. 5. oktoobril ilmunud albumi Live from the Tape Deck teine pala, Frisbees sai muusikavideo:

Albumi tipuks on Chicago räppari Rhymefest-iga koos tehtud Understanding Riley, mis sämpeldab heliampsu anime sarja Boondocks kolmanda hooaja osast The Fundraiser. Kui Friesbees-il kõlab Skyzoo flõu sarnaselt Detroiti räppari Finale oma, siis just Rhymesfestiga kahasse tehtud loos kõlab Skysoo nagu Skyzoo (vanemas loomingus). Rhymefest-i klaveriklimberdamist saatvad tänavariimid vajavad siin tsiteerimist:
On the block still,
fuck how Barrack feel,
got the old lady set up,
plus the cop kill…
Thug motivation, drive-by shooting,
this is my gang bang drive-by music,
If you gon’ get shot, why try to do it?
If you can’t do time, why live through it?

Kokkuvõttes on Skyzoo ja Illmind teinud miksteibilaadse koostööalbumi, mis on justkui ettevalmistus mõlema artisti peatselt ilmuvatele sooloalbumitele. Skyzoo plaanib järgmisel aastal (2011) ilmutada teise stuudioalbumi, A Dream Deferred. Illmind-il on veel käesoleva (2010) aasta sees kavas välja lasta terve albumi jagu materjali pealkirjaga Behind The Curtain.
Live From The Tape Deck-il ilmneb mõlema viljaka artisti sünergia: Illmind laotab 42-le minutile omanäolised biidid, millele Skyzoo koos tuntud Duck Down Recordsi artistidega (Heltah Skeltah, Buckshot) ja ka uute mängijatega (Duck Down Records-iga äsja liitunud Torae, lisaks mõned miksteibi-kangelased nagu Styles P ja Termanology). Selline väljaanne, mille tõeline väärtus selgub mõne aasta jooksul.

Advertisements
01
nov.
10

Kno – Death Is Silent

Kno (of CunninLynguists) – Death Is Silent [2010]


Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht http://www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”).

toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik http://www.urbandictionary.com ütleb:
“[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60’s to the early 80’s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:

Kno räpib:
I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.

Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks:
cumulus – rünkpilv
progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist:
She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.

SputnikMusic-u arvustus:
Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.

24
okt.
09

Palat nr. 15 – Öö Kuumuses

Palat nr. 15 on OkYm Riim ja Rüki – need tegelased, kes tänavusel Eesti Hip-Hop Festivalil astusid lavale hullusärkides ja panid terve festivali kaasa tatsuma kõvemini, kui ükski teine räppar või punt. Nad ei olnud peaesinejad, kuid nende esinemine jäi kõige enam pähe kinni. Neil on tõsised vanakooli biidid, millele lisanduvat räppi saab kirjeldada ainult sõnaga hardcore. Nad ei ole uued Kuuluud. Nad ei mõtiskle selle üle, kas nad on hullud. Selles pole mingit kahtlustki. Küll aga nad on midagi nii värsket Eesti Hip-Hop maastikul, et võrrelda saaks neid vaid legendaarse USA horrorcore pundiga Gravediggaz. Suvel avaldasid nad esimese singli, mis kannab nime Näljalinn. Ja peatselt on oodata albumit! Hoia silmad lahti, sest midagi nii head juhtub Eesti Hip-Hopis harva!

Tšeki Öö Kuumuses videot:

Palat nr 15 – Öö Kuumuses from Sigue Sigue Fabrique on Vimeo.

Piilu ka nende MySpace-i.

30
sept.
09

Third Person Stealth: See on maagia!

Third-Person Stealth-iga tunnen ennast tugevalt. Sel lool on rääkida rohkem, kui, võiks öelda, et mitmel inimesel. Peale selle, et Baje (pildil vasemal, häälda kui “beež”) räägib selles loos väga sügava jutustuse sellest, kuidas pimedas elamine tekitab surma ületava vaimustuse valgustuse ees, on selles loos palju asju, mida praegugi peale sadu kuulamisi, pole mina jõudnud veel hoomata. Kuid mis selles loos on veel erakordset, on see meeleolu, mis on saavutatud suvalise kesk-20-nda sajandi popploo tükkideks võtmisel ja kokku panemisel nii, et lõpptulemus kõlavab nagu vabast tahtest sündinud trummilöökide ja ümber lõkke tantsides karglevate inimeste energiliste kaasa-hõigete (heeeijaheei-heejahei-hiii) harmooniline kooskõla. Kui panna vastavas meeleolus või mürgitatud seltskond omavahel sõbralikke inimesi selle looga tantsupõrandale või kasvõi ümber põleva lõkke, sünniks maagia. Mitte maagia nagu keegi tõmbab kuskilt midagi välja nii, et sa ei oleks seda oodanud; vaid maagia nagu sa hakkad elust mõtlema paremini, kui sa seda oled teinud seni.
Avastasin selle loo enda jaoks vähem, kui 24 tundi tagasi ja nende viimaste tundide jooksul, mis see lugu on olnud minu ühiselamutuba täitmas, on see muutnud minu elu rohkem, kui praegu suudaksin kuidagi kirjeldadagi.
See lugu on tantsitav ja kuulatav samaaegaselt. See ON maagia.

Tõmba ja kuula. Kuula sügavalt. Sisse-välja rütmis. Aitab see, kui kaasa õõtsud ja lased liikumisel end kontrollida kuni ka jalad hakkavad liikuma ja sa ei ole enam Sina, vaid tantsiv elusnukk, kellele keegi DJ Snafu (pildil paremal pool) on pakkunud tööriista ja sina ise oled vaid keegi kauge olend, kes kasutab seda (enda) keha liikuma panemiseks.
Selle looga kujutle end aega, mil polnud vahet, kas tegu oli maagia või teadusega – tulemus oli üks: nõiajaht.

21
juuli
09

Michita – Three (2009)

Michita on Sheolist (Jaapanist) pärit biidimeister, kelle stiililiigituseks on hip-hop, instrumental, jazz-hop, electronic ja chillout. Michita sarnased artistid on näiteks Nomak, Uyama Hiroto, DJ Okawari, Smooth J ja Himuki. Three pole Michita loomingust mitte kolmast album, vaid viies – tegu on seeriaga. Olemuselt on Michita nagu iga teine taoline biidimeister: Jaapani muusik, kes on loominguliseks tegevuseks valinud biitide meisterdamise. Et nad viljelevad muusikastiili, mis on neile jõudnud riigist, mille vastu nad on olnud sõjas, teevad nad seda muusikat omamoodi – segades sellesse ohtralt üht teist Ameerika põlist muusikastiili – jazz’i. Tihtipeale on sellised isehakanud produtsendid ennekõige muusikud, kuiet näpuga vinüülplaate näppiv DJ. Need biidid on rahulikud, ja kui nad on kiired, siis mitte väga agressiivsed. Mina ootan juba aega, kuna seda stiili hakatakse liigitama “japanese nu-jazz” stiili alla.
Michita kogumikel on üldiselt kvaliteet hea ning vahel rikastavad tema biite ja jaapani keelt kasutavad räpparid. Selle tõttu saab neid kogumikke ka räppmuusika hulka lugeda – tegu on ju kurikuulsa saareriigi räpparite koorekihiga.
Kritiseerida saab selle eest, et päris tihti on lood pikemad, kui nad võiksid. Sellest tingituna on kohati tunda, et instrumentaalid on väga ühekülgsed. Väga hea ei ole ka see, kui tervet lugu läbib üks ja sama monotoonne biit, mis torkab välja nagu diskomuusika ning tekitab mõtteid, et see muusika on väga elektrooniline. Ja samas elektroonilised nad väga ei ole, sest instrumentalisatsioon on tihti ainult orgaaniline.

Et tegu on lõõgastumismuusikaga, mitte millegiga, mis sunnib end väga kuulama, ning ingliskeelset lüürikat kõrva ei hakka, ei saaks see album väga head hinnet. Küll aga saab Michita kiituse, et ta on teinud midagi teistsugusemat, kui harilik liftimuusika. Annan 5/10

Kuulamiseks A Little While:

11
juuli
09

Horrorshow – The Grey Space (2008)

Paljude põrandaaluste imefiguuride mitteametlik tunnus on see, et üks lause võib teisest olla sisuliselt nii kaugel, ent siiski olla osa ühest loost. Horrorshow puhul on erakodne see selgus, millega paiskuvad sõnad kuulaja kõrva. Horrorshow on ülimalt hea kontrast viimase dekaadiga jõuliselt turule paiskunud abstrakt-hop’ile, mis pole ammu enam omane vaid pelgalt anticon’i ja def jux’i artistidele. Põrandaalusel indie-maastikul, kus iga räppar üritab tulla lagedale järjest keerukama ja kavalama riimiga, on justkui vaheldus kuulda kedagi, kes pingutab selle nimel, et tulla kohale selgelt ja arusaadavalt.

Horrorshow nime kannavad Solo (riimid) ja Adit (biidid) kes said üpris üllatuslikult Austraalia prominentsema hip-hop leibeli, Elefant Traks, tiiva alla (Nimelt polnud Elefant Traks’il mingit plaani sel ajal uut albumit avaldada). Kaheteistkümne looga album kestab natuke üle 50 minuti, ent ületab kvaliteedilt rohkemaid, kui võiks olla lubatud. Jazzi, rocki, bluesi ja palju muudki ühendav muusika suudab imetlusväärse variatiivsusega siiski jääda selleks tõeliseks hip-hop muusikaks, mida emsiidele tuleks eeskujuks seada, kui albumit looma hakatakse.
Kuigi mõlemad liikmed on kõigest 20-aastased, on nende muusika väga täiskasvanud ja sisukas. Mina võrdleksin neid Atmospherega kuna mitmed lood on isiklikku laadi ja väljendavad soolopoisi kõige sügavamaid tundeid naissoo esindajate vastu. Tegelikkuses ei leidu neile vastet. Nende stiil on niivõrd uus ja värske, et seda on hakatud kutsuma hellitavalt “new age” räpiks.

Mina armusin albumisse kohe esimesest loost, tunnistan ma ausalt. Ehk aborigeenidele omase ulgumise saatel alustab vaikselt, kuid energiliselt avalugu, milles Solo ründab kuulajat mõtetega hip-hop muusikast, enda esinemisest ja teeb selgeks, et nad pole küll parimad, kuid nendesarnast mujalt ei leia mitte kunagi. See lugu kannab minu arvates sobivat pealkirja, Uplift, sest just Horrorshow on teinud seda, millest nii paljud on möödaminnes räppinud: tõstnud taset.

Waiting For The 5.04 on see lugu, millega tuleks rikastada igat linnasisest jalutuskäiku. Solo pöördub selles loos sinna, kust sai omal moel alguse tänavakunst: rongiliiklusesse. Ta loob värvikaid ettekujutlusi rongiga sõitmisest ja muustki, mis satub tema teele:

Up next, on the left, is the local skatepark
watching as sun set to the west as the trains past.
The color of dusk burns over the trainline,
no matter where i roam, ain’t nowhere like mainline.

Näitamaks üles seda emotsionaalset poolt, millega võidetakse depressiivikute südameid, räpib Solo ainult Austraalias müüdava anti-depressandi Celapram‘i nime kandvas loos tüdimusest, võõrandumisest ja enesetapust. Siin loos on ka need luulelised sõnad, millega minu arvates avaldatakse muljet rokkmuusika kuulajatele:

I’m feeling grand and poetic,
might take the Kurt Cobain route,
and blow my fucking brains out.
There, i said it.

Days Past, All Summer Long ja Note To Self moodustavad armastuslugude osa, mis räägib küll armumisest ja armastuse kaotamises või hindamisest, kuid seda senikuulmatul moel, panned oma armuelu koos õnnetute juhustega samasse raami ja tunnistades üles asju, millest harilikud armastuslood ei julgeks mitte mingil juhul rääkida. Võiks lausa öelda, et see on väga sobiv muusika suhte lõpetamiseks:

They never fight, too afraid of what might get said,
instead, silence, screaming for help under her breath.
Sharing a cold bed and some silent phone calls,
it’s scary how quickly rise can turn to fall.
Until the day arrives…

Albumi esiksingel No Rides Left on üks neid lugusi, mis tunduvad ohutud, kuid mis peale mitmekordset kuulamist jäävad peakolusse kajama ja tekitavad soovi seda kuulata veel ja veel. Tegu on poolmelanhoolse arutlusega oma elust ja Spit Syndicate cruu hüüdlause kasutamisega refräänis (Solo võtab nende debüütalbumil “Towards the Light” samuti päris mitmel lool osa). Selgelt on see lugu meelega catchy ja mõeldud massidele imponeerima, kuid jääb endiselt albumiga ühele tasemele ja sulandub konteksti nagu juust pitsa peal. Just sellele loole on Horrorshow kuulajad asjatult juba üle poole aasta muusikavideot oodanud. Kui Horrorshow kuulamisega alustada ilma tervet albumit omamata, siis oleks soovitatav just seda lugu kuulata ja analüüsida.

Kokkuvõtvalt on mõne erandiga tegu üpris rahuliku albumiga. Võiks isegi öelda, et seda albumit võiks kuulata koos nii ema, tädi kui ka vanaemaga. Põhjus on seda albumit kuulates selgem kui pühavesi: The Gray Space on hea nii lüüriliselt kui ka produktsioonilt, mis on püsivalt kvaliteetne ja variatiivne, pakkudes nii kiiret (Choose None) kui aeglast (Dire Straits Pt. 1), täiskeerulist omaloomingut (Uplift) kui ka lihtsakoelist klaveri- ja kitarrimuusikat (Note To Self (No. 81) teine pool). Minu jaoks on see album 2008. aasta koorekiht. Pimedad Tartu tänavad, Anne Kanalilt vastu helkiv kuuvalgus ja jalakäijate silla külm tuul on sellele albumile olnud taustaks piisavalt, et mul oleks asju mida meenutada, kui ma seda kuulan. Ja ma usun, et ma pole ainus, kellele see album sobib otsast lõpuni läbileierdamiseks. Ehk on ‘hall ruum’ ka sinule meeltmööda.

  1. Uplift
  2. Waiting For The 5.04
  3. Choose None ft. Just Enuf
  4. The Party Line ft. Nick Lupi
  5. Days Past
  6. Dire Straits Pt. 1
  7. Celapram
  8. All Summer Long
  9. Put It To Your Head ft. Fame
  10. No Rides Left
  11. Note To Self (No. 81)
10
juuli
09

Jizzm High Definition – Show Respect Here!!! – The Wreckgear Compilation (2000)

Ka USA-s on kortermaju. Seal ei ole ainult rikkurid ja religioossed inimesed. Seal on ka mustanahalised. Ja mustanahalised on seal elanud piisavalt kaua, et neil on samuti tekkinud soov olla vaba. Ja selles vabadussoovis tekkis agressiivsete ja relvastuvate gruppide kõrval ka kultuurne grupp, kel oli soov ennast väljendada. Ja et end väljendada, hakkasid nad kultiveerima intelligentsi ja loovust tantsuliigutustesse, laulmisele, ka sõrmenipsutamisele, plaksutamisele ja räppimisele (rapping, mis tollal tähendas jutlemist ja jutlemisest kujunes välja konversatioon, ühepoolne riimilausumine.) ning üldse, muusika valmistamisele ja lõpuks ka selle salvestamisele. Muusika salvestamine tõi esile ka teisi subkultuure, mis olid optimaalsed tantsukultuurile. Disco, Funk, Soul ja ka Gospel – rääkimata siis Jazzist, millel oli levikut palju varem. Hip-Hop tõusis aga esile, sest see meeldis noortele. Noored võtsid kultuurist osa, hakates ise räppima, tantsima, vinüüle kratsima, gräffiteid tegema ja ühtlasi ka beatboxi harjutama. See kultuur arenes jõudsalt, levis ka välismaale ja sai ajapikku ka populaarkultuuri osaks, mida tarbib ühemõtteliselt terve maailm. Kuskil seal sees tekkis ka põrandaalune liikumine, inglise keeles Underground, mis mässas populaarse hip-hop kultuuri vastu. Underground sai popimaks New Yorgis, kust hip-hop üldse alguse sai, ning levis sealt edasi, globaliseerudes erinevaid mooduseid kasutades). Ja New Yorgi hip-hop, just nagu ka muud kunstilised stiilid, sai just nagu maalikunst, eriti abstraktse tunnuse. Teatavasti abstraktne muusika oli minevikus olnud igal pool populaarne ja nüüd mässati popi vastu, võttes kasutus abstraktsus ja avant-garde suhtumine. Sellest, et igal sugupõlvel on oma objekt, mille poole nad mässavad, sai terves maailmas tuntuks põrandaalune liikumine.

Show RESPECT Here, mis kannab kližee-räpist tiitlit, on sügavalt abstraktne muusika, mida viljelevad tulevased põrandaalused tunnustamata staarid nagu Mykill Miers (Ill Boogie Records’i sädelev põrandaalune staar, kes 2000. aastal lasi välja kogumiku “It’s Been A Long Time Coming”), Pigeon John (Brainwash Projects avaldas 90-ndate lõpul kristliku abstraktse hip-hop albumi “The Rise And Fall Of Brainwash Projects”, ühe minu lemmikalbumitest. Nad on avaldanud rohkemgi, kuid kummastavalt pole nende hilisemaid albumeid internetis levimas), A-Team (2000. aastal avaldasid albumi “Who Framed The A-Team”), LMNO (Blak Forest, The Visionaries), Blak Forest, (Luckyiam.)PSC (Rhymesayers Entertainment), kanadast Awol One (kes koos Factoriga lasid 2007. aastal koos välja albumi “Only Death Can Kill You”) jne.

Ajale kohaselt, on neil täpselt 2000. aasta stiilis albumikaas, milledesarnaseid on selgelt märgata ka muudes huvitavates sama aja hip-hop alamstiilide liikumistes nagu näiteks Booty Bass ehk Miami Bass ja Ghettotech. Samas on Booty Rap täpselt see, mille vastu selle aja avant-garde hip-hop võitles. Sel ajal, kui booty rap huvitus vaid sellest, kui hästi naised oma kannikaid raputada suudavad, siis “Untertage”-i huvitas ka kosmose- või teadusteema. Olgugi, et lood neil albumitel (nagu ka grupil Scienz Of Life, mis pühendus pigem metafüüsikale) ei olnud just kõige teaduslikumad ja võiks öelda, et isegi Rahzel’i samuti 2000. aastal ilmunud beatbox-album “Make the Music”, mis rääkiski ainult sellest, kuidas Rahzel oma biitboxi teeb, kasutas “teaduslikku lähenemist” pigem gimmic-una.

Nagu ka igale A Tribe Called Questi esiräpparile Q-Tip-ile kui Kamaal/The Abstract’ile suhtumiselt järgi läinud räpparile omane, meeldib ka peaaegu, et igale Show Respect Here-le häält salvestanud räpparile rõhutada ka rassilist liikumist ja tihtipeale kuuleb sel albumil riime, mis räägivad “edukatest mustanahalisest”. Viimast võib siinkandi inimestele selgemini selgitada, tuues võrdluse Eesti ajaloost, kui maainimene läks linna elama (ja edukaks saama) ja pidi saksastuma, et ellu jääda. Nii võivad ka mustanahalised tunda, et kui nad võtavad omaks lääneliku kultuuri, jäävad nad ilma oma kultuurist, millesse selleks ajaks on juba sügavalt sisse juurdunud Hip-Hop. Nad on õppinud seda armastama, kuid mida enam neist läheb läänelikuks ja võtab omaks tarbimiskultuuri seatud piirangud (dumbing down), õpivad nad ennast ka vastustama mustanahalise stereotüüpidele, ehk tekib “intelligentne mustanahaline”, kellest kubiseb ka avant-garde liikumine, põrandaalune/alternatiivne hip-hop ja muud taolised liikumised – endast häälekalt maailmale kuulutavad mustanahalised, kes ei pelga, et nad on mustanahalised. See on terav teema ja selle teravust ära kasutades maitsestavad need noored intelligentsed inimesed ka hip-hop muusikat, mis pole konformeerunud lääneliku, Paris Hiltoni tembutamistest huvitatud inimeste maitsele vastavaks. See teema on Afrocentrism. Ehk mustanahalisetsentrism. Sama viljelevad ka sellised unustamatud kruud nagu Dead Prez, Camp Lo, Erib & Rakim, Run-D.M.C. ja isegi Public Enemy, kellest on palju saanud innustust tänane Strange Famous Recordsi (mille alla jääb ka ühe minu lemmiku, ja ühtlasi ka väga afrotsenterlik bänd Sol.Illaquist of Sound (S.o.S)) rajaja Sage Francis, keda koos Atmospherega on dekaad tagasi täägitud emo räpiks. Väärib ka mainimist, et viimased tuntud nimed ja ennist 2000. aastate abstrakträppi esindavad räpparid Show Respect Here kogumikult on minevikus ühel või teisel moel olnud muusika tegemisega seotud.

Samal, 2000. aastal pisut varem avaldas Illasophic Records ka The Wreckgear Compilation”-ile eelneva “”Show Respect Here EP“, milles esinevad ka Wreckgear kogumikul esindatud lood Otherwize’lt, P.E.A.C.E.’lt (Mtulazaji Davis), Mykill Miersilt ja PSC’lt ja kaks uut lugu Jizzmilt endalt, üks koos LMNO-ga.

Veel tasub mainida kogumikul esinevatest nimedest superneliku eMC, kes 2008. aastal avaldas superhea albumi “The Show” ning albumi lõpuloo esitajaks olev räppar St. Mark 9:23, kelle nimes olev kaldkirjas osa viitab kristlikus Piiblis Markuse evangeeliumis psalmini “Aga tema vastas neile: “Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?” mis jutustab Jeesuse tegelikust suhtumist inimestesse, keda ta väidetavalt õnnistas. Kogumiku sürreaalsele kontrastile viitab ka teadmine, et sellist Jumalatõotust rõhuv nimi ja maailmalõppu mõnitav lugu on kogumikul, millel esineb ka lääneranniku kristliku räpi suurim nimi, Pigeon John. Maailmalõppu mõnitab see lugu kasvõi satiirse tooniga “This the end, my only friend, the end…” laulmine The End’i refräänis. Just taolised pisikesed huvitavad detailid muudavad muidu arusaamatu kogumiku nagu “The Wreckgear Compilation”, huvitavaks.

Mulle muidu tundmatu kruu Blak Forest-i 12. lugu “You Are Now Entering The… (Blak Forest)” jääb silma väga tugeva riimi poolest, mis minu kõrvakuulmise järgi võib vabalt kuuluda ka legendaarsele biidimeistrile/räpparile LMNO-le. See riim on eriti tugev siin:

Height six feet, weight one-ninety nine,
age twenty-something, nigga, old-school, look alive,
name Vendetta, alias Third Degree,
representin’ Los Angeles, Blak Forest MC,
occupation verbalecent charger, extreme wordplay
cheaf executive, a operation and survey,
ethnic background? BLACK AND NEVER BACK DOWN
Ever been convicted of a felony? Not now…

Just nagu Q-tip vähem, kui 10 aastat tagasi A Tribe Called Questi koosseisus, süstib ka LMNO selles riimis eneseuhkust, sünnist käitumist, intelligentsi ja austust oma kultuurse seisukoha suhtes.

Et “Show Respect Here!!!” on sajandialguse põrandaaluse alternatiivse hip-hop muusika mõningane paremik ja sellel leidub kõike, mida ühelt väga vanalt räpp-kassett-kompilatsioonilt oodata võiks, saab see kogumik vähemalt seitse punkti kümnest. Ainsad nimed, mis ei saanud edaspidi blogi-liikumises ‘põrandaaluse sektsiooni’ paremikuks, olid need, mis antud kogumiku ise koostasid (Jizzm, kelle räppimisstiil on võrreldav kunagise Geto Boys’i liikme, Scarface, omaga). Andestades Show Respect Here-le tema ajastule omased teisejärgulised omadused, on kogumikul pindapidavat mentaliteeti vaat, et igal lool ning kui seda kogumikku ei saa ülendada muude omadussõnadega, siis “hariv” on üks selgemaid omadusi, mida selle kogumikuga saab seostada.

  1. Ahmad & Jizzm – Why Should I Lie?
  2. Mykill Miers – This Means War
  3. Jizzm High Definition – All Rights Reserved
  4. P.E.A.C.E. – Vehicular Manslaughter
  5. eMC, Subtitle, Matts Forever, Spontaneous, Anamosity, Basik MC, C4, Osirus & Jizzm – Various Fresh MC’s
  6. Mr. Brady – Just Def
  7. Pigeon John – Sealed Fate
  8. LMNO – Stream Of Consciousness
  9. Otherwize – Contact To Combat
  10. Dr. Oop Capone – Wreck Loose
  11. Blak Forest – You R Now Entering The…
  12. Napalm – B-Xpecting
  13. Mystik Journeymen – Checklist
  14. Jizzm High Definition – Maintaining
  15. Awol One – Permanent Paradise
  16. LOWD – Don’t Ask
  17. Onomatapea – Press On
  18. St. Mark 9:23 – The End

Et see kogumik on peagi juba dekaad vana, ilmunud tollal kasseti formaadis ja praeguseks juba ammu tootmisest väljutatud ning seetõttu ka haruldane, võib pidada sündsaks selle kogumiku tasuta allalaadimise. Seda saab teha selle lingi abil.




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.