Posts Tagged ‘hip-hop



06
juuli
09

Atmosphere – Leak At Will EP (2009)

  1. C’mon
  2. They always know
  3. The ropes
  4. White noise
  5. Feel good hit of the summer 2
  6. Mother’s day
  7. Millie fell off the fire escape

Urban Atmosphere ehk tänased räpigeeniused “sipelgas” ja “nälkjas” Ant & Slug on peale minevaaastast superalbumit “When Life Gives You Lemons You Paint That Shit Gold” tulnud peale seda välja ka “kurva klouni” EP-seeriast 13. osaga ehk “Sad Clown Bad Dub 13”, mis oli live-album ja nüüd ka uue tasuta EP’ga “Leak At Will”. Mitteametlikult ilmus eelmisel aastal ka miksteip kavala nimega “When Life Gives You Free Shit”, millest enamik lugusi olid pärit 2007. aasta lõpul ilmunud tasuta albumiga “Stricktly Leakage”. Jah, Atmosphere armastab tähelepanu. Ja tänu uuele materjali, mida nad nii hoolimatult avaldavad spetsiaalselt läbi interneti, nad ka saavad tähelepanu. Kuid erinevalt New Yorgi räpparist Papoose, kes on samuti tuntud iga paari kuu järel uue miksteibi avaldamisega, Minnesota hip-hopi ülim kehastus Atmosphere väärib tähelepanu.
Aastaid tagasi “emo räpi” tiitlit kandnud Atmosphere on viimastel aastatel muutnud oma stiili vaat, et tundmatuseni. Kunagised lõputud jutustused endisest armastusest Lucy’st, mille taga peibutas räpiarmastajaid groteskset anglikaanitsemist vääriv omadussõna “undergrounditsev” biidivalik on nüüdseks asendunud huvitavate aruteludega lapsepõlvest, hip-hopist endast ja üldsegi, huvitavamate teemadega, millest luulelisus peegeldub endiselt läbi Slugi eksimatult omapärase omamehelise hääle ja arusaadavate sõnaseadete. Slugi räpid pole pelgalt räpid, need on jutustused. Anthony biidid on samuti teinud läbi suure arengu. Atmosphere viimaste aastate edu põhjus võib vabalt peituda ka Anti popilikes uuekooli instrumentaalides, mis on siiski suutnud kaasa võtta selle “boom boom bap” kvaliteedi ja muidu lifimuusikana tunduvad lood muutuvad lähemal kuulamisel meistriteosteks, millesarnast keegi teine ei suuda valmistada.

Kuivõrd Atmosphere tuleb võrdlemisi väikeste vahedega välja uue materjaliga, on tegu siiski kvaliteetmuusikaga. Jäädes tagasihoidlikuks, käib tasuta EP’ga kaasas lühike teatis, milles Slug ütleb, et seda 7-loolist ep’d ei tasu võtta väga tõsiselt ja nad tegid selle enda lõbustamiseks. Taolise žestiga ütlevad nad aitäh kõikidele kuulajatele, kes läbi aastate on oma kõrvad pühendanud just nende muusikale.

“Mille fell off the fire escape” on üks kindel standout track, mida saab allpool Youtube külalisaknakeses kuulata. See lugu illustreerib hästi, kuidas Ant annab Soul’ile uue tähenduse ja Slug vestab jutustusi nooremast põlvest.

19-minutiline EP on kindlasti väärt kuulamist ja lekkinud on ta kõvasti. Leak At Will’i saab alla laadida teenusepakkujatelt nagu ZshareRapidshare ja Sharebee. Atmosfäärilist kuulamist!

Advertisements
09
apr.
09

The Joe Beats Experiment Presents Indie Rock Blues (2005)

I don’t know man, um, a woman topless, Neil, that’s like… That’s some sexist shit.

Joe Beats on biidimeister Non-Prophets’i taga ja ta on ka Sage Francisele endale biite meisterdanud. Kuulnud olen ka Joe Beatsi päris enda loodud instrumentaalmuusikat, kuid Indie Rock Blues on omalaadne eksperiment. See ei ole sugugi mitte esimene kord kui indie rock ja hip-hop kohtuvad, see pole mitte mingil juhul ka viimane ja minu kogemuste põhjal isegi mitte parim. Kuid see on omalaadseim juhtum, sest Joe Beats on võtnud viimase dekaadi indie-rocki paremiku ja keerutanud neid oma pöörleval laual, lisanud biiti ja loonud midagi uut, mis lihtsalt vajab kuulamist. 13 kurba lugu on sobilik igaühele, kes soovib muusikas kuulda emotsioone. Joe Beats ise ütleb selle kohta danceable melancholia for the depressed. Kui see muusika vajab tõsist liigitamist, siis on tegu downtempo või trip-hopiga. Ent samuti võiks öelda ka, et koer on imetaja ja sellega ka piirduda. Tegu ei ole lihtsalt remiksimisega. Joe Beats on neid lugusi tükeldanud omal moel, jättes alles kõige parema – selle kõige huvitavama ja seda muusikaliselt rõhutanud. Võib arvata, et need lood hämmastavad kõige rohkem neid, kes on kuulnud indie-rock originaalversioone, kuid Indie Rock Blues on sobilik kõigile, kes armastavad kuulata muusikat.

Nimed, mis esinevad sel kogumikul, on tõesti huvitavad. Nagu sai öeldud, on siin indie rocki paremik: Neutral Milk Hotel’ist kuni Ugly Casanova’ni. Enda maitseeelistuse järgi on albumi parimateks lugudeks When We Reach The Hill, Naomi ja Coxcomb Red.

  1. M. Ward – Sad, Sad Song
  2. The Black Heart Procession – When We Reach The Hill
  3. 90 Day Men – Exploration vs. Solution, Baby / Dedicated to Desertion
  4. Belle & Sebastian & Dj Signify – Space Boy Dream
  5. Ugly Casanova – Ice On The Sheets
  6. Pinback / Kid Dakota – XIY / Winterkill
  7. Neutral Milk Hotel – Naomi
  8. June Of 44 – Doomsday
  9. The Minutemen / Neil Hamburger – It’s Expected I’m Gone / Open Ended Interview
  10. Andrew Bird – I
  11. Deerhoof – Panda, Panda, Panda
  12. The Make Up / Scout Niblett – Save Yourself / It’s All For You
  13. Songs: Ohia – Coxcomb Red (Kuula)

Hinne: 7/10

12
märts
09

Memphis Reigns & D-Mitch Present Skeleton Crew Diaries (2009)

Oli aasta 1996. Tupac ja Snoop Dogg šokeerisid televaatajaid, Biggie Smallsi paks salakaval naeratus oli inimeste meelel veel tähtis seos klubieluga, Kanye West produtseeris muusikat räpparitele kellest te kunagi ei kuule, Eminem töötas veel ettekandjana ja hip-hop oli kultuurina veel tugev ja tärkamas kõikjal üle maailma. See oli aeg, mil kõik tundus olevat võimalik ühtede, kahtede ja mikrofonide taga.

Ja sinna soovivad paljud ka jääda.

Üheksakümnendate hip-hop muusika oli toores ja hoolimatu. Teda ei huvitanud veel eriti, mis temast arvati ja oma arvamust paiskas ta avalikult näkku kõigile, kes juhtusid olema kohal. Teda ei olnud veel kodustatud massimeedia ega edetabelite poolt ja kuigi suured muutused olid teel, elasid hip-hopparid loomingulises vabaduses. Keegi ei paista isegi imestavat, et selle ajastu räppmuusikat nimetatakse kriitikute poolt parimaks ja üpris suur kuulajaskond otsib hädasti taga seda “tõelist”, mis viiks neid dekaadi võrra tagasi helimaastikele, kus amatöörlus ei olnud häbiasi kuniks asja tehti hingega. Skeleton Crew teeb just seda. Ja teeb seda hästi.

Skeleton Crew Diaries on loodud mõne eelneva kuu jooksul ja avaldatud tasuta levitamiseks selle aasta alguses. See on värske kraam, kuid kõlab nagu kümne aasta tagune põrandaalune väärismaterjal. Seda võikski mõelda, kui lüürikas poleks selliseid vihjeid nagu “I’ve been space and time like i was Hiro Nakamura”.

Täiesti juhuslikult on sel heliteosel esimesed viis lugu just need, millest mina sõltuvusse olen sattunud. Ja neid ma lühidalt ka tutvustaks.

It’s Raining Outside on just seda, mida nimi lubab: vihmasadu. Kaks minutit helisalvestust vihmasajust ja mõned ilusamad helid, millest kasvab välja kerglane kitarrimäng. Üks neist lugudest, mille saatel istuda pööningul, imetleda taevakaarele naelutatud tähti ja omaette vehkida põleva välgumihkliga nagu toimuks pisike privaatkontsert läbi kõrvaklappide.

City With No Name on pisut depressiivne algus muidu võrdlemisi energilisele albumile. Teemaks on reaalsuse hülgamine ja mõte, kas sul jagub julgust et hüpata rõdult alla. Nimeta linn on see, millest unistatakse. Utoopia? Või lihtsalt mõtterägastik kus ilmneb, et ükski linn pole nimeta.

Resurrection kõlab nime poolest kui midagi tumedat, kuid on tegelikult rõõmus ja energiast pakatav jazzine lugu, milles ennast tutvustatakse. Seda muidugi liialdades nagu: “From now until infinity, it’s up-up and away, I’m rocking “S” on my chest, ready to come and save the day”. Defre Baccara asetatud scratchid sel lool on eepilised. Juba selle saundi pärast tasuks Memphis Reignsist rääkida oma lastelastele.

Hypoetical’iga on Memphis Reigns samuti koos teinud terve albumi (nimega Mind Mechanics). Post Script To Mars’il läheb Hypetical’i mikrofonile liiga lähedalt sisse räpitud panus loo uneleva loomuga kokku nagu ketšup friikartulitega. Post Script To Mars on täpselt seda, mida nii palju räppmuusikat enam ei ole: vaba, loov ja luuleline: “As the world turns, let the drama begin, i’ve got soft skin that needs to thicken up. I’ve got soft skin that needs to thicken up… i’ve got soft skin that needs to thicken up…” Paljud räpparid kordavad ennast, kuid siinpuhul pole tegu oma nime või telefoninumbriga, vaid millegi palju palju sügavamaga. On meeldiv kuulda sellist haruldast abstraktsust albumil, mida jagatakse tasuta. Armsa ümisemise, flöödimängu ja valjude trummide saatel räägivad nad asjadest, mis panevad tõesti soovima, et oleks võimalik haarata kortsust aegruumis ja minna ajas tagasi või ehitada redel mis ulatuks Marsini, vaid selleks et näppudega riivata selle pinnast.

Jõululood, eriti hip-hop stiilis, pole mulle kunagi meeldinud. Kuid siin pole Night Before Christmas ka väga jõuluteemaline, vaid pigem laenab kontsepti vaikusest ja ootusärevusest, et võrrelda seda enda olekuga. “Maagiline” oleks sõna, mida ma kasutaksin selle loo kirjeldamiseks. Millegi pärast ei suuda ma ennast takistada ka laulusõnu kaasa sosistamast, kui vaikselt korratakse sõnu “Slide, slide, slippidy slide… Don’t you say shit, just get inside”. Sellised seosetud katkendid sobivad üldpilti, sest just need arusaamatud laused muudavad Skeleton Crew päevikud huvitavaks. Arusaamatused ja hea produktsioon.

Viis esimest lugu on need, millest ma vaevun kirjutama, kuid sellega ei lõppe albumi head lood. Ülejäänute seas on veel kaks imelist instrumentaalpala ja kaks lugu, mida samuti saab atmosfäärilise tausta tõttu nimetada maaliliseks. Albumi ainus nõrk koht on minutiline vahepala-laadne lugu “Mad Hatter”, mis on valju ja rõhuv. Kuid see pole ainus põhjus, miks see kogumik ei saa täisskoori – produktsioon on hea vaid seni, kuniks meelel on nostalgitsemine ja lüürika arusaamatus tundub huvitav. Peale selle on tegu endiselt amatöörliku teosega, mida ei saa võrreldagi teostega mille tegemine on maksnud sadu tuhandeid dollareid.

The Skeleton Crew Diaries on ülevaates hea, isegi nii hea, et kui seda ei saaks tasuta alla laadida, soovitaksin ma seda osta. Selliseid albumeid ilmub harva. Ja päris kindel olen ma selles, et seda albumit naudiksin ma ka vanaduses, kui sellist muusikat enam ammu ei tehta. Kasutage võimalust ja laske kõrvadel katsetada, kas Memphis Reigns ja D-Mitch sobib teilegi.

  1. It’s Raining Outside
  2. City With No Name
  3. Resurrection
  4. Post Script To Mars ft. Hypoetical
  5. Night Before Christmas
  6. $5 Shake
  7. Revenge Of The Puppets ft. Brian Moon
  8. Mad Hatter
  9. Nightmares
  10. Smile Of The Black Dahlia
  11. Eschaton
  12. Goldfishin’

Hinne: 8/10

Kuula lugu “Night Before Christmas” youtube’st
Tirige album tasuta alla siit.

08
märts
09

Project Lionheart – The Art Of Resistance (2008)

This is how you break free
This is how you learn to be.
This is how you know how to see fake things.
This is only one moment in time, just an instance,
the moment that you learn about the art of resistance.

Project Lionheart juhtub siis, kui üks indie-räppar võtab kätte ja paneb kokku live hip-hop bändi. Erinevalt tüüpilisest koostisest hip-hop albumi tarbeks, on koos mikrofoni-kätlejast Caleb Cunninghamiga selles projektis ka vahva nimekiri sealsest kohalikust muusikutevalikust, kellede žanrid ulatuvad punk rockist lääne-aafrika pärimusmuusikani. Et respekteerida ka neid inimesi, on siin ka kerge loend:

  • Tj Berry: Vokaal / Kitarr / Puhkpillid
  • Jarrod Keith: Basskitarr / Vokaalid
  • Steven Barci: Trummid
  • Thione Diop: Perkussioonid

Nagu võib arvata ka bändiliikmete instrumentide kohta, on Project Lionheart stiililine segapundar, millest paistab selgelt välja vaid see, et tegu on “tõelise” hip-hop muusikaga. Kõla järgi tunnen mina ära mõjutusi rokkmuusikast, reggea-muusikast ja mingi piirini isegi mõjutusi punkrokist. Muusikaliselt komplimenteerib pillimäng väga hästi Caleb Cunninghami räppimist. Mis on ka mõistetav, sest albumi teema on üpris radikaalne ja on ainult loogiline, et Caleb tahab mikrofoni lausutud sõnu kuulajate kõrvade läbi nende püsimällu salvestada, et need seal idanema hakkaksid ja tema austajate pähe tekiks ilus roheline lilleke nimega “Mina tean, et ma pole vaba ja ma unistan paremast maailmast.”

Kuigi The Art Of Resistance algab nii, nagu võiks alata üks revolutsiooniline hip-hop album (avaloo Introduction sõnad on ülevalpool kirjas) ja instrumentaalse muusika järgi võiks oletada, et tegu on millegi väga uudsega, on albumi üldine maitse üpris popine. Tõsi, Caleb seab sõnadesse vaid seda, mida ta peab tõeks ja tema sõnadel on võimu… Kuid on raske keskenduda tema sõnadele, kui lugu nagu näiteks My Eyes kõlab täpselt nagu midagi, mida võiks kuulda Justin Timberlake vanematel sooloalbumitel. Ma kahtlustan, et asi on nendes katkendlikes viiulitõmmetes, poistebändilikus laulmises või Blake Lewise beatboxis, mis minu kõrvale on äravahetamiseni sarnane Justini suuhäältele (Mitte, et see ilmtingimata halb oleks, kõla on hea ja professionaalne).

Ja kuivõrd albumi “popilikkusele” aitab kaasa ka kaheksas lugu, Handle That, mis kõlab nagu halb plagiaat süntesaatori-räpist, ei ole see album kohe üldse mitte populaarne. See album on isegi liiga eba-populaarne oma kvaliteedi kohta. Last.fm’i järgi on neil kõigest 45 kuulajat. Ja 15% kuulamistest kuuluvad hetkel mulle. Ka mina ei teaks sellest albumist midagi, kui semu Rootsist poleks mulle seda soovitanud, sest ta arvas, et see kõlab natuke nagu liivainimesed. Sellele ma vaidleksin vastu – mitte iga kristlik hip-hop kruu põhja-USA’st ei kõla sarnaselt.

Ehk parim asi selle albumi juures ongi see, et sõnad on religioossed (mitte ilmtingimata kristlikud, neh) ning mõeldud ergutama mõtlemist ja kuna nii paljud inimesed on aidanud pillimänguga, kõlab see album otsast lõpuni omapäraselt. Ja erinevalt albumitest, mis mängitakse otsast lõpuni täpselt samade instrumentidega, kõlab Project Lionheart’i esituses iga lugu eelmisest erinevalt.

Parimat lugu valida on võrdlemisi kerge. Selleks on kõige mahedam ja selgemini kõlavaim lugu, Burn Them Down. Raske on süveneda nendesse sõnadesse ja mitte mõelda, et Caleb TEAB, millest ta räägib:

This is a system. And if you didn’t know that, then listen.
Cuz this is the way they control how you living.
And even though they say that there’s a hope and a mission,
they use manipulation just to program the children.
Like when they sit back and turn on the television,
mind-control comes rap, with a bow and a ribbon.
They use music and fashion and street grammar
to reinforce stereotypes and sell you propaganda.
I made this song for the children on the backstreets,
for the prisoners, prostitutes and crack fiends,
for that unseen, try’na get to heaven,
for the soldiers in the war, taking bullets for the brethren.
I made this song for the middle-class zombies,
for all the dead-beat daddy’s and single mommy’s.
because there’s only one reason to live
but the truth is, nobody even knows what it is…

Project Lionheart’i probleem on see, et nad on liiga omapärased for their own sake. Neid on üpris raske liigitada ja müüa maha, kui selget toodet. See ei ole lihtsalt live hip-hop muusika, see ei ole lihtsalt religioosne räppmuusika ega ka kõigest kristlik muusika… Project Lionheart on astunud üle žanrite ja liigituste, mistõttu on teda ka üpris raske kellelegi soovitada. Keda ikka huvitaks mässumeelne, popine, keerukas, päris instrumentidega loodud hip-hop muusika Seattle’st, millest keegi ei tea. Project Lionheart on huvitav, kuid mitte piisavalt catchy, et meeldida massidele. The Art Of Resistance on see, mille tegemisest paljud räpparid unistavad, kui nad pead padjale toetades sulgevad silmad, kuid mille tegemiseni nad ei jõua, sest selline muusika lihtsalt ei müü hästi.

Tracklist:

  1. Introduction
  2. Clock Ticking
  3. Burn Them Down ft. Fama
  4. All Of My Love ft. Jacob Bain
  5. Get Down
  6. The Way We Live ft. Damon Kollar
  7. Spitfire
  8. Handle That ft. Damon Kollar
  9. Hell Yeah
  10. Signs Of Arrival
  11. My Eyes ft. Blake Lewis
  12. Snipers On The Roof
  13. Heart Of A Lion

Hinne: 7/10

04
märts
09

Debaser – Crown Control (2006)

Debaserist olen ma alati mõelnud, kui räppmuusikast, mis sobib kõigekuulajale. Kahjuks aga esindab Debaser seda põrandaalust Põhja-USA hip-hop stseeni, millest vaene ‘kõigekuulaja’ ei pruugi kunagi teada saada.

Räpisõpradele tuntud kui “Debaser (of Sandpeple)” koosneb kahest emsiist/biidimeistrist, kelle nimedeks on Ethic ja Sapient. Nad mõlemad on ka liivainimeste kruu’s valjud hääled, kuid just Debaseri nime all on nende häält ja loomingut kuulda kõige valjemalt. Kõige lihtsamalt kirjeldaksin ma neid geniaalseid tegelasi kui neid “demand more from your mc” räppareid, sest just sellega tulevad nad lagedale sellel albumil: arenguga. Debaser ütleb, et nad ei too midagi tagasi, vastupidi, nad liiguvad edasi. Ja seda suurt sammu hariliku räppmuusika ja muusika vahel mida Debaser teeb, on elavalt tunda. Sapient ja Ethic ei ole hip-hop. Hip-Hop on see, mida nas söövad hommikuks, mille ajendil nad päeval kirjutavad riime, meisterdavad biite ja mida nad õhtul läbi mikrofoni pritsivad kuulajate pihta.

Pühendunud austajatele pole sellel albumil ühtegi halba lugu. Sest Debaser on õnnelik vaid siis, kui ka nende kõige halvemad lood on paremad, kui teiste räpparite parimad. Ja sel albumil on tõesti iga lugu omamoodi meistriteos; alates sissejuhatusest DBSR, milles lapsehääl ütleb kurjad sõnad “Debaser will crush you”, kuni selle viimas looni, milles klaverimäng peale pikka soolot lõpuks vaikib. Ainus asi, mis puudu on, on liivainimestele omane komme lõpetada iga viimane kui album aeglase häälega “Sääändpiiipoool…” millele järgneb vaikselt kõrge meeshääl: “…pitš” Harilikult paneb peale boonuslugusi alles see viimane märkus albumile punkti.

Et hoida ruumi kokku, üritan ma mitte laskuda detailidesse päris iga loo kohta, sest neid on kokku lausa 20. Võiks öelda, et kui mõni räpialbum on tõeliselt väärt oma hinda, siis tund ja 11 minutit mängiv Crown Control on väärt igat senti. Miks ma seda arvan? Sest on väga vähe räppalbumeid, mis algavad nii nagu seda algab Crown Control. Olete te kunagi kuulnud, et mõni põhivoolu räppar räägiks oma albumi avaloos sellest, kuidas kuulaja peaks nõudma temalt rohkem? Põhivoolu räpparid on liiga tegevus sellega, et väita kui head ja paremad nad on.
Ei saa salata, Debaser kiitleb samuti palju sellega, kuivõrd head nad on. Kuid erinevus on selles, et nemad kiitlevad põhjusega – neist osavamaid räppareid on keeruline leida. Sellele annavad tunnistust kasvõi albumi nimekad külalisesinejad. Näiteks Opio, kes kuulub väga austatud vanakooli akti Souls Of Mischief. Või Luckyiam.PSC, kes koos Mursi, The Grouchi ja muude vahvade tegelastega on pundis nimega Living Legends. Mitmes loos tõstab häält ka selline räppar nagu Illmaculate, kes mõned aastad tagasi pani esikoha kinni Scribble Jam friistailivõistlusel (värske veri). Väga lühidalt laenab albumile häält Step Cousins’i nime all räppar Macklemore, kelle sooloalbum vääriks samuti tähelepanu.

Muusikalist poolt väljendab kõige paremini see, et kui lood algavadki kurjakuulutavalt ja veidralt nagu näiteks Look what…, siis üsna kiiresti muudetakse viisike hoopis mänguliseks ja pritsitakse positiivsust rajale, mis esimestel sekundidel kõlas nagu kõrvavägistamine. Värvikaks teeb selle muusika huvitav sämplikasutus ja rohkete elav-instrumentide kasutus. Debaseri lugudes on klaver ja igasugused keel- ning puhkpillid taustades üpris harilikud. Puudu ei jää ka turntablismist, mis on meestel selgelt käpas.

Peale enesekiituse ja kavalate riimide, mille vahelt tarkuseteri saab nokkida, on neil komme ka häid lugusi vesta.
Sapienti produktsioonile omase variatiivsusega paistab silma lugu No Luck, mille jooksul biit muutub mitu korda. Loo esimeses pooles mängivad nad sõnadega muljetamiseks, kuid jätavad ruumi, et rääkida lugu poisist, keda lükatakse kuni ta murdub ja juhtub sama asi, mis kodumaises filmis “Klass” (“He’s always been the rubber-band, ‘bout to snap back”). Kuula pooleminutilist katkendit.

Debaseri omapärast riimiviisi demonstreerib hästi 25 sekundi jagu väljavõtet loost Less Human, mis selgitab, kuidas Sapientist sai hip-hoppar:

School’s boring.
I didn’t feel like it did anything for me,
so i didn’t like it.
I didn’t do poorly,
I just would have done a lot better
if i could have drawn for every assignment.
I turned my art into a bad habit.
I searched through my arm, a true black magic.
Made a name out of a graph and perceided to tag it
on paper and then graduated to fat cap tip.
From that point on
me and the rest of the world had begun
a lovely divorce.
From the walls that i bombed – i thought it was hip-hop
But graffiti was only my intoductory course.

Silma paistab ka eriti tumeda saundiga lugu Nothing But Silence, millest võtab osa latiino-trio Grayskul. Viimane on üks neist hip-hop aktidest, mis kuldkettide ja uhkete autode asemel räägivad õudusunenägudest ja mõrvarklikest nukkudest. Umbes sama rada käib vahel ka Debaser või üldisemalt terve Sandpeople ja Oldominioni kamp. Vahel on mul tunne, et kui need inimesed poleks hip-hopi otsa komistanud, teeksid nad gooti-rokki.
Meeste vaatepunktist jutustatud versioon The Vagina Monologue’st, ehk Sugar And Spice (A Song About Girls) on mänguline, kuid rõve analüüs litsakatest tüdrukutest. On raske mitte jätta meelde selliseid lööklauseid nagu “Your nickname is “bitch, get in the car”, ‘cuz you’ve had more dills inside you than a pickle jar”.

Albumi parim lugu on jäetud viimaseks. Thomas on poolmelanhoolne arutlus poisist, kes isa kombel hakkab heroiinisõltlaseks. Selle loo refrään on lihtsalt kuld. Ja kui seda mitte mõista loo kontekstis, siis võib seda võtta kui albumi väljajuhatusena. Kuula katkendit.

Tracklist:

  1. DBSR
  2. Crown Control
  3. Look What…
  4. Longlive (feat. Illmaculate)
  5. No Luck
  6. Rapper Advancement
  7. How It’s Made (feat. Opio)
  8. On Purpose
  9. Less Human
  10. Dead Lines
  11. Nothing But Silence (feat. Grayskul)
  12. Left Behind
  13. Skit
  14. Stem (feat. Sandpeople / Step Cousins)
  15. We Still Work You
  16. Silver Love
  17. Sugar And Spice (A Song About Girls)
  18. Trains of Though (feat. Illmaculate / Luckyiam (PSC))
  19. Plaice (feat. Sleep)
  20. Thomas

Hindeks saab minult see album kümnest punktist maksimumi. Ja ootama jään ma Debaseri järgmist üllitist, mis peaks kuulduste kohaselt ilmuma sel sügisel. Head kuulamist.

22
nov.
08

Black Star – Black Star

black-star

Breathin in deep city breaths, sittin on shitty steps
We stoop to new lows, hell froze the night the city slept.

90’ndate lõpp oli aeg, mil hip-hop vaevles mustas masenduses. Tupac ja Biggie olid leidnud oma otsa ning paistis, et Idarannik ja Läänerannik ei matagi oma sõjakirvest. Black Stari võib kutsuda ka küünlaks pimeduses. Mos Def ja Talib Kweli olid need mehed, kes mängisid tähtsat rolli hip-hopi enda kaevatud august välja saamisel.

Koostöös produtsent Hi-Tekiga nägi 1998 ilmavalgust Black Stari samanimeline ja kauamängiv (rõhutan sõna kauamängiv, sest teist albumit oleme nüüdseks oodanud juba 10 pikka, pikka, pikka aastat) album. See album tervikuna on kui serenaad mõtlevale inimesele.  Sõnaakrobaatika teeks ka Kreeka filosoofidele silmad ette. Olgu see siis ”Definition”, mis on kui lepitushümn kahe sõdiva poole vahel või ”Brown Skin Lady”, mis käsib naistel moeajakirjad kinni lüüa ning mõista, kui ilusad nad tegelikult on.

Plaat väldib kõiki räpi enimarenenud klišeesid. Relvad, Naised, Autod, Raha – seda siit ei leia. Tegemist on niiöelda filosoofilise albumiga. Poliitika, päevakajalised probleemid ning elu Ameerika suurlinnas New Yorgis on kõik omal kohal.

Album on otsast lõpuni kvaliteet. Ometigi on ühed lood paremad, kui teised. Plaadi tipphetkeks pean ma isiklikult seda, kui kõrvu hakkab hellitama ”Respiration”. ”Respiration” on mulle meelde jäänud, kui üks kõige eneseteadlikumaid hip-hop lugusid, mis iial loodud.

So much on my mind I just cant recline
Blastin holes in the night til she bled sunshine
Breathe in, inhale vapors from bright stars that shine
Breathe out, weed smoke retrace the skyline
Yo how the bass ride out like an ancient mating call
I cant take it yall, I can feel the city breathing
Chest heavin, against the flesh of the evening
Kiss the ides goodbye, Im on the last train leaving

Plaadil löövad kaasa Common (”Respiration”), Vinia Mojica (”K.O.S.”), Jane Doe, Punchline, Wordsworth (”Twice Inna Lifetime”). Mos ja Kweli teevad seda nii mängleva kergusega, et ausalt öeldes ei lisa külalisesinejad plaadile mitte midagi muud peale paari nime tagakaanel. Produktsiooni eest vastutab Hi-Tek, kes on mitteametlikult Black Stari kolmas liige. Nagu ilma vundamendita poleks maja, poleks ilma temata seda albumit. Produtksioon on kaasahaarav, tungib sügavale pähe ning on kui mänguväljak kahele räpparile instrumentaalil mängimiseks.

”Black Star” on album mõtlevale inimesele. See on üks nendest plaatidest, mis mõlgub meeles veel kaua  pärast seda, kui oled selle plaadiriiulile tolmu koguma jätnud. Geniaalne lüürika ning kaasahaarav intrumentaal kulmineeruvad millekski, mida on meeliülendav kuulata ja raske unustada.

You think you the shit
Somebody in the wingsll force you to quit
It could be your crew or click
Or some random kid you smoked buddha with
Consider me the entity within the industry without a history
Of spittin the epitome, of stupidity — livin my life
Expressin my liberty, it gotta be done properly
My name is in the middle of e-kweli-ty
People follow me and other cats they hear him flow
And assume Im the real one with lyrics like Im cyrano




populaarsus.

  • 48 259 musi me blogile.
Advertisements